See, kas riiki saab pidada elamisväärseks ühiskonnaks, sõltub mõistagi selle riigi objektiivsetest tingimustest. Samas on alati asjakohane küsida, kas riigi elanikud tajuvad oma riiki nii, et see täidab oma ülesannet. Abbott ja kolleegid toovad välja neli elamisväärse ühiskonna tunnust: majanduslik kindlustatus, sotsiaalne sidusus, sotsiaalne kaasamine ja võimestamine.

Kasutades Euroopa sotsiaaluuringu 6. vooru (2012/13) andmeid, moodustasid nad indeksi selle kohta, kuidas inimesed oma ühiskonda nende nelja sfääri lõikes tajuvad. Selle indeksi kohaselt on oma riigist kõige positiivsemal arvamusel norrakad. Neist jäävad vaid veidi maha teiste Skandinaavia riikide kodanikud ja šveitslased.

Pingerea lõpus on Ukraina koos enamiku ülejäänud Kesk- ja Ida-Euroopa endiste sotsialistlike riikidega. Eesti on selle indeksi alusel Euroopa riikide pingerivis üsna keskel koos peamiselt Kesk- ja Lääne-Euroopa riikidega.

Üldiselt võib ühe indeksi komponendi põhjal üsna hästi prognoosida ka teisi riigitasandi näitajaid. Erandiks on sotsiaalne kaasamine, mida hinnatakse paljudes riikides teistest elamisväärse ühiskonna tahkudest erinevalt. Näiteks Šveitsis ja Soomes on võrreldes enamiku teiste riikidega head majandusliku kindlustatuse ja sotsiaalse sidususe näitajad, kuid sotsiaalse kaasamise näitajad on neis riikides suhteliselt kesised. Islandil on vastupidi majandusliku kindlustatuse ja võimestamise tase suhteliselt madal, kuid sotsiaalse kaasamise tase kõrge.

Lisateavet uuringu kohta leiab Euroopa sotsiaaluuringu heaolu uuringutele pühendatud veebilehelt.