Mai Beilmann: kellele on vaja sotsiaalteadlasi? ({{commentsTotal}})

Pole kahtlust, et targemad ja õnnelikumad inimesed loovad tõenäoliselt suuremat lisandväärtust.
Pole kahtlust, et targemad ja õnnelikumad inimesed loovad tõenäoliselt suuremat lisandväärtust. Autor/allikas: Pixabay.

"Milleks seda uurida on vaja? Ma võin ilma uuringuta ka öelda, mida inimesed millestki arvavad!", "Sotsiaalteadused ei ole ikka päris teadus?", "Milleks teile üldse seda teadusraha vaja on? Inimeste küsitlemiseks on ainult paberit ja pastakat või arvutit vaja!" – Tegelikkus on mõnevõrra erinev.

Sellist tüüpi küsimusi on pea iga sotsiaalteadlane kunagi kuulnud. Igaüks ju kogeb ühiskonda, miks seda siis veel uurima peaks? Tõendid selle kohta, et ühiskonnas on sotsiaalteadlasi siiski vaja, on väga ilmsed, arutleb Tartu Ülikooli sotsioloogia teadur ja Eesti Sotsioloogide Liidu president Mai Beilmann.

Teadusrahastuse ümber lahvatanud mõttevahetuses kõlas häälekalt seisukoht, et teadust on meile vaja siis, kui sellel on äriline rakendus ja selle saab raha teenima panna. Seejuures ununes vaidlejatel nii mõnigi kord, et teadusel võiks sissepandud raha tagasiteenimise kõrval olla veel teisigi eesmärke, nagu laiemalt inimkonna ning kitsamalt Eesti elanikkonna heaolu parandamine ja seda sugugi mitte ainult majanduslikus mõttes. Tihtipeale on inimeste heaolu kasvu väga raske (kui mitte võimatu) rahalisse vääringusse ümber arvutada, mis ei tähenda sugugi seda, et heaolu kasv ei tooks ka majanduslikku tulu. 

See tulu võib saabuda alles paljude aastate pärast ning olla läbipõimunud paljude teiste arengutega. Kui näiteks haridusteadlased mõtlevad välja mõne hea lahenduse, kuidas õpetada lapsi nii, et neist kasvaksid targemad kodanikud ja õnnelikumad inimesed, siis tõuseb sellest ühiskonnale kahtlemata ka majanduslikku kasu, sest targemad ja õnnelikumad inimesed loovad tõenäoliselt suuremat lisandväärtust. Paarikümne aasta pärast, kui see kasu viimaks ilmneb, on väga raske üheselt näidata, et just see üks muudatus õpetamispraktikas tõi kaasa positiivse muutuse meie inimvaras.

Seega on vale kitsendada teadlaste panust ühiskonda pelgalt selle panusega ettevõtlusesse. Teaduse panus ühiskonda avaldub ka hariduses, rahva tervises, sotsiaalsüsteemis, kultuurisfääris ning paljudes teistes valdkondades. Iseäranis sotsiaal- ja humanitaarteaduste panust ühiskonda oleks lausa kohatu hinnata kitsalt majandusliku mõju kaudu.

Tartu Ülikooli sotsioloogid Mare Ainsaar, Indrek Soidla ja Ave Roots analüüsisid äsja avalikustatud uuringus Eesti Teadusagentuuri poolt välja jagatud grantide mõju ühiskonnale, et mõista, kuidas teadus rahva sekka jõuab. Nad näitasid, et Eesti teadusprojektide mõju ühiskonnale on suurem, kui me hinnatagi oskame. Kui teaduse akadeemiline mõju on läbi publikatsioonide ja viitamiste hästi kaardistatud, siis teadusuuringute mõju ühiskonnale on hoopis raskem kindlaks teha. Mõju ühiskonnale ei piirdu üksnes patentide ja ettevõtluskoostööga: ühiskonna elu paremaks muuta aitab teadus hoopis mitmekesisemal moel. Seejuures näitas analüüs, et just sotsiaalteaduste mõju oli üks suurimaid.

Raportist selgub, et sotsiaalteaduste projektid on andnud sisendit erinevate poliitikate ja seaduste väljatöötamisse, arendamisse ja riigiasutuste töökorraldusse ning era- ja vabasektori nõustamisse. Näiteks, kui teadlased uurivad suitsidaalse käitumise põhjuseid ning nende uuringu tulemusena töötatakse välja tulemuslik tõenduspõhine suitsiidide ennetamise programm, siis on praktiliselt võimatu rahasse ümber arvutada, kui palju võitis Eesti majandus tänu sellele, et mõni elu jäi enneaegselt lõppemata. Sellist arvutust oleks isegi mõnevõrra küüniline teha. Ilmselt nõustume siiski kõik, et meil kõigil on meeldivam elada ühiskonnas, kus vähem inimesi soovib endalt elu võtta.

Kui sotsiaalteadlased nõustavad Päästeametit (nt ujumise ohutuse ja alkoholitarbimisega seotud riskikäitumise vähendamise teemadel) ja Maanteeametit (liiklejate soovitavate käitumisharjumuste edendamise teemadel), siis tõenäoliselt toob mõttetute surmajuhtumite ja sandistumiste vältimine ka majanduslikku kasu töövõime säilimise ja Haigekassa väiksemate kulude näol. Kuid taaskord on keeruline ja isegi küüniline täpselt välja arvutada, kui suur oli teaduse panus sellesse positiivsesse tulemusse. Tegelikult pole sugugi kindel, kas seda ongi vaja alati täpselt välja arvutada, sest säästetud elud ja tervisekahjustuste vältimine peaksid juba iseenesest olema väärtus, mida ei saa kahtluse alla seada. 

Muide, teadusuuringute akadeemiline ja ühiskondlik mõju ei ole sugugi üksteist välistavad nähtused. Mare Ainsaar, Indrek Soidla ja Ave Roots leidsid oma uuringus, et teadusprojektid, mis olid tulemuslikumad akadeemilises mõttes, olid seda ka mitteakadeemilistes tegevustes. Seega ei ole alust väita, et akadeemilised uuringud oleksid elevandiluutornis nokitsemine, mis tavalise inimese elu kuidagi ei mõjuta.

---

Eesti mõjukamad sotsiaalteadlased kogunesid aprilli lõpus Tartusse aastakonverentsile, et arutada Eesti tuleviku üle. Esitletavad uurimisteemad varieerusid seejuures sündimusest ja perepoliitikast eakate üksinduseni ning ühiskonna andmestumisest metsanduspoliitikani. Kogu konverentsi peale kujunes väga huvitav ülevaade sellest, mis meie ühiskonnas nii täna kui homme toimub. Tutvu konverentsil käsitletud teemadega ning vaata peaesinejate ettekannete salvestusi konverentsi kodulehel.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: