Lõppenud nädala soojad ilmad meelitasid lisaks putukatele kodust välja ka inimesed. Neist nii mõnegi suvelikult sumeda õhtu rikkusid aga väikesed tiivulised vereimejad. "Kogu õhk oli sääskedest paks ja väljas ei kannatanud peaaegu üldse olla," kurtis Lahemaa suvekodu korrastama läinud Viimsi elanik. "Sääsed sõid mind peaaegu peopesast," tõdes suudlusmaratoni nautima läinud tartlane. "Ma üldiselt sääsekartlik inimene pole, aga viimased kaks õhtut on olnud hullumaja," nentis nädalavahetusel Hiiumaal käinud tallinlane.

Sääselainet märkas ka putukateadlane Urmas Tartes. "Nädalavahetusel käisin Pärnumaal vereta jahil ja sääskedest polnud sealgi pääsu. Pildistasin neid seal mitu tundi," sõnas bioloog. Suurema osa kevadistest sääskedest moodustasid traditsiooniliselt metsasääsed. Teisi, väiksema arvukusega liike on palja silmaga raskem eristada.

Loodusfotograaf märkis, et laiema suundumusena läheb sääskedel kuivemate kevadete taustal kehvemini. "Viimastel aastatel on olnud nende jaoks tegu väikese võidujooksuga. Praegu massiliselt välja tulevad sääsed arenevad kevadistes sula- ja suurveelompides. Vahel munevad nad munad sulavee ootuses sügisel isegi maapinnale. Kui on suurvesi ja talvel on palju lund, läheb tavaliselt sääskedel hästi. Kui lombid jõuavad enne ära kuivada, on ka sääskedega kehvasti," selgitas Tartes.

Sel aastal läks sääskedel tema sõnul tänu inimeste liikumistes kohati väikese kaose tekitanud aprillilumele võrdlemisi hästi. Tänu lisandunud sulaveele püsisid mitmed sääsevastsete elupaigad piisavalt niisked.

Samal ajal äratas keskmisest soojem aprilli esimene pool putukariigi juba varakult elule. "Kui inimeste jaoks võisid olla järgnenud ilmad ebameeldivalt kõledad, siis sääskede arengut aeglustas see vaid veidi. Olen tähele pannud, et ilmade sellise heitlikkusega kaasneb fenoloogia ühtlustumine. Põhja-Eesti putukad jõuavad arenema hakata, Lõuna-Eestis jällegi see jahe periood sääskede arengut aeglustab. Nii tundubki justkui tulevad üle Eesti kõik sääsed korraga välja," lisas Tartes. Sama võib täheldada näiteks liblikate puhul.

Keda sääsed painavad, võiks tema sõnul esmajoones üle vaadata, kas või kui palju leidub nende ümbruskonnas tehislikke veesilmi. Kuigi mõned liigid liiguvad ka oma sünnikohast kaugemale, on nende koguarv siiski võrdlemisi tagasihoidlik. Nõnda võib nende kohalikku arvukust vähendada juba kastmistünni kaanega katmine. "Kui muidugi naaber on ilusasti sääskedele sobiliku kodu püsti pannud, pole midagi teha ja tuleb temaga rääkima minna. Vaid oma kodust on tänapäevase küla taustsüsteemis vähe kasu," sõnas putukateadlane.

Kui kodu on aga metsaservas, tuleb õppida lihtsalt sääskedega koos elama. Looduslikult tõrjub neid tuulisem ala, aga seal ei meeldi ka inimestel väga olla. Samuti ei meeldi koorunud metsasääskedele praegused soojemad ilmad. "Sisuliselt on kohal suvekuumus ja ka kuiva ilma on omajagu tunda. Metsasääskede jaoks on selline elu mõnevõrra tagasihoidlikum. Kuumas ei taha ükski loom väga tegutseda, olgu ta püsi- või kõigusoojane," lisas Urmas Tartes.