Sini-musta kleidi viis tahku ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: comicsalliance.com

Möödunud nädalal tekitas sotsiaalmeedias tormi üks sinine kleit, jagades inimesed kaheks: ühtedeks, kes nägid pildil sini-musta kleiti ja teisteks, kes nägid seal valget ja kuldset. Mõnes mõttes on kõigil õigus, sest meeltega tajumine on alati subjektiivne ning ühes sellega ka automaatselt õige.

Aasta oli 1998. Sinine kleit, millest üle maailma rääkima hakati, kuulus toona Monica Lewinskile. Kleit oli asitõend, et preili Lewinskil oli afäär president Bill Clintoniga. 17 aastat hiljem saab sama palju tähelepanu üks sootuks teine sinine kleit. Õigupoolest "väidetavalt sinine" kleit, sest inimesed ei suuda kokku leppida, mis värvid täpselt kleidi peal on.

Kuidas seda seletada? Üks võimalik viis on selline. Valgus siseneb silma läbi silmaläätse ja langeb silmapõhjas asuvale võrkkestale, kus valgustundlikud pigmendid edastavad närvide kaudu signaali aju nägemiskeskusesse. See on see osa ajust, kus meile konstrueeritakse pilt nähtavast. Paraku või õnneks reageerib nägemiskeskus esimestest juhuslikest valgusvihkudest saadud signaalidele. See võimaldab ajul kiiresti eristada erinevaid vaateväljas olevaid objekte.

Omal moel on see hea, sest valgus, mille paistel me asju näeme, erineb tugevalt – päevavalguski võib vahelduda sinakast roosakani. Lihtsalt öeldes püüab meie aju anda pidevalt nähtavale õiget tooni. Evolutsiooniliselt poleks mõistlik, kui küps puuvili paistaks meile õhtuvalguses teistsugune kui hommikul. Selleks on aga tarvis, et ümbritsevad värvid oleksid n-ö defineeritavad, et meie silm tunneks ära, mis on valge, mis punane.

Natuke sarnaneb see fotoaparaadil tehtava valge tasakaalu seadistamisega, kus kaamerale näidatakse valget pinda, mille alusel aparaat defineerib valgest lähtuvalt kõiki teisi värve. Meie aju lähtub seega teabe töötlemisel varasematest kogemustest. Sel puhul on varasemaks kogemuseks see, mida ta vahetult enne näinud on. Näiteks kui vaadata piisavalt kaua sinakat ekraani, võib valge paberileht tunduda mõnda aega kollakana. Sarnaselt võib oranž täpp tunduda punasel seinal rohekana ja rohelisel seinal punakana.

Ja siis on muidugi alati lihtne lihtne seletada seda arvutiekraani nurga ja valguse mänguga:

See on muidugi ainult üks tahk, kuidas sinise kleidi fenomeni seletada.

On teinegi seletus. Väidetavalt on mõnel inimesel valgustundlikke valke, mis tajuvad siniseid valgusosakesi rohkem, teisel jällegi vähem. Neil, kel valke rohkem, on eelsoodumus näha sinakamaid toone.

Kolmas võimalus fenomeni selgitamiseks on see, et osa inimestest lähtub kleidi värvi kalibreerimisel kleidi, teised taustavärvist. Või õigemini, meie aju nägemiskeskused lähtuvad – aju konstrueerib pildi meie teadlikust tahtest sõltumata. Nagu juba loo alguses mainitud, on kõik tajutud värvid õiged, sest meeltega tajutav on individuaalselt subjektiivne ning alati õige.

Fototöötlus: Jaan-Juhan Oidermaa

Fenomenil on aga ka veel neljas tahk. See tahk kannab nime "kõigil on õigus". Aga meile on oluline, et ka teised nii arvaksid. Häda on selles, et selle juhtumi puhul ei arva. Kogu juhtumi kõige lihtsam (ja ehk ka kõige mõistlikum) lahendus oleks olnud leppida teadmisega, et tegu on optilise meelepettega, jätta asi sinnapaika ning teha oma eluga midagi asjalikku.

Paraku aga pidas end kassipiltidega ajakirjandusse võidelnud meediaväljaanne BuzzFeed tarvilikuks siiski "tegelikku tõde" oma lugejatelt küsida. Algset postitust vaatas esimese kolme päevaga 26 miljonit inimest. Praeguseks on seda lugu vaadanud ligi 38 miljonit inimest. Muide, seda fenomeni selgitavat artiklit on BuzzFeedis praeguseks lugenud vaid 2,6 miljonit inimest. Retooriliselt võiks ju küsida, kummast artiklist sai lugeja rohkem uusi teadmisi?

Taoliste pseudosündmuste nakkavust on ühelt poolt keeruline, teisalt lihtne seletada. Keeruline seepärast, et endiselt jääb mõistatuseks, miks igapäevaselt muidu väga ratsionaalsed inimesed kipuvad vaidlema asja üle, mis maailmas sisuliselt midagi ei muuda? Lihtne aga seepärast, et võrguühiskonnas, kus turunduse meistriklass toitubki taolistest viraalsetest fenomenidest, on väga lihtne selle pealt teenida. Mõelge vaid väga väikesele osale selle kleidi tekitatud internetiliiklusest.

Kleidi tootnud ettevõtte Roman Originals disainiüksuse juht Michele Bastock ütles kätt südamele pannes, et neil polnud õrna aimugi, et nende sini-must (jah, nad kinnitasid, et see on sini-must) kleit võiks sellist furoori tekitada. Aga tohutu tähelepanu on neid pannud kaaluma võimalust hakata tootma ka valge-kuldset kleiti. Ja igaüks võib selle endalegi osta. Ehkki jah, ilmselt praeguseks on 68-eurose kleidi hind internetitähelepanu tõttu oluliselt tõusnud.

Ja lõpuks viies tahk: kõigil, kes näevad kleiti sini-musta või valge-kuldsena, on õigus. Ja kui ei olegi – mis siis? Palju hullem oleks ju see, kui peaksime vaidlema millegi sellise üle:

Fototöötlus: Laura Remmel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: