“Võtke palun geenianalüüsi jaoks ka.” Selle lausega tavapärases tervisekontrollis vere andmisega algas minu jaoks geenidoonoriks saamine.

Muidugi oleks läbimõeldud ja ettekavatsetud tegevus alanud ikka kodus ja arvuti taha minnes, digitaalallkirjaga nõusoleku andmisega.

Nojah, minul siis teistpidi.

Lasin esmalt võtta katsutitäie verd – katsuti on see väike tuubikene, milles ikka verd võetakse. Tuttavate jutust, kes juba 2002. aastal geenidoonoriks hakkasid, teadsin, et verd võeti “hirmus palju”.

Uurin geenidoonorite andmekogumise projektijuhilt doktor Helene Alaverelt tagasihoidlikult, et kui palju siis. “Viis 10 milliliitrist tuubi.” Aeg on 16 aastat edasi läinud ja mina pean andma vaid viiendiku sellest.

Vaatan, kuidas veri tuubi jookseb, ja mõtlen, et samahästi võiksin oma nõusoleku digitaalselt allkirjastada siinsamas kabinetis. Mõeldud, tehtud. Aga enne jõuab veri tuubi ära niriseda ning mul tuleb lahti teha arvuti ja allkirjastada digitaalne nõusolek seal.

Mõeldud tehtud. Põhimõtteliselt olen nüüd kõigi kriteeriumide järgi geenidoonor.

Nagu mul, nii ilmselt ka kümnetel tuhandetel enne mind ja pärast mind geenidoonoriks hakanutel on küsimus, et millal ma siis teada saan, mida mu geenid täpselt peidavad.

Eelmisel, nn geenidoonorite pioneeridel ehk 52 000 inimesel, kes 2002. aastal või hiljem oma vere andsid, kulus selleks enam kui tosin aastat.

Aga tuleb välja, et kõik läheb alati lühemaks, väiksemaks ja kiiremaks. Nii nagu kulub varasemaga võrreldes lühem aeg geenidoonoriks saamisele ja verd peab andma ka vaid viiendiku varasemast, siis tagasisidet saab ka kiiremini. Ehk on lootust saada geenikaart ja minna nõustamisele juba 2019. aastal.

Kuna tegu pole “CSI kriminalistidega”, kellel vaid vanast veretilgast piisab inimese kohta kõige teada saamiseks, sest “kõik on ju kuskil andmebaasis alati olemas”, peaks Geenivaramu saama veel mingit infot.

Suur osa minu tervise kohta käivast infost on muidugi juba olemas e-tervises. Küll aga pole seal kirjas teadmisi näiteks minu vanemate tervise või minu elustiili kohta. Sestap tuleb nüüd täita veel üks küsimustik.

Kui geenidoonorite pioneeride hulgas olnud tuttavatelt mäletan jutte, kuidas taustainfo andmine enda kohta võttis “kaks tundi perearstiga pusimist”, siis mind see jällegi ei puuduta – kaht tundi perearstiga vestlemist ei mahuks mu päevakavva ja võtaks geenidoonoriks saamise indu tublisti maha.

Valitsus eraldas raha nii 100 000 inimese geeniandmete kogumumiseks kui ka geenikaardi tegemiseks. “Geenikaart tähendab seda, et inimese DNA, mis eraldatakse tema vereproovist genotüpiseeritakse ehk määratakse kõige sagedasemad kohad, mis on erinvatel inimestel erinevad ning mis omavad mingit tähendust,” seletab dr Alavere, kes samuti on üks neist, kes annab lõpuks geenidoonoritele tagasisidet.

Aga mille jaoks ikkagi kogu seda infot vaja on?

Nagu öeldud, pole Geenivaramu telesarja kriminalistikalabor. Selleks, et geeniandmetel oleks mingi kontekst ka inimese terviseseisundiga, peab erinevaid andmestikke kõrvutama – geenikaarti terviselooga.

Eesti Geenivaramu on teadusasutus, mitte tervishoiuasutus, ehkki kogu geenidoonorluse kaudu loodetakse panustada rahva tervisesse personaalmeditsiini vahendusel. Aga mis siis on minu panus teadusesse? Ja milleks ikkagi seda geenianalüüsi inimesel vaja on?

Olgu, selleks, et aru saada, et hea isu ja kesine trennilembus teevad inimese paksuks ning tõstavad diabeediriski, ei ole vaja geenianalüüsi. Aga mis siis, kui toituda tervislikult ning teha sporti ja sellest hoolimata saada diabeet, kõrgevererõhutõbi või rinnavähk?

Onkoloog Peeter Padrik seletab, et praegu on näiteks käimas rakenduslik uuring rinnavähi varajaseks avastamiseks. “Geeniandmed näitavad, et erinevate naiste risk haigestuda rinnavähki võib erineda kordades, praegune rinnavähi sõeluuring seda aga ei arvesta,” kirjeldab ta.

Kui need geneetilised riskid ära määratleda, saab sõeluuringule kutsuda uuringule just neid naisi, kel on kõrge rinnavähi risk.

Dr Padrik loodab, et kõik tema vähipatsiendid hakkavad geenidoonoriks, sest nii on võimalik väga täpselt uurida seoseid just geenide ja avaldunud haiguse vahel. Enamik vähkidest ei ole pärilikud, kuid geneetiline eelsoodumus mängib väga suurt rolli. Praegu pole nende andmete kasutamine kaugeltki piisavalt ära kasutatud, leiab Padrik.  

“Mida rohkem inimestel neid geeniandmeid analüüsitakse, seda rohkem on ka edaspidi võimalik anda tagasisidet, kui neil on leitud teatud muutused, mille osas saaks rakendada ennetavat või varasema diagnostika tegevusi.”

Minu katsutitäis verd seisab nüüd kõrvuti teiste vereproovidega ja ootab oma analüüsijärjekorda Synlabi kõrgtehnoloogilises laboris. Loodan, et seal ei ole kirjas kõrgemaid geneetilisi riske. Aga kui on?

Siis on. Siis saan sellest teada loodetavasti järgmisel aastal, kui mu geenikaart valmis ja saab minna geeninõustamisele.

Kolm sammu ja geenidoonoriks

1. Allkirjasta nõusoleku vorm internetis Geenidoonori lehel.

2. Vali endale sobiv geeniproovi loovutamise koht. Proovi saad anda suuremates haiglates või SYNLABi laborites üle Eesti. Kus verd anda saab, vaata veebilehelt www.geenidoonor.ee

3. Loovuta geeniproov. Selleks ei ole vaja aega broneerida. Protseduur võtab vaid mõned minutid ja on tasuta.

Sama protseduuri ehk geenidoonoriks saamise tegi täna läbi tervise ja tööminister Jevgeni Ossinovski.

Autor: Silver Gutmann

Ministriga sarnast protseduuri ehk alustuseks geenidoonori nõusolekut soovis geenidoonori veebilehel teha korraga nii palju inimesi, et ülekoormuse tõttu pandi inimesed ootejärjekora.

Muretsemiseks pole aga põhjust, sest uusi geenidoonoreid kogutakse selle aasta lõpuni või nii kaua kuni 100 000 uut doonorit koos.

Kuvatõmmis veebikeskkonnast geenidoonor.ee