Ööelul on üsna lihtne definitsioon: sinna loetakse kõik, mis toimub linnas kella seitsmest õhtul seitsmeni hommikul, hõlmates lisaks meelelahutusele ka sotsiaalvaldkonda, liikuvust ja avalikke teenuseid. 

Eesti Rahva Muuseumi teadur ja Tartu Ülikooli etnoloogia doktorant Karin Leivategija meenutas, kuidas jäljed öökultuurist eestikeelses ajakirjanduses ulatuvad tagasi 19. sajandisse, mil öist tantsimist ei vaadatud sugugi hea pilguga. 

"Seda nähti kui viirust või mingit haigust, mida isegi doktorihärrad ei saanud ravida, sest nad ise olid nakatunud," rääkis Leivategija ja lisas, et kehalisus ja meelelisus, mis öise tantsuga kaasnesid, tundusid toona moraalse probleemina. Ometi kujunesid tema sõnul just uhketest seltsimajadest – Estoniast Vanemuiseni – kohad, kus lõpuks tants inimesi regulaarselt kokku tõi. Need olid omal moel Eesti esimesed ööklubid.

Tahes tahtmata seostatakse ööd millegi kontrollimatu ja kahtlasega ning selline hoiak on kandunud ka praegusesse aega. "Nii palju kiruti seda, miks see just öösel toimub? Tantsigu siis poole vähem, lõpetagu varem ära. See füüsiline pimedus seostub ka sellise vaimupimedusega, et öö ja kultuur ei käi kokku," sõnas Leivategija. 

Tallinna Ülikooli kultuurilise mitmekesisuse professor Airi-Alina Allaste tõi näiteid oma varasemast uurimusest, mil alternatiivse klubikultuuri loojad 1990. alguses defineerisid end väga tugevasti nõukogudeaegse pidutsemiskultuuri vastu. "Nad tajusid enda korraldatud house muusikaga pidusid täiesti teise maailmana, võrreldes tolleaegsete pidudega, kus nende arvates kõvasti joodi, kakeldi ning üritati vastassugupoolest inimesi rajalt maha võtta. Nende jaoks oli pidu hoopis midagi teistsugust, kuhu mindi kohale, et kuulata head muusikat ja mis sellele ajal oli veel eriline – üksinda tantsida," kirjeldas Allaste.

Teadmatus ja kontrollimatus öösel toimuva osas on loonud kallutatud hinnangu, mistõttu on öökultuuriasutustel väga keeruline avalikku toetust saada. Karin Leivategija nentis, et ei tasugi öelda, et mingi üritus või projekt toimub öösel: "See võtab kohe legitiimsuse ära," lausus ta.

Öö annab inimestele hoopis võimaluse rutiinist välja astuda. Leivategija sõnul on öine aeg vabam ja voolavam. "Seal saab tantsida, kuulata muusikat, avastada teisi ja iseenda identiteeti," märkis ta. Paljud loomingulised ideed, uued kollektiivid ja isegi klubid on saanud tema sõnul alguse just hilisöistest vestlustest. "See on hea aegruum, kus inimesed saavad olla natuke teistsugused ja võib-olla on pimedas mugavam," tunnistas Leivategija. 

Allaste selgitas, et just alternatiivne klubikultuur toetab kultuurilist mitmekesisust ja loomingulisust, olles inkubaator erinevate muusikastiilide ja subkultuuride sünnile.

Pimeduse tundidel on aga sügavam sotsiaalne mõõde. Öö on andnud kuuluvustunde neile, kes on mujal jäänud äärealadele või sootuks välja. "Paljud marginaliseeritud grupid on leidnud ööst pelgupaiga," märkis Leivategija ning tõi näiteks LGBT-kogukonnad, kelle jaoks on öised klubid olnud võimalus kohtuda ja oma identiteeti kujundada, olles päevase maailma eest natuke varjus. 

Endine Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets, kes uuris oma magistritöö raames eesti- ja venekeelsete inimeste integratsiooni klubikultuuri kaudu, tõdes, et osade intervjueeritavate jaoks oli öine keskkond justkui pelgupaik. "See oli nende jaoks esimene koht, kus nad said viibida nii, et neid ei vaadatud halvustavalt. Kväärnoored, kes koolis ja kodus pidid oma eksistentsi varjama, olid ööeluruumides aktsepteeritud. Tegelikult kedagi isegi ei huvita, kui pikk, lühike, mis värvi, mis keeles või millise seksuaalse sättumusega sa oled," sõnas Mets.

Airi-Alina Allaste sõnul on ööelul oluline roll ka pingete maandamisel: "Väga paljud inimesed kasutavad ööelu kogukonnatunde loomiseks ja uuringud näitavad, et turvaline tantsimine vähendab ärevust ning parandab stressitaluvust," sõnas ta. 

Mõistagi ei ole ööelul ainult helge pool. Turvalisus, ületarbimine, konfliktid on teemad, millega tuleb tegeleda ja mitmel pool on seda juba tehtudki: koolitused ahistamise ennetamiseks, teadlikum ruumikujundus, selged reeglid. Mõnes linnas on mindud veel kaugemale. "Berliinis on klubid ametlikult kultuuriasutused ja neil on võimalus saada võrdsetel alustel toetust. See on kindlasti väga oluline areng," märkis Karin Leivategija. Sellest olenemata on sealgi majanduslikult keeruline aeg, mistõttu peaks linn ja ideaalis ka riik appi tulema. Märkimisväärne näide on Zürich, kus techno-muusika kuulub alates 2017. aastast UNESCO kultuuripärandi listi.

Joonistub paradoks: ööelu seletatakse sageli pahede kaudu, kuid reaalne tähendus ja võlu peitub kogukonnas, loomingus ja selles, kuidas nähtamatu muutub nähtavamaks. "Kui meil on väga lahedad Eesti DJ-d ja sadu inimesi, kes tantsivad terve nädalavahetuse, on kahju, kui seda ei peeta kultuuriks," möönas Leivategija.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika". Autorid on magistrandid Anna-Liisa Sootalu, Henrik Laever ja Mark Joonas Toomsalu.