Uues uuringus uudistasid autorid lähemalt kaht muistset inimest: jäämees Ötzit ja üht 45 000 aasta vanust Lääne-Siberist leitud nüüdisinimese fossiili. Ilmnes, et mõlemad olid nakatunud vähi teket soodustava HPV16 viirusega. Kui sõltumatud teadlased uuringu üle vaatavad ja selle leiud kinnitust saavad, võib töö anda aimdust, kuidas ja millal nüüdisinimesed viirusega esimest korda kokku puutusid, vahendab Science News. 

HPV-de kirju kari

Inimese kehas ja keha pinnal elab sadu inimese papilloomviiruseid ehk HPV-sid. Kuigi enamik neist on kahjutud, võib kümmekond papiloomviiruse tüüpi põhjustada suguelundite ja kõri vähki. Kõigist maailma vähijuhtumitest saab HPV-dega seostada umbes viis protsenti.

Nii nakkuste endi kui ka nende mõjul tekkinud vähkide vastu on alates 2006. aastast saadavad vaktsiinid. Samas on osa teadlasi mures, et vastukaaluks inimeste massilisele vaktsineerimisele täituvad seeläbi tühjaks jäänud nišid lihtsalt muude papilloomviirustega.

Näiteks osutas üks 2023. aastal valminud enam kui 3000 Soome teismelist haaranud uuring, et kaheksa aastat peale kaitsepookimist leidus nende kehasvähki soodustavaid viirusetüüpe vähem. Samas oli teismeliste kehades rohkem muid HP-viiruse tüüpe. Soome uuringut juhtinud Oulu Ülikooli arvutusgeneetik Ville Pimenoffi sõnul osutab toonane leid, et väga oluline on mõista nii HPV erinevate tüvede mitmekesisust kui ka viiruse arengut ajas.

Teises 2017. aastal ilmunud uuringus ajas Pimenoffi töörühm emakakaelavähi taga oleva viiruse HPV16 jälgi. Seal selgus, et HPV muutus mitmekesisemaks käsikäes varajaste inimlaste leviala laienemisega. Samuti ilmnes, et nüüdisinimesed võisid ühe tänapäeval valdavama HPV16 variandiga kokku puutuda juba 60 000 aasta eest – võimalik, et neandertallastega paaritudes.

Inimeselt neandertallasele?

Uue uuringu esmaversioon täidab nüüd muistsete inimeste ja HPV ringmängus olulise teadmuslünga. Sao Paulo Föderaalülikooli molekulaarbioloog Marcelo Briones ja kolleegid uurisid põhjalikult kahte avalikult kättesaadavat DNA järjendit: Alpidest leitud Ötzi ja 2008. aastal Siberist välja tulnud Ust-Ishmi hüüdnime kandva muitse mehe omad. Ehkki Ust-Ishimist on seni leitud vaid reieluu diafüüs ehk pikk luuvars, näitas radiosüsiniku dateering, et mees elas umbes 45 000 aasta eest.

Brionese töörühm märkas, et kummagi muistse inimese DNA-s leidus kümneid tuhandeid lõike, mis kattusid HPV16 genoomi järjestustega. Samas pidid uurijad nentima, et sõelale jäänud DNA järjendid olid lühikesed. Kuna DNA koosneb ainult neljast nukleotiidist ehk ehituskivist: A, T, C ja G, ei saanud välistada, et leitud kattuvused olid lihtsalt juhuslik statistiline müra.

Töörühm soovis nüüd järjendite tegelikus päritolus selgust saada. Selleks valmistasid nad võrdlusmomendi loomiseks libajärjendeid ja asusid neid analüüsima. Meetod võimaldas näha, kui tõenäoliselt annaksid juhuslikud järjendid vastuseks sarnase mustri, mida töörühm kahe muiste inimese DNA-s algselt märkas.

Analüüsi tulemus viitab uuringu esiautori ja bioinformaatika tudengi Juliana Yazigi sõnul, et kummagi mehe DNA-s täheldatud järjendid pärinevad tõepoolest viirustelt. Tema sõnul on töörühm üsna kindel, et tegu on vanima teadaoleva tõendiga inimesi nakatavast  papilloomviirusest. Väga tõenäoliselt on Ötzilt ja Ust-Ishimilt leitud viirused sarnast tüüpi nagu varem leitud ja oletatavasti neandertallastelt tulnud HP-viirus.

Ötzit ja Ust-Ishimi lahutab ajas 40 000 aastat ja ruumis 5000 kilomeetrit. Kui mõlema kehas leidunud viirus oli tõepoolest sama HPV16 variant, mida varemgi leitud, pidi see ringlema inimeste juba pikka aega. Ajavahemik on suisa nii pikk, et Brionese oletuse järgi levis HPV16 viirus pigem nüüdisinimestelt neandertallastele kui vastupidi. Tema oletust toetab ka töörühma varasem leid, kus neandertallaste säilmetest tuli välja ohutum HPV12, mitte vähki soodustav HPV16.

Uuringuga mitte seotud Arizona Ülikooli viroloogi Koenraad van Doorslaeri sõnul seab uus uuring mõtte HPV16 pärinemisest nendertallastelt kahtluse alla. Ehkki ühtki uut vaktsiini ega ravivõtet sellega tõenäoliselt ei leita, on mõned teadmised tema sõnul lihtsalt huvitavad.

Uuringu esmaversioon on leitav võrguvaramust bioRxiv.