Rühm Kanada teadlasi tahtis paremini mõista muusika eri tahkude mõju inimkehale. Nad korraldasid selleks elava esitusega elektroonilise muusika kontserdi, mis peitis endas ühtlasi katset.

Täpsemalt mängiti publikule kõlaritest ette bassihelisid, mis olid inimkõrvale kuulmiseks liiga madalad. Samal ajal jälgisid uurijad publiku liigutusi. Töörühm märkas, et kuuldamatu ülimadala bassisageduse kõlades tantsisid inimesed 11,8 protsenti rohkem.

Teaduslik kontsert

Uuringu esimesel autoril ja McMasteri Ülikooli neuroteadlasel tekkis teema vastu huvi, kuna ta on ise ühtlasi välja koolitatud trummar. Muusika on tema sõnul bioloogiline kurioosum: see ei aita inimestel paljuneda, ei toida ega paku peavarju, ent ometi paneb see inimesi liikuma ja pakub naudingut.

Uue uuringu jaoks kutsusid Cameron ja kolleegid inimesi McMasteri LIVELabis elektroonilise muusika duo Orphx kontserdile. Publikul lasti neile endale teadmata kanda liikumisanduritega peapaelu, mis jäädvustasid nende tantsuliigutusi. 

Uurijad lülitasid 45 minutit kestnud kontserdi jooksul iga kahe minuti tagant ülimadala bassi kõlareid sisse ja välja. Nad märkasid, et kui kõlarid olid sisse lülitatud, liikusid inimesed ruumis ligi 12 protsendi võrra rohkem.

Ühtlasi paluti kõigil kuulajatel enne ja pärast kontserti vastata küsimustikule. Vastustest said uurijad kinnitust, et ükski osaleja ülimadalat bassiheli ei kuulnud. Ühtlasi mõõtsid nad sel moel inimeste rahulolu kontserdiga ja said aimdust, kuidas muusika neile füüsiliselt mõjus.

Puudutuse ning sisekõrva ja aju infovahetuse kaudu toimiv vibratsioonitaju on tugevalt seotud inimese motoorikaga. Töörühm oletab, et samad kehaprotsessid on ka muusika ja liikumise neuroloogilise seose taga. See osa anatoomiast võib tabada ka kuuldamatult madalaid helilaineid. Nii võib see mõjutada inimese tantsumuusika-taju, teadvustamata liigutusi ja rütmitaju.

Cameroni sõnul võivad väga madalad sagedused mõjutada ka inimese tasakaalutundlikkust, mis omakorda paneb inimesed liikuma. Mõistmaks, mis täpselt ajus madalaid helisid kuuldes toimub, tuleb tema sõnul uurida samal ajal täiendavalt  tasakaalu-, kompimis- ja kuulmiskanaleid.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.