Kuulmislangus nooreneb ööklubis, trennis ja kinos
Kuulmislangus ei ole enam üksnes eakate mure, vaid kimbutab sel sajandil ka üha rohkemaid noori. Mürarikka töökeskkonna asemel kahjustab inimene tänapäeval kuulmist näiteks kinos, kontserdil, ööklubis või rühmatrennis ja Eesti asutused pole siinkohal erand, osutab Tallinna Ülikooli uurimistöö.
"Viimase umbes 30 aasta jooksul on kuulmislangus muutunud oluliselt nooremaks. Ka WHO on osutanud tähelepanu, et viimastel aastakümnetel on kuulmine massiliselt hakanud halvenema just noorte inimeste seas," ütleb Tallinna Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht Avo-Rein Tereping.
Kuna mujal maailmas on noorte kuulmislanguse põhjuseid uuritud, aga Eestis on teema veel käsitlemata, võttiski Tereping koos tudengite ja tipptasemel mõõtmistehnikaga teema ette. "Projekti eesmärk oli leida niisugused kohad, kus tõepoolest pikaajalisel viibimisel võib inimene kuulmiskahjustuse saada," märgib ta. Kui vanasti oli inimesel oht kuulmist kahjustada töö juures, siis tänapäeval pakuvad uurijatele huvi kinod, kontserdid, spordiklubide rühmatreeningud, ööklubid ja kõrvaklappide ebamõistlik kasutamine. Ehkki töö jätkub, on uurijatel juba käes esimesed mõõtmistulemused.
Päevane (või öine) müradoos
"Nii nagu radioaktiivse kiirguse puhul kasutatakse ohtlikkuse hindamiseks mõistet kiirgusdoos, räägitakse ka müra puhul müradoosist. Müra kahjustab mitte ainult sellepärast, et see on väga tugev, vaid et see kestab pikka aega," sõnab Avo-Rein Tereping. Müradoos on teatud aja jooksul inimese saadud helienergia hulk.
Terepingi sõnul on ürituste helitaset nii maailmas kui ka Eestis juba piiratud. "Eestis kehtivad normid ütlevad, et meelelahutuskohtades ei tohiks muusika keskmine efektiivne helirõhk ületada 100 detsibelli ja selle tipud ei tohi minna üle 115 detsibelli," täpsustab ta. Lastele on piiriks 90 detsibelli. "Muidugi ei teki kõigil inimestel kohe kuulmislangus: see on individuaalne. Siiski see risk suureneb oluliselt, kui helitase on kaheksa tunni jooksul üle 85 detsibelli. Seda nimetatakse 100-protsendiliseks päevaseks helidoosiks," jätkab ta, täpsustades, et 100-protsendilisus tähendabki, et päeva jooksul on soovitav seda mitte ületada.
Kuidas on lood helidoosiga Eestis, käisidki Terepingi tudengid mõõtmas erinevates meelelahutusastustes, aga ka näiteks koolides. "Tegelikult ka koolides tihtipeale just vahetundidel on müra päris suur. Õpetajad kurdavad, et pärast kooli nad on väsinud, sest koolis on nii palju müra," selgitab uurija.
Eesti ööklubides tehtud mõõtmised näitasid, et keskmine helitase on seal 97 detsibelli. Terepingi sõnul tasub siinkohal meenutada, et päevase 100-protsendilise helidoosi saab inimene kätte kaheksa tunni jooksul 85 detsibelli juures. Iga kolme detsbelli lisandumisel väheneb lubatud aeg kahekordselt. Nii saadakse 97 detsibellise helitaseme puhul päevane 100-protsendine helidoos juba 30 minutiga. "Kui nüüd külastaja oli ööklubis näiteks südaööst kella neljani, siis ta sai helidoosi, mis on kümme korda suurem kui ühe päeva jaoks soovituslik," märgib Tereping.
Kui külastaja ei pruugi ööklubis veeta neli tundi järjest või käia seal igal nädalal, siis diskoritel ja muul personalil pole üledoosist pääsu. "Kui nad igal õhtul saavad helidoosi, mis ületab kümme korda ööpäevase soovitusliku, on päris kindel, et neil ongi kujunenud kuulmiskahjustus," sõnab Tereping. Kuulmiskahjustus on tema sõnul kutsehaigus ka heliinseneridel ja bändide pillimeestel, kuid eriti trummaritel.
Viimaste olukorda käis üks tudeng mõõtmas ka muusikakoolis. "Sealgi olid helitasemed nii trummaril kui ka õpetajal õppetunni jooksul keskmiselt 100 detsibelli piires. Jällegi on see potentsiaalne kuulmiskahjustuse risk, sest nii õpilane kui õpetaja saavad niisuguse helikoormuse mitte üks kord, vaid iga tunni käigus," ositab uurija. Mõõdetud helidoos oli tema sõnul trummitunnis 50 minuti jooksul 176 protsenti päevasest, sealjuures helirõhu tippväärtused ulatusid 130 detsibellini.
Veel käisid tudengid helitaset mõõtmas spordiklubide rühmatreeningutel, kus said keskmiseks helitasemeks 90 detsibelli. Terepingi sõnul tähendab see, et kui treening kestis 40–50 minutit, sai osalenud inimene nende minutitega kätte 85 protsenti oma päevasest helidoosist. Kuna uuring jäi koroonapiirangute aega, ei saanud uurija sõnul kahjuks mõõtmisi teha suurtel rokk-kontsertidel. "Varasemad mõõtmised näitavad siiski ka, et kontsertidel, eriti just rokkmuusika kontsertidel on helitase oluliselt kõrgem soovituslikust," tõdeb Tereping.
Mõne aasta eest uuris ta Soalrise keskuse kontserdimajas, kuidas hindab saalitäis publikut elavas esituses, ent erineva vajusega muusika kõla. "Selgus, et kontserdil, kus inimesed lihtsalt istuvad ega ole mingit näpuviskamist või hüppamist, peavad kontserdikuulajad kõige sobivamaks 85–87 detsibelli, mitte rohkem," meenutab ta toonaseid tulemusi. Heli valjuse asemel hindasid inimesed meeldivuse seisukohast olulisemaks hoopis heli loomulikkust. Heli valjuse suurendamine üle selle sobivaks peetud väärtuse aga hoopis vähendas meeldivust.
Valju heli pakkumine ületab nõudluse
Miks heli piirangutele vaatamata meelelahutusasutustes nii vali on? Avo-Rein Terepingi sõnul on põhjused valdkonniti erinevad. "Muusikud ei tee heli kontserdil valjuks üldse mitte sellepärast, et publik nõuab. Kuna heliseadmed on läinud võimsamaks, siis tõenäoliselt on selle taga lihtsalt tunne, et kui liiga vaikselt mängin, pole sellel justkui mõju," sedastab ta muusikute põhjendusi. Sama arvamust kinnitavad uurija sõnul intervjuud muusikutega.
Liiga valju heliga on kimpus ka kinod. Eesti kohta andmed küll puuduvad, kuid mujal maailmas on Terepingi sõnul kinoheli uuringud näidanud, et kinoomanikud püüavad külastajatele vastu tulla ja filmide heli veidi vaiksemaks teha. "Tänapäeva kinodes on heli kohapeal reguleerimine üsna piiratud," märgib ta samas. "Filmid on tehtud niimoodi, et lähevad linale valmiskujul ja täpselt sellise heliga, nagu see on filmile salvestatud. Kinode seadmed on ka juba vastavalt standardile paika pandud. Samas normid soovitavad kinoheli keskmiseks tasemeks 85 detsibelli."
Kuna produtsendid teavad, et kinoomanikud kipuvad heli ikkagi vaiksemaks sättima, on nad omakorda hakanud filmide helitaset kõrgemaks tõstma. "Ongi tekkinud huvitav ring, et mitte publik ei nõua valju heli, vaid nii produtsendid kui tihtipeale ka muusika esitajad laval ise suruvad seda peale," sõnab uurija.
Spordiklubide valju helitaseme kohta ütles üks klubiomanik TLÜ projektis osalenud tudengitele, et rühmatreeningute heli keerati neil juba vaiksemaks, kuna külastajad kurtsid valjust helist tingitud kõrvakuminat. "Seda on kirjeldatud rahvusvahelises teaduskirjanduses: treeneritel on stereotüüp, et kui rühmatreeingus on saatemuusika valjem, siis on inimeste sooritus parem. Tegelikult uuringud näitasid, et valju saatemuusika ja soorituse vahel ei ole mingit seost," sõnab Tereping.
Kuidas siis edasi?
Kuigi Eesti meelelahutusasutuste helitase saab nüüd rohkem tähelepanu, võtab ühiskondlik muutus vaiksema heli suunas Avo-Rein Terepingi sõnul ilmselt veidi aega. "See on nagu paljude asjadega, mida inimesed tarbivad, ja mis tekitavad ka tervisekahjustusi: näiteks alkohol või suitsetamine. Neid on tasapisi hakatud lihtsalt reguleerima," võrdleb ta.
Esimene samm on liiga valju heli teadvustada ja see samm on maailmas juba läbitud. "Näiteks WHO on ametlikult avaldanud, et umbes 1,1 miljardit noort vanuses 12–35 aastat on potentsiaalse kuulmislanguse riskirühm," märgib Tereping. Mitmes riigis on ülikoolid välja töötanud valju muusika tõttu tekkiva kuulmislanguse vähendamiseks ennetusprogrammid ja üks osa sellest on noorte teavitamine. WHO toob kuulmislanguse põhjustena samuti välja valju muusika noortele mõeldud asutustes ning rohke ja valju muusika kuulamise kõrvaklappidega. Ameerika Ühendriikides on kuulmislangus krooniliste terviserikete pingereas aga kolmandal kohal.
"See on asi, mis tõenäoliselt ajapikku loksub paika," ütleb Tereping valju heliga asutuste kohta, "aga enne seda võib meil olla terve põlvkond kuulmiskahjustusega inimesi." Kuigi pealtnäha pole kuulmislangus midagi hullu ja kuuldeaparaadid tänapäeval väga kvaliteetsed, ei tasuks uurija sõnul suhtuda oma kuulmisesse kergekäeliselt.
Esiteks on kuulmislangusega inimesel väga tülikas mürarikkas keskkonnas teistega vestelda. "See ongi kuulmisteravuse languse esimene tunnus. Teiseks on leitud, et väljakujunenud kuulmislangusel on üsna tugev seos dementsusega," seletab Tereping. Oht Alzheimeri tõve tekkeks on sellepärast suurem, et kuulmislangusega inimene saab välismaailmast vähem infot. Kuna ajul on seetõttu oluliselt vähem tegevust, muutubki ajutöö kehvemaks.
Lahendus peitub Terpingi sõnul mõistlikus ja teadlikkus helitarbimises. "Näiteks ööklubide omanikud ja kontserdikorraldajad võiksid veidi selle peale mõelda, et kui valjus pole mitte see, mida inimesed otsivad, siis pole tarvis seda ka pakkuda, et mitte inimeste kuulmist kahjustada," soovitab ta. Kuigi iga inimene talub valju heli erineval määral, soovitab Tereping igaühel endal ka valju heliga arvestada. "Tarbigem siis igasuguseid tugeva heliga kontserte ja muud meelelahutust mõistlikult ja kui teile meeldiv kontsert on liiga vali, saab kasutada heli summutavaid kõrvatroppe. Päris paljud seda teevadki," ütleb ta.
Neile, kes soovivad oma kuulmisteravust hinnata, arendasid Tereping ja kolleegid välja internetipõhise ligikaudse hindamistesti. Ühtlasi on Terepingil plaanis uuringu tulemuste põhjal koostöös audioloogide liiduga välja töötada ennetus- ehk teavitusprogramme. "Tihtipeale tekib kuulmislangus inimesel sellepärast, et ta lihtsalt ei tea, mis võiks olla ohtlik ja millest võiks hoiduda," märgib ta.
Uurimistöö valmib ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) projektina.