Keelegeen kiirendab õppimist
Pool miljonit aastat tagasi tekkinud geenimuutus lubab inimesel kasutada kõnelemiseks vajalikke lihaseid.
Geeni FOXP2 mutatsioon suunas inimese kõne arengut. Geneetiliselt muundatud hiired, kel oli inimesele iseloomulik geenivorm, õppisid kiiremini kui tavahiired, näitas Max Plancki instituudi uurimus.
Geeni FOXP2 avastasid molekulaarbioloogid paarkümmend aastat tagasi ühe briti pere liikmetel, kus kolme põlvkonna jooksul esinesid tugevad kõneprobleemid. Selgus, et neil inimestel esines geenis mutatsioon, mis lülitas ühe geenikoopia välja.
Geeni vormid on selgroogsetel loomadel suures osas sarnased. FOXP2 mõjutab muuhulgas ka neid aju osi, mis on seotud liikumise õppimisega. Inimese ja šimpansi geenide põhjal toodetud valgud erinevad vaid kahe aminohappe poolest. Seetõttu arvavad paljud evolutsiooniuurijad, et inimesele iseloomulik geenimuutus võib olla seotud kõne tekkimisega, kirjutas Nature.
2007. aastal avastas Max Plancki instituudi teadlane Svante Pääbo, et neandertallaste FOXP2 oli täpselt samasugune kui tänapäeva inimestel. Mutatsioon pidi seega tekkima ligikaudu pool miljonit aastat tagasi enne neandertallaste ja inimeste lahknemist.
Geeni mõju on neurobioloogid usinalt uurinud hiirte abil. Mõned aastad tagasi loodi laborihiired, kes tootsid inimesele iseloomulikku FOXP2 valku. Sellised hiirepojad olid julged ning avastushimulised ja tekitasid tavahiirtega võrreldes erinevaid ultrahelilainel registreeritavaid häälitsusi. Inimgeeniga hiirte aju närvirakud olid pikemate jätketega ja suurema õppimisvõimega.
Neuroteadlane Christiane Schreiweis pani geenmuundatud hiired labürinti läbima. Selgus, et inimgeeniga hiired õppisid tunduvalt kiiremini kui tavalised närilised. Schreiweisi sõnul võis geenimutatsioonil olla otsene mõju inimestele meie liik võis geenimuutuse tõttu kergemini ära õppida kõnelemise, mis nõuab samuti lihaste kasutamist.
Londoni ülikooli kolledži neurobioloog Faraneh Vargha-Khadem nõustus, et geen võis aidata inimestel peapiirkonna lihaseid kontrollida. Khadem uuris briti perekonda, kelle liikmetel geen avastati. Kuid seos lihaste ja keeruka suulise kõne vahel jääb teadlase sõnul siiski vaid oletuslikuks ning hiirtega tehtud katsetest ei piisa selle tõestamiseks.
Toimetaja: Piret Pappel