Millised nägid siinsete kütt-korilaste elamud välja 6000 aasta eest?

Neljanda aastatuhande algul enne meie ajaarvamist oli Eestis kasutusel umbes 400–2000 elamut. Kuigi tänapäevaks on säilinud ja neist on leitud vaid vähesed säilmed, on siiski võimalik aimu saada Ida-Euroopa lauskmaa toonasest arhitektuurist, kirjutab Tartu Ülikooli doktorant Irina Hrustaljova ajakirjas Tutulus.
Euroopa metsavööndi kiviaegsete kütt-kalur-korilaste ehitised olid üldjuhul kas puidust või puust ja pinnasest, mistõttu on neist säilinud vaid riismeid. Enamasti eristuvad need muistsetes kultuurkihtides kas postiaukude, sobivatel säilimistingimustel isegi puitvaiade otste, erinevate pinnasesüvendite või kihistustena ja leidude kontsentratsioonialadena, tihti nende kombinatsioonidena.
Eelkõige on asendamatu kiviaja arhitektuuri uurimise allikas maapinda süvendatud ja selgepiirilise põrandaosaga hoonejäänused. Sealt leitu on enam-vähem usaldusväärselt seostatav arheoloogiliste kultuuridega ning dateeritav esemetüpoloogiate põhjal, orgaanilise materjali olemasolul aga ka radiosüsiniku meetodil.
Arheoloogiaajakirja Tutulus selle aasta numbrist saab lugeda ka Eesti rabade süngetest saladustest, kahe Tartu koera julmast saatusest ning mõtiskleda koos teadlastega Kaali meteoriiditükkide kogumise ja inimluude muuseumites eksponeerimisega seotud eetikaküsimuste üle.
Erandiks ei ole Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas tänapäevases Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Venemaa lääneotsas neljandal aastatuhandel eKr rajatud elamud. See periood eristub nii varasematest kui ka hilisematest kiviaja aastatuhandetest hoonejäänuste rohkuselt, mis võimaldab senisest täpsemalt vaadelda nende ajalisi, geograafilisi ning kultuurilisi seoseid ja eripärasid.
Arheoloogiliste kultuuride rägastik
Kiviaja maailm jagatakse traditsiooniliselt arheoloogilisteks kultuurideks ning ainuüksi neljandal aastatuhandel eKr eristatakse neid Euroopas kümneid. Vaevalt, et kultuure võib käsitleda etniliste üksustena, mida aeg-ajalt meie teaduses on proovitud ja proovitakse teha nüüdki, kuid selge on see, et neid defineerivate sarnasuste taga esemete kujus ja nende valmistamiseks kasutatud tehnikates on midagi, mis ühendab selliseid töö- ja tarberiistu teinud inimesi.
Ida-Euroopa metsavööndi lääneosas leidsid neljandal aastatuhandel eKr aset ulatuslikud muutused, sealhulgas rahvastikuränded, mis määrasid ajaloo kulgu. Siin elanud inimeste vahel kujunesid uued ühiskondlikud võrgustikud. Neis suhteliselt suurtes ühiskondlik-kultuurilistes ühendustes levisid võõrad ja eksootilised materjalid sadade, mõningatel juhtudel isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele oma looduslikest areaalidest ja valmistamiskohtadest.
Eestis, Lätis ning Leedu ja Valgevene põhjaosas, samuti Venemaa lääneotsas olid need muutused seotud kammkeraamika kultuurikompleksi (3900–1800 eKr) kujunemisega (pilt 1: 1), milles oli oluline roll idast tulnud uusasukatel.
Lõunapoolses Lätis ja Leedus käsitletakse sarnast protsessi veidi teisiti, oletades, et seal elas edasi eelkõige varasem Narva kultuuri (5500–3900 eKr) rahvastik, saades kammkeraamika kultuurikompleksi inimestelt vaid kultuurilisi mõjutusi. Samas võisid nad ise mõjutada uusasukate kultuuri sedavõrd, et sinna, ennekõike savinõudesse, integreeriti mitmeid varasemaid jooni. See tõlgendus kajastub ka kultuuri nimes – hilis-Narva kultuur (3900–1800 eKr).
Valgevene lääne- ja edelaosas ning Lõuna-Leedus eristatakse Neemeni kultuuri (5500–2000 eKr) ning Valgevene ida- ja kagualadel Dnepri-Donetsi kultuurikompleksi (5000–1800 eKr), kus neljandal aastatuhandel eKr jätkus varasem rahvastik ilma suuremate ühiskondlike ja kultuuriliste muutusteta.
"Elamuehituse ja kommunaalmajanduse korraldus" 4. aastatuhandel eKr
Kui proovida andmestikku esitada numbrilise rangusega, nagu näiteks praeguste Eesti valdade üldplaneeringutes või riiklikes statistika aruandevormides, tuleb kiviaja puhul paraku leppida sellega, et enamasti saame näidata ainult hoonete arvu umbkaudset vahemikku. Andmestik on liiga napp ja mitmeti tõlgendatav.
Kammkeraamika kultuurikompleksiga seondub 38 kuni 45 elamut seitsmeteistkümnelt Eesti ja Läti asulakohalt (pilt 1: 1). Nende seas on vaid kaks maasse süvendatud ristkülikukujulist umbes 30-ruutmeetrise põrandapindalaga ehitist Põhja-Eestist ja Ingerimaalt ning üks ebakindel Põhja-Lätist, ülejäänud on maapealsete rajatiste jäänused, mis on eristatud postiaukude ridade, puidust vaiade tükkide, kultuurkihi erisuste, tuleasemete ja leidude kontsentratsioonidena.

1 – 4. aastatuhandesse eKr dateeritud arheoloogilised kultuurid ja elamujäänustega asulakohad Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas: a – kammkeraamika kultuurikompleks, b – hilis-Narva kultuur, c – Neemeni kultuur, d – Dnepri-Donetsi kultuurikompleks. Punane punkt markeerib süvendpõhjalisi ja sinine punkt maapealseid elamuid. Joonis Irina Hrustaljova. 2 – Eestist Jägala Jõesuu V asulakohast väljakaevatud kammkeraamika kultuurikompleksi süvendpõhjalise elamu jäänus. Foto Aivar Kriiska. 3 – Lätist Zvidze kammkeraamika kultuurikompleksi asulakohalt avastatud postiaugud, mis tähistavad maapealse ehitise kontuure. Allikas: И. А. Лозе. Поселения каменного века Лубанской низины. Мезолит, ранний и средний неолит. Зинатне, Рига 1988, joonis 18. 4 – Valgevenest Dnepri-Donetsi kultuuri Strumien VI asulakohalt väljakaevatud süvendpõhjalise elamu jäänus. Allikas: Е. Г. Калечиц. Памятники каменного и бронзового веков Восточной Белоруссии. Наука и техника, Минск 1987, joonis 47.
Hilis-Narva kultuuriga võib Lääne-Lätis, Loode- ja Ida-Leedus seostada üheksast asulakohast välja kaevatud enam kui 45 puitpostide ja muude detailide jäänuste järgi nähtavat maapealse 16–40-ruutmeetrise pindalaga ehitise põhja.
Neemeni kultuurist lisandub statistikasse vaid kaks süvendpõhjalist elamut ühest Lääne-Valgevene ja ühest Lõuna-Leedu asulakohast. Dnepri-Donetsi kultuurikompleksi esindab siin 29 elamut neljateistkümnest Kagu-Valgevene asulakohast. Neist 19 on 4–37-ruutmeetrise ümmarguse või ovaalse maapinda süvendatud põhjaosaga, milles on sageli säilinud ka ümarad koldekohad.
Niisiis dateeritakse neljandasse aastatuhandesse eKr enam kui sada ehitist, pea pooled kõigist Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas väljakaevatud pisut rohkem kui kahesajast kiviaegsest hoonejäänusest.
Koondpilt
Kammkeraamika kultuurikompleksis on nähtavad kaks piirkonda, kus neljandal aastatuhandel eKr rajati erinevaid ehitisi. Põhja-Eesti ja Ingerimaa rannikualal ehitati nelinurkjaid süvendpõhjalisi postkonstruktsioonis ehitisi (pilt 1: 2). Tundub, et see arhitektuuriline traditsioon seondub Soome ja Venemaa lääneosaga, eeskätt Karjala maakitsuse ja Karjala samaaegsete ehitustraditsioonidega, kus maapealseid elamuid rajati harva. Samas on need süvendpõhjalised hooned sarnased Kirde-Eestis Riigiküla I asulakohalt väljakaevatud ja sajandeid varasemast ajast pärinevatele Narva kultuuri elamutele.
Teistsugused on kammkeraamika kultuurikompleksi elamud Lätis. Seal ehitati peamiselt maapealseid postkonstruktsioonis ristkülikukujulisi 17–72-ruutmeetriseid elamuid (pilt 1: 3). Võimalik, et nii oli ka Lõuna- ja Ida-Eestis, sest vaatamata nii mõnegi asulakoha ulatuslikule kaevamisele, ei ole neist leitud süvendpõhjalisi elamuid. Küll aga on oletatud näiteks Valmas, Kullamäel ja Tamulas maapealsete hoonete olemasolu. Selle traditsiooni seosed ja alged ei ole kahjuks veel selged.
Arhitektuurilistes erinevustes võivad kajastuda kogukondade kultuurilised erinevused, sõltumata nende materiaalse kultuuri üldisest sarnasusest, mille tõttu tänapäeva arheoloogid näevad kammkeraamika kasutajaid ühtse kultuurilise üksusena. Samas ei saa välistada, et arhitektuur arenes omasoodu, ilma otsese seoseta muu ainelise kultuuriga. Kuid põhjus võis olla selleski, et uue elanikkonna kaasa toodud muutused ei ilmnenud kohe või üldse mitte, kui ei toimunud täielikku elanikkonna vahetust.
Teine süvendpõhjaliste hoonete ala eristub Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas Dnepri-Donetsi kultuurikompleksi alal Valgevenes (pilt 1: 4) ja jätkub Lõuna-Ukrainas ning üks koht on teada ka Neemeni kultuuri alalt Lõuna-Leedus. Kujult ja suuruselt vastavad need ehitistejäänused neile, mis on Valgevenes tuntud varasematest kiviaja järkudest. Valgevenes on rajatud samuti maapealseid hooneid, mis eristuvad vaid leidude kontsentratsioonialadena tuleasemete ümber ja on nõnda väheinformatiivsed.
Kokkuvõte
Niisiis on vaatlusaluses Euroopa metsavööndi osas kaks tsooni: põhja- ja lõunatraditsioon, kus neljandal aastatuhandel eKr ehitasid kütt-kalur-korilased süvendpõhjalisi elamuid. Nende kahe traditsiooni vahel on ka erinevusi. Põhjas on hooned suhteliselt suured ja nelinurksed, lõunas väiksemad ja enamasti ümarvormsed. Neid kahte piirkonda eraldab ulatuslik ala – lõunapoolne Eesti, Läti, suurem osa Leedust ja põhjapoolne Valgevene – kust on seni leitud, küll ühe erandiga, vaid maapealsete elamute jäänuseid.
Arhitektuuriliste erinevuste seletamine ei ole aga kaugeltki nii lihtne kui nende kirjeldamine. Need võivad ulatuda varasemasse aega ja/või olid mõjutatud naaberalade elanike ehitusviisidest või veel millestki, mida me praegu ei tea ega suuda näha, sest alusandmestik on napp – teisisõnu on avastatud liiga vähe ehitisjäänuseid.

Eesti puhul oletatakse, et Narva kultuuri lõpul ja kammkeraamika kultuurikompleksi algul (u 3900 aastat eKr) võis siin üheaegselt elada maksimaalselt umbes 6000 inimest. Inimeste arvuks, kes kasutasid sellel ajal ühte elamut, võib etnoloogiliste paralleelide alusel hinnata vahemikku kolm kuni viisteist inimest. Kui numbrid on õiged, siis pidi neljanda aastatuhande algul eKr olema Eestis samal ajal kasutusel 400–2000 elamut.
Meil on kogu Ida-Euroopa lauskmaa loodeosast vahemikust umbes 12 000 kuni 2000 aastat eKr avastatud vaid veidi enam kui 200 hoonejäänust, neist ligikaudu 80 süvendpõhjalised. See lisab teemale muidugi uurimispotentsiaali, kuid paneb ka arvama, et süvendpõhjalised hooned ei olnud valitsev elamuarhitektuuri vorm ning otsima võimalusi, kuidas tulevikus paremini eristada maapealseid ja kergema konstruktsiooniga ehitiste jäänuseid.
Arheoloogiaajakirja Tutulus selle aasta numbrist saab veel muu hulgas lugeda Eesti rabade süngetest saladustest, kahe Tartu koera julmast saatusest ning mõtiskleda koos teadlastega Kaali meteoriiditükkide kogumise ja inimluude muuseumites eksponeerimisega seotud eetikaküsimuste üle.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa