"Peavigastuste suhtelist sagedust on kasutatud vägivallale kaldumise näitlikustamiseks juba pikka aega. Meie tulemused seda lähtepunkti neandertallaste puhul ei toeta. Peaksime seetõttu uuesti läbi mõtlema, mida kõike oleme me veel nende käitumise kohta eeldanud," sõnas uurimuse juhtivautor Katerina Harvati, Tübingeni Ülikooli paleoantropoloogiaprofessor. Teisisõnu, sadu tuhandeid aastaid Euraasiasse jõudnud liik ei pruukinud erineda inimeste otseste eellaste omast nii palju, kui võiks oletada kaasaegse popkultuuri põhjal.

Minevikus võis olla aga tahumatu ja vägivaldse metslase portreesse uskumine põhjendatud. Käeluumurru tõttu oli moondunud juba esimese, 1856. aastal päevavalgele tulnud neandertallase luustik. Jälgi kergematest ja tõsisematest vigastustest leiti tihti ka järgneva sajandi vältel. Sõltuvalt teadlasest olid vigastuste taga kiskjad või teised neandertallased. Igal juhul oli neandertallaste elu lühike, raske ja täis vägivalda.

Näiteks 1995. aastal ilmunud töös võrdlesid antropoloogid Thomas Berger ja Erik Trinkaus neid kauboidega. Vaatluse alla võetud 17 skeletist leidus koljutraumajälgi pea igal kolmandal. Paar ei pidanud seda üllatavaks. Neandertallased pidid pistma muu hulgas rinda mammutite ja suuremate kabjalistega.

Traumade hulka seostati omakorda isegi kehvema võimega anda järgmistele põlvedele edasi tehnoloogiat ja eluks vajalikke oskusi. Pea 20 aastat hiljem kandis Trinkaus "kauboi hüpoteesi" maha. Täiendavate inimskelettide leidmisel selgus, et nüüdisinimeste hulgas nägi sarnaseid vigastusi võrreldavalt sageli. Tüüpiliselt analüüsi kaasatavate skelettide üldarv jäi siiski suhteliselt väikeseks.

Just seda puudust Harvati kolleegidega kõrvaldada lootiski. Kokku võrdles töörühm ühtaegu 114 neandertallase ja 90 nüüdisinimese koljut. Paleoantropoloog järeldas tulemuste põhjal, et oma elu jooksul sai väiksema või suurema peatrauma 4–33 protsenti neandertallastest. Nüüdisinimestest vigastas pead 2– 34 protsenti.

Vahemikud on suured, sest erinevalt varasematest töödes võttis töörühm arvesse ka laiemat konteksti. Näiteks on peavigastuse nägemine tõenäolisem, kui skelett on säilinud tervikuna paremini. Selliseid asjaolusid varasemastes töödes tihti arvesse ei võetud. Pigem vigastasid aga ürginimesed end Harvati sõnul harvem ja vahemiku ülemist vahemikku saab pidada vähem tõenäoliseks.

Samas tõi ta välja, et kaks liiki polnud siiski täiesti samasugused. "Nooremate kui 30-aastaste neandertallaste seas nägi peavigastusi oluliselt sagedamini. Võib-olla tuli selles vanuserühmas vigastusi ette rohkem või ei suutnud neandertallased tohterdada vigastusi sama hästi kui nüüdisinimesed," mõtiskles Harvati. Välistada ei saa sedagi, et erisus taaandub surnute erinevale kohtlemisele.

Täiendavate uuringuteta ühte selgitust teisele eelistada ei saa. Abi oleks näiteks ülejäänud kehal leiduvate vigastuste uurimisest. Koljudega tehtud töö põhjal nentis aga professor, et võrreldava põhjalikkusega tehtav töö osutub ilmselt ühe töörühma jaoks üle jõu käivaks.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.