Bartram võrdles Kesk- või Ida-Euroopast Lääne-Euroopasse sisserändajaid Kesk- või Ida-Euroopasse jääjatega, ning selgus, et väljarändajad on üldjuhul õnnelikumad kui kojujääjad.

Samas tuleb enam kui pool sellest erinevusest väljarändajaid ja kojujääjaid iseloomustavate omaduste erinevustest: väljarändajad on reeglina nooremad ja tervemad ning seetõttu ka õnnelikumad kui kojujääjad.

Siiski on väljarändajad enamikust riikidest tunduvalt õnnelikumad kui kojujääjad isegi siis, kui need erinevused väljarändajate ja kojujääjate vahel on analüüsis arvesse võetud.

Teisalt peab enne järeldamist, et väljarändajad on saanud õnnelikuks rikkamasse riiki kolimise tõttu, kaaluma ka teist võimalust: väljarändajad võisid olla kojujääjatest õnnelikumad juba enne väljarändamist.

Bartrami analüüsist selgub, et see oletus peab paljude riikide puhul tõepoolest paika ning Bulgaariast, Eestist, Poolast, Slovakkiast, Türgist ja Ukrainast väljarännanute puhul võib tegelik olukord olla isegi nii, et väljarändamisega kaasneb hoopiski õnnelikkuse langus ja mitte tõus.

Bartram selgitab, et väljarändajate elu võib küll paraneda suurema objektiivse heaolu mõttes, kuid subjektiivsest vaatevinklist vaadatuna selgub, et rändega võib kaasneda hoopis märkimisväärne pettumus.

Üks võimalik seletus võib olla, et õnnelikkus sõltub inimese sotsiaalsest positsioonist. Kuigi väljarändaja absoluutne sissetulek võib olla pärast väljarändamist suurem, leiavad paljud väljarändajad ennast olukorrast, kus nad peavad leppima suhteliselt madalapalgalise tööga, ning sel võib olla nende heaolu tunnetusele negatiivne mõju.

Soovitame lugeda heaolu kohta ka Euroopa Sotsiaaluuringu andmetele tuginevat leheküljelt.