Hiinast pärit ajusurnud 50-aastasele mehele siirati esimest korda edukalt seamaks. Mehe perekonna nõusolekul õmblesid teadlased mehe veresoonte külge geneetiliselt muundatud minisealt eraldatud maksa, kus see püsis elus kümme päeva, vahendavad Nature ja Livescience. 

Protseduuri eesmärk oli katsetada, kas geneetiliselt muundatud sea elundeid võiks ühel päeval kasutada haiglate elundinappuse leevendamiseks . Ainuüksi Hiinas kannatab maksapuudulikkuse käes igal aastal sadu tuhandeid inimesi. 2022. aastal sai neist endale uue maksa vaid 6000. Sarnaselt Hiinaga on viimastel aastatel siiratud loomset päritolu elundeid – kahele elavale inimesele seasüda ja mitmele surnud patsiendile seaneerud – USA-s. Sealgi on märgata aasta-aastalt elundijärjekordade pikenemist.

Xijingi kirurgide sõnul eritas siiratud seamaks iga päev üle 30 milliliitri sappi, mis on märk sellest, et maksatalitlus oli selline, nagu see olema peab. Teadlased, kes keskenduvad oma töös inimestele loomade elundite siirdamisele, ksenotransplantatsioonile, ootavad pingsalt protseduuri ohutuse ja rakendusvõimaluste kohta rohkem üksikasju.

Kui operatsiooni käigus siirati inimesele seamaks ajaloos esimest korda, siis jaanuaris ühendasid Pennsylvania ülikooli teadlased kliiniliselt surnud inimese külge geneetiliselt muundatud seamaksa kehaväliselt. Organ suutis puhastada inimese verd edukalt kolm päeva.

Teadlaste sõnul annab Hiina uuring olulise teadmise, et sigade elundid võivad inimesi elus hoida, isegi kui see kestab vaid mõne päeva. 

Märtsi alguses toimunud operatsiooni käigus siirdas Xijingi haigla meeskond 700 grammi kaaluva seamaksa inimesele, kelle ajus puudusid märgid teadvusest. Operatsioon ise kestis umbes üheksa tundi. Selle järel manustati patsiendile iga päev tema immuunsüsteemi alla suruvaid ravimeid. Seejuures ei eemaldanud arstid ka tema enda maksa.

Siirdatud maks pärines Bama minisealt, kelle genoomi oli muudetud kuues kohas. Muudatuste peaeesmärk oli muuta organit n-ö inimlikumaks. Näiteks lõid teadlased rivist välja kolm geeni, mis vastutavad searakkudes leiduvate suhkrute valmistamise eest. Samas lisasid nad ka kolm geeni, mille põhjal hakkasid sea rakud valmistama kolme pinnavalku. Kokkuvõtlikult vähendas see võimalust, et seamaksa hakkab ründama inimeste immuunsüsteem.

Doonor-siga kasvatati just selleks tarbeks ehitatud haigustekitajatevabas rajatises ja siga kontrolliti pidevalt, et ta poleks nakatunud mõne haigust tekitava viiruse, seene või bakteriga. Operatsiooni järel võtsid teadlased patsiendilt iga päev vereproove, maksast koeproove ning hindasid üksikasjalikult keha immuunvastust, nakkusriski ja maksatalitlust. 

Operatsiooni kiitsid heaks patsiendi perekond ja mitme ülikooli nõukogud ning see tehti kooskõlas Hiina riiklike ja rahvusvaheliste ettekirjutustega. 

Ajutine lahendus?

Teadlased kavatsevad siirata sel aastal seamaksa teiselegi kliiniliselt surnud inimesele. Järgmisel korral plaanitakse eemaldada ka inimese enda maks.

Samas pole kogu pilt nii roosiline. Teadlased on juhtinud juba tähelepanu tõigale, et kuigi ajusurnud inimesed on kasulikud katsekehad, pole võimalik tulemusi tavapärastele patsientidele üks-ühele üle kanda. Kui inimese aju tegevuse lõpetab, toimuvad kehas hormonaalsed muutused. Selge pole seegi, kui kaua saab kedagi, kellel puudub kõrgem ajutegevus, hingamisaparaadi ja annetatud seaorgani all elus hoida. Seni pikim dokumenteeritud juhtum on kaks kuud. See hõlmas seaneeru siirdamist.

Teadlased kahtlevad selleski, kas seamaksa paigutamine inimkeha sisse on ilmtingimata vajalik. Erinevalt näiteks südamest, mis toimib sisuliselt pumbana, täidab maks erinevaid keerulisi ülesandeid, mis teeb ka selle siirdamise eriti keeruliseks. Sigadelt pärit maks suudab küll eemaldada sarnaselt inimmaksaga verest mürk- ja jääkaineid, kuid pole kindel, kas see suudab toota piisavalt valke, mida on vaja inimese maksa teiste ülesannete täitmiseks.

See tähendab, et kui südame ja neerude ksenotransplantatsioon osutub pikaajaliseks lahenduseks ehk seaelundiga on võimalik inimese elund asendada, kujutaks loomamaks ennekõike lühiajalist lahendust maksapuudulikkuse all kannatavatele inimestele. Näiteks võib seamaks toetada olemasoleva maksa taastumist alkoholist või narkootikumidest tingitud kahjustustest või hoida patsienti elus seni, kuni ta saab talle sobiva inimmaksa.

Samas toonitavad teised teadlased, et seamaksa siirdamine inimkehasse võimaldaks koguda palju rohkem andmeid, sealhulgas teavet immuunsüsteeemi talitluse ja füsioloogiliste muutuste kohta.

Neeru siirdamine

USA-s Massachusettsis elavast mehest sai aga märtsi keskel esimene inimene, kellele on siiratud sea neerud. Nii nagu maksa puhul pärinesid neerud geneetiliselt muundatud sealt. Eelmisel aastal siirati seaneerud edukalt kahele kliiniliselt surnud patsiendile.

Massachusettsist pärit mees põdes aastaid teist tüüpi diabeeti ja ta kannatas kõrge vererõhu käes. Aastal 2018. aastal siirati talle teise inimese neer. Viis aastat hiljem ilmnesid aga siiratud elundil tüsistused ning 2023. aastal pidi ta taas lootma dialüüsile. Teadlaste hinnangul oleks mees pidanud inimdoonori järjekorras ootama veel aastaid, mis oleks ühtlasi tähendanud kindlat surma. Järelikult päästsid seaneerud mehe elu. 

Elundite talle sobivaks muutmiseks lõikasid teadlased organist välja kolm geeni, mis on seotud sigadele vajalike suhkrute tootmisega, kuid mida inimese immuunsüsteem ründab. Neerude hülgamise vältimiseks lisasid teadlased ka seitse inimese geeni, mis aitavad vältida immuunvastusega seotud doominoefekte. Viimaks lülitasid teadlased sea genoomis välja viiruslikud DNA- katkendid, mis võivad ohustada inimeste organismi. Kokku tegid teadlased sea DNA-s 69 muudatust.

Siirdamise käigus sai patsient antikehapõhist ravi ja immuunvastust pärssivaid ravimeid. Protseduuri õnnestumine annab lootust, et sellised siirdamised võivad ühel päeval muutuda tavaliseks.

Teadlaste hinnangul kujutab protseduur endast ka potentsiaalset läbimurret elundidoonorlust puudutava süsteemse ebavõrdsuse lahendamiseks. Nimelt siiratakse USA-s etnilistele vähemustele neere märgatavalt harvem.