Teadlased avastasid, miks teiste mugimishääled inimesi ärritavad

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Osadele inimestele võib teiste söömishäälte kuulmine üksjagu ebameeldiv olla. Autor/allikas: Bev Sykes/Flickr.com

Kui enamik inimesi ei pööra söögilauas teiste inimeste matsutamis- ja mugistamishäältele suuremat tähelepanu, siis nii mõnegi jaoks võib sellest kujuneda omamoodi katsumus. Värskes uurimuses põhjendasid teadlased söömishäälte talumatust ajuühenduste eripäradega.

Probleem puudutab inimesi, keda iseloomustab misofoonia, mis sõnasõnaliselt tähendab helide vihkamist. Selliste helitundlikke inimeste jaoks võivad söömishääled tekitada sügavat ärritust ja vastumeelsust.

Newcastle Ülikooli teadlaste tehtud aju-skaneeringud näitasid, et misofoonia diagnoosiga inimeste helisid töötlev ajuosa on tavapärasest tugevamini seotud suu- ja kurgulihaste liikumist kontrolliva premotoorse ajukoorega. Söömishäälte kuulmisel kasvas misofoonikute premotoorne ajukoorse aktiivsus oluliselt rohkem, kui teistel katses osalenud inimestel.  

Suu- ja kurgulihaste liigutamisega tegeleva ajuosa aktiveerumine seletab, miks inimesed tunnevad, et helid justkui tungivad nende sisse, selgitas uurimistöö keskset väidet Newcastle'i Ülikooli neuroteadlane Sukhbinder Kumar.

Kumar ja tema kolleegid usuvad, et söömishääled käivitavad ajus peegelneuronite süsteemi. Viimane hakkab tööle nii siis, kui inimene sooritab mõnda tegevust, kui ka siis, kui tegusid sooritavad teised. 

Katses osalenud misofoonia diagnoosiga inimestel ei tekitanud peegelneuronite käivitumine tahtmatuid närimis- ja neelamisliigutusi. Teadlased arvavad aga, et söömishäälte kuulmine võib misofoonikutel esile kutsuda võimendatud peegeldusefekti, mis väljendub ärritavate helide jäljendamises. See leevendab ärritust, sest inimesel tekib tunne, et ta saavutab teatud kontrolli teda tabanud ebamugavustunde üle.

Tulevikus võib uurimusest kasu olla misofooniapatsientide ravis. Teadlased loodavad, et peegelneuronite süsteemi saab treenida nii, et ühendus konkreetse heli ja selle põhjustatud ebameeldiva kogemuse vahel katkeks.   

Uuringu juhtivautor, Newcastle'i Ülikooli kognitiivse neuroloogia professor Tim Griffiths lisas, et uurimus võimaldas välja tuua, kuidas misofoonia ravi peaks lisaks ajupiirkondadele, mis tegelevad helidega, võtma arvesse ka neid, mis reguleerivad liikumist ja motoorikat.  

Uurimus ilmus ajakirjas JNeurosci.

Toimetaja: Juhan Hellerma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: