ERR Novaatori ja Vikerraadio suvine teaduspõhine taskuhääling "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" analüüsis sel korral inimestevaheliste suhete hoidmist, mis viis ikka ja jälle tagasi emotsionaalse intelligentsuse ehk tundetarkuse ehk tundetaibu juurde. Sel teemal kõnelesid toimetaja Linda Eensaarega haridusteadlane Tiiu Kuurme ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Intervjuu Kätlin Konstabeliga sai üles ehitatud mõnevõrra ebatavalisena – küsimuste asemel esitasime kõnekäänud, milles lähisuhete kohta käiv tundetaip või -taipamatust peidus.

Kes lööb, see armastab.

See on kõlav, aga väga halb käibefraas. Selle taga on ilmselt mõte, et kui mul on kellegagi seotud väga intensiivsed tunded, see inimene on mulle väga lähedane, siis on neid tundeid igasuguseid: viha, armastus ja kõik muu sinna otsa.

See tohutu viha, mis viib löömiseni, see justkui näitavatki, et inimene on väga lähedane. Ja vahel see niimoodi ongi – ongi lähedane. Kõige kallimad inimesed tekitavad meis ka väga tugevaid negatiivseid emotsioone, aga siin on oht öelda ja mõelda, et see löömine, vihastamine ja üksteisega vastik olemine ongi tõelise armastuse märk.

See on küll väga ekslik, see ei vii pikaealisuseni või pikkade suheteni. See võib viia politseisse.

Kui ma väike olin ja mingi poiss mind klassis natuke kiusas öeldi, et sa tegelikult natuke meeldid talle.

Küsimus ongi, kuidas arendada lastes välja oskusi, mis võimaldaksid välja näidata oma hoolimist ja meeldimist teistsugusel moel. Tegelikult ei ole okei mõelda, et kui keegi ründab, lööb või sikutab patsist, siis järelikult ma meeldin talle. See ei pruugi ju hoopiski nii olla ning haiget tegemine ja armastamine ei peaks koos käima.

Laps räägib siis kui kana pissib.

See fraas kõlab niimoodi, et vanem ei ole hakkama saanud lapse täiskasvanute jutule vahelerääkimise piiramisega ja tahab lapse rääkimise täiesti vaigistada. Siin oleks vanematel vaja mõelda, kuidas lapsele õpetada viisakust. Selgitada, et teiste jutule vahele rääkida ei ole kena ja miks.

Lapsele endale kindlasti ka ei meeldi, kui ta räägib näiteks isa, ema või oma sõbraga ja keegi segab vahele ning hakkab oma juttu rääkima, temast hoolimata. See on tegelikult koht, kus vanemad peavad õpetama viisakust, suhtlemisreegleid ja seda, miks need kasulikud on.

Kuidas siis lapsele tundetarkust või teisisõnu viisakust õpetada?

Tegelikult on see väga lihtne, kui seletame, miks nii tundetarkus kui viisakus on kasulikud suhetele lapse elus. See teeb ka temale endale mõistetavamaks, et tegu pole lihtsalt reegliga, mille vanem pahas tujus paika paneb, vaid laps adub ja näeb, kuidas inimesel mingeid reegleid järgides on endal parem. Neid näiteid on soovitav tuua lapsele tema enda elust.

Mees on perekonna pea, naine on kael.

See fraas on vanast ajast pärit. Kui keegi tänapäeval seda ütleb, siis võib vastu küsida, et kes siis on parem olla, kas pea, mida keerab mingisugune kael, mis ikkagi ise mõelda ei oska? See on ju imelik.

Reaalses maailmas võiks küsimus olla pigem selles, et kes milliseid asju peres otsustab. On õige, kui need valdkonnad on ära jagatud. Mõni on pädevam ühes valdkonnas, teine teises.

Kõige olulisemad asjad ei peaks muidugi olema ainult ühe otsustada. Näiteks kuidas lapsi kasvatada – see peaks olema ühine otsus. Ka pere raha kasutamine võiks olla ühine otsus.

Sellest käibefraasist aga kumab läbi arusaam, et kas on okei, kui me salaja mõjutame üksteist – kael ju seda peaga teeb, keerutab pead justkui omatahtsi. Peresuhetes on siiski oluline, et saame otse rääkida asjadest, mis meile tähtsad on, mitte ei pea proovima salaja kallist inimest mõjutada.

Mehed ei nuta.

See on osa soosteretotüübist, et naised ei tohi olla vihased ja mehed ei tohi olla kurvad. Tegelikult on naised vihased ja mehed on kurvad ka, aga neid lihtsalt on õpetatud seda mitte välja näitama või väljendama mingil kaudsel viisil. Näiteks kurbus võib muutuda vihaks ja ärrituseks. See võib hakata kehalist tervist rikkuma, kui teatud emotsioone kogu aeg alla suruda ja mõelda, et ma olen tugev, ma olen mõistlik, mul ei ole õrnu tundeid.

Sama stereotüüp kehtib ka naiste puhul. Õige naine pole kunagi vihane, vaid on tubli ja kena tüdruk. Ja ilus ka, loomulikult. Nii juhtubki, et naised suruvad maha oma pahameele, mis tegelikult on tingitud loogilistest põhjustest. Ja siis hakkavad tulema nääklemised, hädaldamised ja vingumised. Ükski naine, kes peab enda pahameelt niimoodi väljendama, ei ole selle üle õnnelik. Ta tahaks väga olla teistmoodi, aga ei oska.

Tuleks öelda otse välja, et ma olen praegu vihane, ma olen kurb, ma olen segaduses, ma olen hirmul – et teine teaks ja oskaks sellega arvestada, oskaks ka meile vajadusel toeks olla. Meie lähedane saab selge signaali, mis meiega toimub ja ta ei pea kohutavalt mõistatama. Vanemad võiksid seda otse öelda ka oma lastele.

Mina olen näiteks küll öelnud oma lapsele, et tead, sa oled mulle väga, väga armas, aga praegu ma olen su peale vihane, sest sa tegid midagi, mis minule üldse ei sobi. Loomulikult ei tähenda see vihane olemise sõnastamine, et nüüd hakkame nõusid või ninaluid purustama. Kui me selle sõnana välja ütleme, võtab see hoopis pinget maha. Vahel ongi kõige parem time-out [aja maha võtmine – toim]. Kui emotsioonid väga üle keevad, siis mõistlikult arutada või probleeme lahendada ikka ei saa.

Ja see time-out sobib igas vanuses?

Tegelikult küll, aga see time-out peab olema selline, millega mõlemad pooled on nõus. Nüüd võtame aja maha ja lepime kokku, kui pikaks ajaks aja maha võtame. Aga sinna juurde võiks käia reegel, et see, kes ütleb, et tal on vaja aega järele mõelda või rahuneda, siis tema on ühtlasi see, kes hiljem kontakti võtab. Muidu teine jääbki ju ootama – tund, mis me kokku leppisime, on möödas, juba on läinud kaks tundi, terve päev, kui kaua ma siin nüüd ootan?

See võiks olla peres üks mõnus suhtlemise reegel, et kui mina ütlen, et ma praegu tõesti ei suuda arutada mõistlikult või aiman muidu, et tüli võib minna aina suuremaks, siis võtame aja maha.

Seega, kas tundetarkus ei seisne mitte selles, et oled teiste suhtes kogu aeg tundlik ja käitud ainult kenasti, vaid selles, et elad oma emotsioone kõigile ausalt kõigile välja?  

Tundetarkusel on väga palju erinevaid aspekte. Kõigepealt pead üldse olema teadlik sellest, mida tunned. Väga paljudel on mõnikord paha ja kuidagi imelik, aga ei osata sõnastada, mida täpselt tuntakse, mis emotsiooni kogetakse.

Teine moment on teadvustamine, mida ma nende tunnetega pihta hakkan? Kas ma saan mõnda oma tunnet ära kasutada? Näiteks kui olen väga elevil, siis on ilmselge, et ma ei ole kõige paremas õppimise või väga keerulise ülesande lahendamise tujus. Siis tuleb natuke teistmoodi emotsiooni oodata või tekitada. Aga see, kuidas emotsioone adekvaatselt väljendada või nende abil teisi mõjutada, on täitsa teine oskus.

Ausus on üks teema, aga ausus suvalisel moel võib ka haiget teha. Kas ma teadlikult suudan mõelda, kellele mis emotsioone näitan ja kuidas ma neid näitan, kellele räägin hästi ausalt, kellele lihtsalt viitan, mis mu üldine seisund on. Näiteks töökaaslased või lähemad tuttavad ning pereliikmed on täitsa eri kategooriad, nendega suheldakse ju erinevalt.

Tundetarkus ongi suures osas tunnetest teadlik olemine: kasutan ja väljendan oma tundeid teadlikult.

Mõned lapsevanemad ei tülitse oma laste ees. Kui õige see käitumisviis on?

Küsimus on, kuidas konflikte lahendatakse. Lastel on tohutult oluline õppida ka seda, kuidas paarisuhtes eri arvamusel olles käitutakse. Üks asi on see, kui vanemad on üksteise peale väga kurjad ja nad ei hakka kõike seda laste ees välja näitama ja elama.

Aga kui nad lastele näitavad, et ma arvan seda ja minul on teistsugune plaan kui sinul – kas me jõuame nüüd kokkuleppele, räägime ka mida tunneme või võtame praegu aja maha – lastel on nii kodus suurepärane võimalus õppida konfliktidega mõistlikult toime tulema.

Eriarvamuste lahendamist peaks lastele just nii õpetama, et oleme ees mudeliks. See jällegi paraku eeldab, et oleme teadlikud lapsevanemad ja suudame ka ennast kontrollida niimoodi, et tõesti ei hakka oma toorete emotsioonidega laste ees vehkima. See võib lapsele olla väga traumeeriv.

Ta armastab ju mõlemat vanemat ja näeb, et nad on üksteisega tigedad. Mis ta siis peab tegema? Vahel tekib tal küsimus, kas peaks kellegi poolt olema ja see lojaalsuskonflikt ei ole küll tore.

Käbi ei kuku kännust kaugele. Mis te sellest arvate?

See tähendab, et lapsed on vanemate moodi ja tihti avastavad, et nad on vanemate moodi sageli siis, kui nad ise vanemaks saavad. Ehk siis vanemaks ja lapsevanema rolli sattudes avastavad nad endas oma vanemate n-ö kõige hullemad jooned ja on enamasti päris ehmunud. Heade omaduste kohta käib see vanasõna muidugi ka.

See jutt võib ühelt poolt olla geneetilisest sarnasusest, mingid jooned võivadki olla pärilikud, aga tegelikult on tohutu mõju kasvatusel ja vanemate eeskujul.

Kui vanemad on pidanud loenguid sellest, milline on mõistlik inimene, siis see on suhteliselt mõttetu, kui vanemate endi käitumine aastate jooksul, mil laps kodus elab, on täiesti teistsugune. Laps omandab oma ettekujutuse normaalsetest suhetest kodus elades. Tahes-tahtmata hakkab ta hiljem oma suhetes ka niimoodi käituma. Või siis kui tema kodus on olnud halb, siis ta teeb teadliku püüde olla teistsugune, aga tal ei ole mudelit ees ning see on tihtipeale väga, väga keeruline. Näiteks lapsed, kes on kasvanud vägivaldsetes kodudes, püüavad sageli olla ja ongi oma suhetes mittevägivaldsed, aga oh kui raskelt see neil tuleb.

Mida teha olukorras, kus keegi samastab end sellega, et nende peres ei olnud kõik rahulik, kuid tahaks end muuta ja inimestega paremini läbi saada, aga tal ei ole seda eeskuju?

See on juba esimene samm, kui ta saab ise aru, et tal on sellega probleem ning ta võiks midagi ise teistmoodi teha.

Tihti mõtleme, et teised meie ümber on vastikud, teised käituvad meiega halvasti. Vahel käituvad ka, seda võib ikka juhtuda. Kriitiline küsimus on, kuidas saada teadlikuks, mis olukordades me ise käitume viisil, kus me ei ole endaga rahul või teised ei ole meiega rahul?

Mina psühholoogina soovitan kirjutada üles, kellega sa lähed näiteks närvi ja mis olukordades see juhtub. Või mis olukordades sa ei suuda end kehtestada või vastupidi kehtestad end nii, et teised saavad kurjaks. See aitab saada endast rohkem teadlikuks ja siis saab hakata proovima mõtlema, mida võiks teha teistmoodi.

Kui see on suhtlemisprobleem, siis saab ka küsida teiste inimeste käest, kuidas nad tahavad, et nendega suheldaks. "Sa ei taha ilmselgelt, et ma näägutaks, hädaldaks, karjuks. Kuidas sa tahad, et ma sellel teemal sinuga räägiks?" See võib olla teisele poolele keeruline küsimus, sest võib olla raske sõnastada, kuidas mulle siis päriselt ikka meeldiks – tihti pole sellele mõeldud.

See ei ole nõuanne ainult probleemsete suhete puhul vaid igasugustes suhetes?

Igas suhtes on vahel probleeme. Kes väidab, et kunagi ei ole, see räägib rumalat juttu.

Kui probleem on, tuleb see jutuks võtta. Rääkida tuleb rahulikult, mitte üksteist süüdistada ja sildistada, et sina oled nii- ja naasugune halb inimene, vaid tuleb rääkida, mis on see meie ühine probleem. "Mina pole paha, sina pole paha, aga meil siin on see probleem ja me ei saa sellega kiiresti ühele poole. Arutame, mõtleme, räägime rahulikult."

Tähtis on, et seal taga oleks mõlemal poolel tunne, et me hoolime üksteisest, me armastame üksteist, me oleme lähedased inimesed, me oleme üksteise jaoks olemas. Kui mõlemal on see tunne, siis igapäevaprobleemid tulevad ikka, aga saavad lahendatud.

Eestlaste tundetarkusest. Välismaalased ütlevad, et me oleme kinnised inimesed, ei räägi kohe lähedaselt ja avatult kõigiga.

Ma arvan, et ollakse natuke liiga kinnised, aga just lähisuhetes. Tunnetest, vajadustest ja soovidest rääkides. Liiga palju arvatakse, et lähedastes suhetes ja armastuses võiks olla telepaatia.

Me võiks julgeda rääkida eelkõige lähedastega rohkem sellest, mis meile muret teeb ja kes me oleme, millised me ise oleme – jah, see tähendab julgust olla haavatav, aga oma kõige lähedasematega ei peaks see ideaalis olema probleem.

See, et eestlane on halb suhtleja, kuna ta on kinnine, on natuke liiga lihtne seletus. Vahel on kinnine olla ka mõistlik – ei plartsatata kõike kohe välja, vaid võetakse mõtlemiseks aega ja öeldakse kui on midagi öelda. Kui räägid kogu aeg, mõtlemata, kas seal sisu on või ei ole, keda see huvitab?!

Kinnisusel on oma mõte, see ei tee meid tingimata halvaks suhtlejaks. Aga lähedastega võiks tõesti rääkida rohkem, ja nagu öeldakse, kvaliteetsemalt.

Magama ei tohi minna vihasena või tülis.

See sõltub, mida tehakse selleks, et vihasena mitte magama minna. Kui see tähendab, et und lükatakse edasi mitu ööpäeva ja tülitsetakse, kuni kõik on kurnatud, siis see pole ilmselt väga arukas.

See, et proovida ühe päeva jooksul tülisid ära lahendada, on vahel ju võimalik, aga mõni teema on nii sügav, et alati nii ei saa. Siis võib kasutada seda sama aja maha võtmise võimalust, et räägime sellest asjast edasi nt ülehomme. Tõstame selle teema praegu kõrvale ja läheme magama rahulikult, aga teadmisega, et me hoolime üksteisest ja varsti lahendame keerulise olukorra ära.

Loota, et kõik tülid ja erimeelsused saavad lahendatud enne und, võib viia selleni, et tõstame mured kõrvale ja surume alla. Või lepime iga hinna eest kiiresti ära ja teeme näo, et kõik on korras. Ohtlik on, kui hakkame eitamist kasutama püsimustrina. See probleeme ju ära ei kaota ja teeb asju ainult hullemaks, sest lahendamata probleeme nii muudkui kuhjub.