Mis täpselt sääski inimeste ja loomade vere poole tõmbab on siiani jäänud teadlastele selgusetuks. Paljude sääseliikide puhul toituvad verest eelkõige emased putukad, et toetada munade arengut. Pärast end punasest elumahlast täis imemist vaibub nende isu vere järele kuni munade munemiseni, vahendab Nature.

Uuringu avaldanud teadlased märkasid, et putuka soolestikus toodetav hormoon nimega neuropeptiid F tõusis saagi otsimise ajal järsult. Sama hormoon hakkas pärast vere imemist aga organismist kaduma. See ajendas teadlasi uurima, kas seesama hormoon võib olla vere järgi janunemise üks tegur.

Erinevaid hormoone tootvate soolerakkude lähemal uurimisel selgus, et neuropeptiid F tase tõusis sääskede organismis enne toitumist ja langes kuus tundi pärast söömist. Sääskede tõmme neile toitumiseks pakutud inimese käe poole vastas hormonaalsele kõikumisele. Söögipäeval nad käe vastu huvi üles ei näidanud, kuid äratas nende huvi pärast munade munemist.

Kui teadlased vaigistasid vastavat hormooni tootva geeni, vähenes emaste sääskede huvi inimese käe vastu märgatavalt. Kui nad süstisid aga vaigistatud geeniga mutantsääskedele neuropeptiid F hormooni, siis nende huvi taastus. Mune kandvaid sääski hormoon ei mõjutanud.

Samuti avastasid teadlased soolestikku ulatuvad neuronid, mis toodavad hormooni nimega RYamiid. Kui neuropeptiid F tase peale toitumist langes, siis Ryamiidi tase hakkas tõusma. Ryamiidi süstimine vähendas sääskede huvi inimese käe vastu märgatavalt. Loomuliku hormoonitasemetega kontrollsääsed suundusid samas kiiresti käe poole.

Kõik see viitab sellele, et hormoonid neuropeptiid F ja RYamiid töötavad sääskedes ühiselt vereiha stimuleerimiseks ja allasurumiseks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.