Vanhoutte nendib, et inimese heaolu olulisteks komponentideks on nii hedonism (õnnelikkus) kui eudaimonism (õitseng).

Hedonistlik koolkond, keda esindab Epikuros, uskus, et hea elu peaks olema tulvil õnnelikkust. Aristoteles lükkas selle kitsa kontseptsiooni kõrvale ning pakkus selle asemel välja eudaimonismi ehk õitsengu – elamise kooskõlas oma tõelise minaga − kui viisi, kuidas hästi elada.

Seesama subjektiivse õnnelikkuse ja õitsengu eristamine esineb ka tänapäeva heaoluteemalistes debattides. Seda enam, et nii õnne kui ka õitsengut leidub Euroopa eri paigus erineval määral.

Bram Vanhoutte uuriski Euroopa sotsiaaluuringu 6. vooru (2012/13) andmeid kasutades, mil määral vahetegemist hedonistliku ja eudaimonistliku heaolu vahel meie tänapäeva ühiskonnas esineb ning kas ja kuidas kaht eri liiki heaolu tasemed riigiti ja erinevates elanikkonna rühmades erinevad. Tema analüüs kinnitab, et hedonistlik ja eudaimonistlik heaolu on tõepoolest kaks erinevat kontseptsiooni.

Samas on hedonistliku ja eudaimonistliku heaolu vahel tugev korrelatsioon: inimestel, kes tunnetasid suurt hedonistlikku heaolu, andsid ühtlasi pigem kõrge punktisumma ka eudaimonistlikule heaolule. Sama näitas ka riikide võrdlus. Riikides, kus hedonistliku heaolu näitajad olid keskmisest kõrgemad, olid keskmisest kõrgemad ka eudaimonistliku heaolu näitajad.

Heaolu, eriti hedonistlik heaolu, on riigiti erinev. Näiteks on hedonistlik heaolu keskmisest pigem kõrgem Skandinaavia riikides ning keskmisest madalam mõnes Lõuna- ja Ida-Euroopa osas (sealhulgas Eestis).

Lisateabe saamiseks antud uuringu kohta külastage palun Euroopa sotsiaaluuringu heaolu uuringutele pühendatud veebisaiti