Inimesed ja sääsed on pidanud võitlust iidsetest aegadest saati. Maakeral lendab ringi tuhandeid sääseliike, kellest on kohastunud inimeste ründamisele vaid sadakond. Ehkki putukatele on kombeks rikkuda keskklassi suveõhtuid, polnud see nende peamine eluviis aegade algusest saadik. Enne inimeste ilmumist imesid sääsed vihmametsade võrastikes eranditult vaid teiste primaatide verd, vahendavad Scientific American ja Science News. 

Kuidas ja miks sääsed toidulauda vahetasid, pakub teadlastele suurt huvi. Teatavasti levitavad vereimejad surmavaid tõbesid, nagu malaariat ja dengue palavikku, tingides igal aastal sadade tuhandete inimeste surma. Mõistes paremini haigusekandjate evolutsiooni, tekib ka epidemioloogidel parem ülevaade ohtlike viiruste levikuteedest, mis võimaldab omakorda ennetada haiguspuhanguid. Eriti oluline on see praegu, mil inimesed hävitavad aktiivselt sääskede looduslikke elupaiku.

Ajakirjas Scientific Reports ilmunud uuringus kõrvutas rahvusvaheline teadlaste rühm 38 tänapäevase sääseliigi geene. Uurijad tuvastasid, et osa sääski hakkas inimverd eelistama juba 1,6–2,9 miljonit aastat tagasi. Ajavahemik langeb kokku perioodiga, mil Homo erectus ehk püstine inimene Kagu-Aasiasse jõudis. 

Iidne toidulaua vahetus

Teadlased võtsid luubi alla sääserühma Anopheles leucosphyrus. Nad analüüsisid 11 sellesse kuuluva liigi pärilikkusainet, et saada putukate geneetikast esinduslik ülevaade. Uuringu juhtivautor Upasana Shyamsunder Singh Vanderbilti ülikoolist pidas rühma valikut eriti tähtsaks. Tema sõnul eelistab osa nendest sääskedest selgelt inimverd. Teised ründavad aga endiselt vaid ahve, giboneid ja orangutane või teevad mõlemat korraga.

Uurijad rekonstrueerisid geenide mutatsioonikiirust jälgides putukate täpse evolutsiooniajaloo. Nii said nad hinnata, millal ja kus sääsed inimesi esmakordselt ründasid. Uue käitumisviisi geograafiliseks alguspunktiks osutus iidne Sundaland. See on praeguseks suures osas vee alla jäänud maa-ala, mis hõlmas Malaka poolsaart ning Borneo, Sumatra ja Jaava saari. Seal elavad sääsed kohanesid uue olukorraga esimesena.

Sääskede pärilikkusaine pakub arheoloogidele põnevat uurimismaterjali. Teadlased vaidlevad siiani tuliselt, millal täpselt esimesed inimeellased Aafrikast Aasiasse rändasid. Waltoni sõnul kinnitas sääskede geenianalüüs varasemat hüpoteesi massilisest rändest. Teadmine sobitub hästi varasemate uuringutega, mis paigutavad Hiinast leitud vanimad püstise inimese koljud täpselt samasse aega.

Evolutsiooniline võidujooks

Uus toidulaud nõudis putukatelt kohanemist. Evolutsiooniline nihe sai tõenäoliselt alguse varajase inimese eripärasest lõhnast. Geenianalüüs üksi ei suuda aga kogu mineviku ökoloogilist pilti täielikult rekonstrueerida. Waltoni sõnul pidi Homo erectus'e populatsioon olema evolutsiooniliseks nihkeks väga arvukas. Uurimisrühm tuvastas ühtlasi, et mitmed teised sääseliigid hakkasid inimest ründama alles viimase kümne tuhande aasta jooksul.

Evolutsiooniline võidujooks inimese ja looduse vahel kestab edasi. Mida ürgsemates paikades inimese elavada, seda kiiremini uued sääseliigid kohanevad. Metsade kadudes peavad putukad ellujäämiseks leidma uusi toiduallikaid. See teeb epidemioloogide töö tulevikus veelgi raskemaks, sest loomade haigused võivad hakata kergemini inimesi nakatama. Walton saatis uuringu lõpus selge hoiatuse: "Me tekitame uusi valikusurveid ja peame arvestama, et sääsed reageerivad neile."