Kas unenäod väljendavad mällutalletamise protsessi?

Kui jälgida, näha ja mäletada oma enda unenägusid, saab ka mõelda selle üle, mis need unenäod siis ikkagi on. Isegi kui neil ehk ei olegi funktsiooni, võib ikkagi küsida, miks nad on sellised nagu nad on. Nagu öeldud, aitavad unenäod paljastada aju tööd vabakäigul ja lubavad ehk nõnda mõista ka teatud ajuprotsesse.

Harvardi ülikooli teadlased on hiljuti välja pakkunud, et unenäod on just sellised, nagu nad on, sest nad väljendavad otseselt mällutalletamist. Selle idee kohaselt ei ole unenäod midagi muud, kui aken sellesse, kuidas ajus informatsiooni mällu salvestatakse.

See idee põhineb teadmistel, et rottide ajus toimub unes aktiivsusmustrite taasaktivatsioon ja et inimeste puhul vihjete abil seda taasaktivatsiooni käivitades saab mällutalletamist paremaks muuta. Neile ideedele on lihtsalt lisatud seik, et see, mida me unes näeme, kajastabki seda taasaktivatsiooni põhist mällutalletamise protsessi.

“Oot-oot!”, võiks öelda see, kes on enda unenägusid jälginud – on teada, et unes nähakse väga harva seda, mida päeva jooksul õpitakse. Seega idee, et unenäod väljendavad mällutalletamist, ei tundu olevat niisama lihtsalt usutav. Tõepoolest, unes nähakse väga harva sündmusi, mis vastavad üks-ühele õpituga. Näiteks ühes katses mängisid katseisikud enne magamaminekut intensiivselt tetrist, kuid sellegipoolest ei näinud nad unes mitte tetrise mängimist, vaid ainult sellega seotud elemente: langevaid klotsikesi.

Aga see ei ole probleem unenägude kui mällutalletamise teooriale: ajus kannavad samad neuronite võrgustikud kõiki meie mälestusi, seega uute mälusisude talletamine tähendabki nende uute mälusisude salvestamist sinna, kus kõik vanad mälusisud juba ees ootavad. Ja seetõttu ongi oodatav ja loomulik, et uute mälusisude talletamisel peaks need uued mälusisud olema kokku segatud juppidega vanadest mälestustest.

Nii näiteks raporteerisidki need tetrisemängijad, et nad vahel nägid unes end tõepoolest mängimas tetrist, aga üllataval kombel selle vana versiooni, mida nad olid mänginud kunagi ammu lapsepõlves. Seega fakt, et unenäod ei kajasta õpitut täpselt samal kujul nagu sai õpitud, vaid segab kokku õpitu elemente sündmuste ja asjaoludega minevikust, pole selle teooria jaoks mitte probleem, vaid on vastupidi üks selle teooria keskseid tõendusmaterjale. Uued mälusisud talletatakse võrgustikesse, mis kannavad juba muud mälusisu ja selle talletamise jooksul toimuv taasaktivatsioon tekitabki meie põnevad ja vahvad unenäoelamused.

See on ilus teooria. Selle kohta on veel väga vähe tõendusmaterjale, täpsemalt ainult üks töö, mille tulemused ei ole väga veenvad ja mida keegi pole veel korranud. Seega ei oleks ma nõus kihla vedama, et see just nii on – et unenäod on otsene vaade mällutalletamise protsessi -, kuid idee on huvitav ja põnev ning näitab, et unenägudest tulenevad teadmised pole end veel ammendanud.

Lisaks illustreerib see teooria hästi ka seda, et teadlased on romantikud – nad otsivad lahendusi suurtele mõistatustele ja pakuvad välja igasugu teooriaid, mis kõlavad ägedalt – uni on mälusisude salvestamiseks! Unenäod on otsene vaade mälusisude salvestamise protsessile! Äkki läheb täppi! Teooria loojad kaitsevad ja hoiavad oma teooriat nagu beebit ja teised teadlased üritavad neid ümber lükata. Tihti selgubki, et ilusad romantilised teooriad on ekslikud. Suurte teadusmõistatuste lahendamine on pikaajaline protsess, mille käigus pakutakse välja hulganisti valesid vastuseid.

Jaan Aru on doktorant Saksamaal Max Plancki aju-uuringute instituudis. Lisaks teeb ta teadust Tartu Ülikooli kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professori Talis Bachmanni laboris. Artikkel ilmus esmalt Jaan Aru blogis Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine.