"Kui FOXP2 kirjeldav töö 2002. aastal ilmus, sai see tohutult tähelepanu. Mõned hiljuti geenis toimunud muutused näisid seletavalt, miks on inimeste keeleline võimekus sedavõrd hea, ning isegi seda, kuidas nüüdisinimesed väljaspool Aafrikat 100–50 tuhat aastat tagasi sedavõrd hästi hakkama said," meenutas California Davise ülikooli antropoloogiadotsent Brenna Henn ERR Novaatorile antud intervjuus. Kaks mutatsiooni olid toonaste teadmiste kohaselt iseloomulikud vaid inimliigile.

Järeldused olid sedavõrd elegantsed, et jõudsid peagi õpikukaante vahele. Uurimusele on viidatud teistes teadustöödes enam kui 1500 korda. Tegu oli suurepärase näitena, kui kiiresti võivad kasulikud mutatsioonid levida üle terve populatsiooni. Nüüd ilmunud Henni ja ta kolleegide töörühma uurimuse kohaselt on toonasel tõlgendusel aga üks suur probleem. See ei vasta tõele.

Möödapanek oli Henni hinnangul mõistetav ja möödunud kümnendil ilmunud geeniuuringutele iseloomulik. "Ma ei ütle, et me peaks kõigi eelmisel kümnendil ilmunud klassikalised teadustööd üle vaatama, kuid mõnel juhul tuleks see tõesti kasuks," märkis Henn. Toona ilmunud FOXP2-le pühendatud uurimus põhines vaid 20 inimese DNA-l ja neistki oli suurem osa Euroopa või Aasia päritolu. Selle järelduste proovile panemiseks uuris dotsent koos kaaslastega sadu FOXP2 järjestusi, sealhulgas ka nende inimeste omi, kelle juured peituvad Aafrikas.

Töörühm ei leidnud kasulikuna paistnud FOXP2 variandi 200 000 aasta eest kulutulena üle terve inimpopulatsiooni levimisest mingit märki. Seda isegi mitte juhul, kui vaadati eraldi aafriklasi ja Euraasiast pärit inimesi. Tõenäoliselt viis 2002. aastal ilmunud töö järeldusteni statistika meetodite vale rakendamine.

Henn pole kolleegidega samas esimene, kes toona ilmunud uurimuse järeldused küsimärgi alla seadis. Juba näiteks viis aastat hiljem avaldatud töös leiti, et inimestele ainulaadseks peetud kahte mutatsiooni näeb ka neandertallaste genoomis. Seega oleksid pidanud kasulikud muudatused juhtuma juba vähemalt poole miljoni aasta eest.

Nüüd ilmunud töö järeldused viitavad Henni hinnangul, et inimeste ainulaadsuse otsimisel tuleb olla ääretult ettevaatlik. Eriti juhul, kui aluseks võetakse väikesed valimid. Mõnekümne inimese genoomi järjestamisest selleks lihtsalt ei piisa.

"Me ei mõista praegusel hetkel isegi seda, kui erinevad on üle terve maailma elavad inimesed. Kui me ei suuda selgitada geenidega täielikult isegi seda, miks nad mõnel pool lühikesed ja teises kohas pikad on, siis mis lootust on meil veel märksa keerukamate omaduste, näiteks kõnevõime geneetilisel tasandil selgitamiseks," küsis dotsent retooriliselt.

Seda isegi juhul, kui neandertallaste ja nüüdisinimeste genoomide võrdlemisel on leitud terve hulk võimalikke inimestele ainulaadseid geenivariante. Näiteks lükati hiljuti ümber suuremõõtmelise töö järeldused, mille kohaselt on muutnud looduslik või seksuaalne valik põhja-eurooplasi üha pikemaks.

Henn tõi välja, et genoomika on üks kõige kiiremini arenevaid teadusvaldkondi. "Kui ma magistritudengina 2003. aastal alustasin, trükkisin sõna otseses mõttes geneetilist koodi üksikute tähtedena arvutis ümber. Nüüd on meil terabaitide jagu geeniinfot, mida ei suuda ma isegi korralikult New Yorgist Californiasse saata. Seega võib laiem avalikkus ajakirjanduse vahendusel seda vaatemängu nautida, kuid peaks meeles pidada, et räägime teadlasena aasta pärast juba pelgalt uute andmete tõttu veidi teistsugust juttu," muigas dotsent.

Uurimus ilmus ajakirjas Cell.