"Tundub, et ta teadis, kui head energiaallikat rasvad endast kujutavad. Alpides paari tuhande meetri kõrgusel valitsevates tingimustes hakkama saamine on inimeste füsioloogiale paras väljakutse. Energiapuuduse vältimiseks peab olema toidusedel läbi mõeldud," selgitas Frank Maixner Itaalias asuvast Euraci muumiauuringute instituudist ERR Novaatorile.

Varem oli teadlastele silma jäänud jäämehe soolestiku sisu. Mehe magu leiti alles üheksa aastat hiljem – 2011. aastal ja tänu sapikividele. Sellest ajast saadik uuris töörühm maos leiduvat toitu mitmete erinevate meetoditega alates selle mikroskoobi alla panemisest lõpetades selles leiduva DNA järjestamisega.

Imunud analüüsi kohaselt moodustas suurema osa mao sisust kaljukitse ja punahirve liha. Loomarasva osakaal küündis 46 protsendini. Nüüdisaja toitumissoovituste alusel ei tohiks rasv moodustada päevasest kalorite hulgast rohkem kui kümme protsenti.

Lisaks leidsid teadlased maost jälgi üheteranisust valmistatud kördist ja mürgisest sõnajalast. Töörühma tõlgenduse alusel kasutas Ötzi viimast soolestikuparasiitidest vabanemiseks. Isiklikult oletas Maixner, et jäämees kasutas seda toidulisandina või neelas sõnajala alla kogemata.

Eelnevate uuringute põhjal kannatas Ötzi kroonilise liigesevalu, kaariese, puukborrelioosi ja maohaavandite käes. Surmahetkel leidus jäämehe kehal ka terve hulk lihashaavu ja ta oli saanud pihta ka kivist nooleotsaga. Samuti diagnoositi Ötzil peatrauma. Eelmisel aastal analüüsi kohaselt suri mees alajahtumise tõttu.

Maixner rõhutas, et jäämehe soolestiku sisu põhjal ei saa teha laiaulatuslikke järeldusi kõigi pronksiajal piirkonnas elanud inimeste toidusedeli kohta. "Teame, et toona elanud inimesed harisid juba põldu ja kasvatasid kariloomi. Seega oli soolestikus leidunud metslooma liha hulk veidi üllatav. Kahtlustame, et söödud liha hulk on pigem märk hoolikalt ettevalmistatud retkest," spekuleeris mikrobioloog. Kaljukitsede küttimine eeldab teatavat vilumust. Punahirv oli seevastu teadaolevalt osa pronksiaja inimeste tavapärasest dieedist.

Eine võimaliku maitse osas ei osanud Maixner öelda kuigi palju. Liha oli tõenäoliselt küllaltki nauditav, kuid rasv võis olla päris jube. Pealegi ei kasutatud toona piirkonnas soola.

Samas pole kadunud lootus, et Ötzi abil saab öelda toonase eluolu kohta lõpuks midagi põhjapanevamat. Jäämehe maos ja soolestikus on säilinud terve hulk seal elanud bakterite pärilikkusainet. "Inimeste söödav toit mõjutab soolestikubakterite liigilist koosseisu ja on veidi stabiilsem. Võime leiame selle abil vihjeid, mis on meie toidulaualt tuhandete aastatega kadunud," sõnas Maixner. Just see on üks peamisi uurimisteemasid, millega instituudis praegu tegeletakse.

Mikrobioloogi ennast võlub endiset mikroskoobi all ülimalt hästi säilinud liha- ja taimekiudud. Sedavõrd vana toitu ei näe kuigi sageli. 1991. aastal Ötzi surnukeha leidnud turistide arvates oli tegu nii värske tapatööga, et kutsusid mõrva kahtlustades politsei. "Seega peame tegema kõik endast oleneva, et säilitada seda uurimiseks tulevastele põlvedele," viitas Maixner.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.