"Subjektiivne tunne väljas käies ütleb, et liblikaid on vähevõitu, ja sama juttu on rääkinud mulle ka teised liblikahuvilised," kinnitas Õunap. Üksikuid tähelepanekuid kinnitavad esmased seireandmed. "Kevade teisest poolest alates on midagi nagu paigast ära, isegi natukene kapitaalsemal mastaabil. Me ei räägi sellest, et ühte või mõnda liiki oleks vähem, vaid kõiki liblikaid on vähem: päevaliblikaid, ööliblikaid, metsa- ja niiduliike. Järelikult peab olema midagi, mis neid kõiki ühteviisi mõjutab," sõnas lepidopteroloog saates "Vikerhommik".

Peasüüdlaseks peavad teadlased tänavust jahedat ja vihmast kevadet. "Kui me mõtleme tagasi, siis viimane talv oli pigem soojapoolne, lumine talveosa jäi lühikeseks ja lõppes ka kaunis vara," meenutas Õunap. Seetõttu ilmusid esimesed kevadised liigid tavapärasest isegi paar nädalat varem ja liblikamaailmas näis kõik korras olevat.

Jahe mai ja juuni tähendasid aga, et liblikate areng on praeguseks fenoloogiliselt mitme aasta keskmisest paar nädalat maas. "Neile, kes olid kevadel kas nukus või suurema rööviku staadiumis, selline pikk ja vinduv jahe periood ei sobinud," selgitas liblikauurija. See tähendab, et suur osa liblikatest, kes pidanuks sel ajal arenema ja nüüd valmikutena ringi lendama, on hukkunud.

Liblikakao laiem mõju

Teadlaste tuginevad oma järeldustes standardiseeritud seireandmetele. Ööliblikate puhul kasutatakse valguspüüniseid, mis paigaldatakse igal aastal samadesse kohtadesse. "Kõik töötab igal aastal täpselt ühtemoodi, et välistada inimtegevusest tulenevat varieeruvust. Me näeme reaalselt seda, mis püünisesse tuleb," kirjeldas Erki Õunap.

Päevaliblikate seireks kasutatakse kindlaid püsiradasid ehk transekte, mida mööda käiakse samuti igal aastal sama metoodika järgi. "Selliselt tekivad meil andmeread, mida saame päriselt ka võrrelda," rõhutas Õunap.

Liblikate arvukuse vähenemine ei ole murettekitav ainult esteetilistel põhjustel, vaid sellel on ka laiem ökoloogiline mõju. "Kahtlemata see mõjutab. Liblikatel on looduses olemas teatud roll tolmeldajatena, kuigi neid ei peeta ehk nii tähtsateks kui näiteks kile- või kahetiivalisi," tõdes lepidopteroloog.

Lisaks on liblikad ja eriti nende röövikud oluliseks toiduks paljudele teistele loomadele. "Röövikuid söövad väga hea meelega linnud ja teisedki putuktoidulised loomad. Kui toiduallikas ära kaob, siis võime eeldada, et ka nendel, kes sellest allikast sõltuvad, ei lähe võib-olla väga hästi," arutles Õunap. Samas lisas teadlane, et kuna ta pole ise ornitoloog, ei oska ta ka täpselt hinnata, kuidas see putuktoidulisi linde tegelikult mõjutanud on.

Ühele kurbus, teisele rõõm

Kuigi liblikatel läheb kehvasti, näib jahe ja niiske kevad sobivat teistele putukarühmadele. Erki Õunapi sõnul on ta välipraktikumidel tähele pannud, et näiteks lutikaid, kahetiivalisi ja kiletiivalisi paistab endiselt olevat suhteliselt palju.

Mõnele liigile võib tänavune ilm suisa kasuks tulla. "Näiteks parmude ja sääskede vastsed elavad kõik vees. Mida rohkem vett ja väikesi loigukesi, seda rohkem on neil, kuhu muneda, ja vastsetel kohta, kus areneda," selgitas lepidopteroloog: Võiks arvata, et selline väga vesine aasta hoopis soodustab selliste putukate arvukuse tõusu."

Tuleviku suhtes on Õunap siiski lootusrikas. Kuigi ta ei oska ennustada, mida toob ilma poolest järgmine aasta, on liblikate paljunemispotentsiaal väga suur. "Keskmisel emasliblikal on sadakond muna või rohkemgi. Kui tulevad vähegi soodsamad tingimused, siis populatsiooni tihedus suureneb päris kiiresti," ütles liblikauurija.

Pikaajalised seeriaandmed kinnitavad, et parimate ja halvimate aastate arvukus võib erineda isegi kolm korda ning populatsioonid on taastunud ka pärast tõeliselt kehvi aastaid, "Ma tõsiselt loodan, et see läheb ka seekord niimoodi," sõnas Erki Õunap.