Putukateadlane Urmas Tartes märkis, et kui sääsk kuuma päikese kätte ei lähe ja püsib pigem puude varjus, siis parm on just päikese käes tegutseja, kes saab palava ilmaga hästi hakkama. "Sääski näeb päevasel ajal vähem, aga parm on just selline soojalembene putukas, kes siis kõige aktiivsem on. Selles mõttes on loodus andnud meile suviti ööpäevaringse vereimemisteenuse," sõnas ta.

Kuigi Tartes pole veel ebatavaliselt palju parme tähele pannud, on tema hinnangul tingimused neile hetkel siiski väga soodsad. Kui sääskede arv sõltub paljuski sademetest ja talve lumerohkusest, siis parmud on putukateadlase sõnul märksa ilmastikukindlamad. "Sääsed paljunevad eelkõige ajutistes sade- ja sulavee lompides, aga parmlaste vastsed arenevad stabiilsetes looduslikes veekogudes nagu järvedes ja tiikides," selgitas putukateadlane.

Tänavu aprillis maha sadanud lume tõttu tekkis hulganisti lisasulavett, mis hoidis paljud sääsevastsetega lombid ära kuivamast. Seetõttu võib sel aastal ka tavapärasest märksa enam sääski märgata. Keskmisest soojem aprilli esimene pool äratas aga kogu putukariigi, sealhulgas parmlased, juba varakult elule.

"Meil siin Lõuna-Eestis on viimastel päevadel ka palju äikesetorme ja vihmast ilma tulnud, mis putukatele üldjuhul ei sobi. Tugev tuul ja vihm häirib nende talitust. Tavaliselt on aga nii, et kui selline vihmapäev mööda läheb ning tuul jälle vaiksemaks jääb ja vihma enam ei saja, siis parmude aktiivsus muutub hästi kõrgeks," täheldas Tartes.

Erinevalt sääsest peab parm jahti silmanägemise järgi

Valusalt hammustada saamise vältimiseks soovitab Tartes silmas pidada parmude käitumismustreid ning nende eripärasid võrreldes sääskedega. "Parmudel on palju parem silmanägemine kui sääskedel. Nad otsivad saaki eelkõige nägemise järgi. Hea nägemisvõime on sealjuures tüüpiline paljudele Eestis lendavatele putukatele," tõi ta välja.

"Metsavahel kõndides on mul tavaliselt käes fotoaparaat või tume kott. Vähemalt kaks kolmandikku parmudest ründavat alati fotoaparaati või kotti, aga ka riideid, mis on minu nahavärvist tumedamad. Parmud otsivadki üldiselt tumedat liikuvat kogu, sest evolutsiooniliselt on nende toiduobjektiks suuremad metsloomad, kes Eesti vöötmes on valdavalt ka tumedama karvaga," selgitas teadlane.

Kui parmud kogunevad juba parves tülitama, soovitab Tartes lihtsalt kükitada ja natukene aega liikumatult püsida. "Parmud ei oska madalat liikumatut keha enam üles leida ja lendavad minema. Muidugi uuesti kulgema hakates panevad nad meid jälle tähele. Parmude puhul aitab aga ka selline aeglane, rahulik kõndimine. Sellisel juhul oleme neile vähem ihaldusväärsed."

Lisaks aitavad parmude vastu katvad riided, mis sääskede puhul ei pruugi alati kuigi tõhusaks osutuda. "Kui sääsk on selline kaval loom, kes peenikese iminokaga isegi puuvillasest riidest ja teksast edukalt läbi pistab, siis parmudega on nii, et nemad ei saa mistahes kangast läbi. Nad peavad hammustama ja neid takistab igasugune riidetükk, mis vahele jääb," võttis Urmas Tartes kokku.