Nüüd on Ameerika teadlased kindlaks teinud, et paljud keeled jaotavad valgusspektri nii-öelda soojade värvide piirkonna ära rohkemate sõnade vahel kui niiöelda külmema spektriala. Soojad toonid on siis punane, oranž ja kollane ning külmad sinine ja tihtilugu ka roheline.

Teadlased eesotsas Edward Gibsoniga Massachusettsi tehnoloogiainstituudist analüüsisid enam kui sadat keelt. Nähtus ilmnes neis kõigis.

Autorid kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et soojade toonide jaoks on keeltes rohkem sõnu võib-olla seepärast, et suurem osa tajutavaid ja kõneks olevaid esemeid paistavad vaateväljas soojatoonistena, sellal kui sinised-rohelised moodustavad pigem tausta. Seetõttu koondub ka tähelepanu rohkem soojadele kui külmadele toonidele.

Tulemuseks on ka see, et ühe ja sama keele kõnelejad on isekeskis rohkem ühte meelt sooje toone tähistavate värvisõnade tähenduse üle, kui külmi toone tähistavate värvisõnade tähenduse üle.

Gibson saigi uurimuse idee üht teist uurimust tehes märgatud tõigast, et Boliivias elava tsimané põlisrahva liikmed olid omakeelsete värvsõnade tähenduse üle ühel nõul rohkem sooje toone ja vähem külmi toone tähistavate sõnade puhul.