Esimeses töös heideti valgust sellele, kuidas tajuvad kleiti erinevad demograafilised rühmad. Kokku küsitles Bevil Conway kolleegidega 1400 inimest, kellest polnud pilti varem näinud 343. Vastuste analüüsi kohaselt pidasid kleiti sini-mustaks 57 protsenti, 30 protsendi arvates oli tegu valge ja kuldse kleidiga, mil 11 protsenti tajusid riideeset sinise ja pruunina. Kaks protsenti nägid teisi toone.

Seejuures võis näha kleidi toonide kirjelduses märgatavat erinevust nende vahel, kes nägid seda esimest või juba mitmendat korda. Viimased kirjeldasid kleidi triipe pruunina oluliselt harvemini. Tähelepanek vihjab, et kogemus ja keel mõjutab otseselt seda, kuidas värvitoone tajutakse. Ligi pooled uurimisalused märkisid, et nad tajusid värvitoone teisiti kui esimesel korral. Töö autorid lisavad, et kleiti kaldusid nägema pigem kuldse ja valgena naised ning vanemaealised.

Conway hinnangul jääb tulemuste alusel kleidi erinevalt tajumise selgitamisel juhtivaks hüpoteesiks aju omadus kalibreerida esemete värve nendele langeva valguse alusel. Kleiti kuldse ja valgena nägevad inimesed eeldavad hüpoteesi kohaselt, et seda valgustas päevavalgus, mis viis sinakamate lainepikkuste ignoreerimiseni. Sini-musta kleiti näinud oletasid seevastu, et pilt tehti hõõglampide valguses, mis viis punakamate lainepikkuste maha lahutamiseni. Pruuni ja sinist näinud uurimisaluste aju eeldas teadlaste arvates ilmselt, et kleidile langes valge valgus.

Hüpoteesist lähtuvalt lõi ühe või teise eelduse tegemiseks alustingimused inimeste eluviis. Öisema eluviisiga uurimisalused viibiksid rohkem aega lambivalguse käes, mil nn lõokesed veedavad suurema osa ajast päikese poolt valgustatud ruumides. Ennustuse kontrollimiseks päris Conway uurimisalustelt nende une ja magamisharjumuste kohta. Eluviisi mõju polnud aga selle efekti olemasolul nähtavasti siiski väga suur, sest üheste järelduste jäi uurimusse kaasatud inimeste hulgas vajaka.

Giesseni ja Bradfordi ülikooli teadlastest koosnev teine töörühm otsustas 15 inimese abil uurida, mis tooni paistab kleit inimestele kontrollitud tingimustes. Marina Bloj kasutas kolleegidega täpselt kalibreeritud arvutiekraani ja kontrollitava valgusega ruumi. Uurimisalustel paluti märkida ekraanile ilmunud värvirattal, mis tooni kleit ja selle triibud parasjagu paistsid.

Kindlat tooni sinise ja musta või kuldse ja valge nägemise asemel kõikusid erinevate katses osalejate kleidi põhitooni kirjeldused helesinisest tumesiniseni. Triipude tajutav toon ulatus kollakas-kuldsest tumepruuni ja mustani. Erinevaid uurimisaluseid sidus vaid kaks tõdemust.

Teatud valgustiheduse taset ületades hakkasid katsealused nägema sinise asemel valget. Lisaks mängis kleidi ja värviratta värve päevavalguse käes klapitades universaalselt rolli see, kas seda tehti keskpäeva paiku või õhtul, mil valgus on vastavalt sinakam või kollakam. Tulemused pakuvad toetuspinda Conway tööhüpoteesile ja annavad tunnistust, et sarnast mitmetimõistetavust poleks saanud juhtuda punase ja musta kleidiga.

Viimases töös järeldavad Nevada ülikooli teadlased, et inimesed tajuvad kollaseid ja siniseid värvitoone juba olemuslikult erinevalt. Katses paluti 87 kolledžiõpilasel kirjeldada taas kleidi värvitoone. (Seekord oli pruuni ja muude värvuste osakaal väiksem). Seejärel vahetati kleidi toone viisil, et selle sinine osa paistis kollakana ja tumedad triibud sinakana. Peaegu 95 protsenti vastanutest nägi seepeale heledamaid triipe intensiivse kollasena. Sarnasele tulemusele jõudsid 80 esimest rühmast sõltumatut uurimisalust.

Töörühm järeldab sellest, et inimesed tajuvad teadvustamatult silma jõudva sinise valguse hulga muutusi teistest värvitoonidest hõlpsamini ja peavad selle tagajärjel valget pinda altimalt halliks.