Maailmas saab igal aastal HIV-diagnoosi umbes 1,5 miljonit inimest. Kui nimetuks jääv ameeriklanna on tõesti viirusest vabanenud, annaks tema tervenemine igal aastal lootust üle maailma sadadele teistele sarnases olukorras patsientidele, vahendab ScienceAlert.

Kolmeliikmeline klubi

Maailmas on lisaks värskele teatele teada ainult kaks juhtumit, kus keegi on kinnitatult HIV-st täiesti tervenenud. Mõlemal juhul siirati patsiendile doonoritelt verevähi ravimiseks  luuüdi, mille rakkude genoomil juhtusid olema HI-viirusega nakatumist takistavad mutatsioonid.

Üks neist on Euroopa päritolu mees, keda tuntakse Berliini patsiendi nime all. Enne 2020. aastal vähki suremist jõudis ta elada viiruseta üle kümne aasta. Teine ja latiino päritolu meessoost tervenenu ehk Londoni patsient on elanud viiruseta nüüdseks üle kahe aasta.

Nagu kaks eelnevat patsienti, sai ka USA-st pärit naine verevähi diagnoosi. 2017. aastal kinnitasid analüüsid, et tal oli ühtlasi äge müeloidne leukeemia ehk AML, mis on eluohtlik ja luuüdi mõjutav haigus.

Kui naisel oleks olnud puhtalt Euroopa päriolu, oleks olnud talle doonorite kataloogist hõlpsam sobivat luuüdi leida. Kuna naine oli aga etnilises mõttes segapäritolu, pöörasid tema arstid pilgud teise võimaliku abistava tüvirakkude allika ehk nabanöörivere poole.

Erinevalt enamikust siiratavatest kudedest ei pea klappima vastsündinu nabanööri veri patsiendi omaga immunoloogiliselt üks ühele. Alates 1990. aastatest on seda siiratud enam kui 35 000-le leukeemiaga patsiendile.

Ehkki tegu on AML-i ravis ühe esimesena käikulastava võimalusega, võtab nakkuste tõrjeks piisaval hulgal valgete vereliblede tootmine mitu nädalat. Seepärast pole säärane vereülekanne surmava haigusega maadlevale inimesele kuigi paljulubav raviviis.

Murekoha ületamiseks koostasid ameeriklanna raviarstid talle kaheosalise ravistrateegia. Patsient sai ajutise kaitse jaoks vereülekandeid oma sobiva veregrupiga sugulaselt ja talle siirati ka nabanööriveres leiduvaid tüvirakke, mis toodavad aegamisi uusi valgeliblesid.

Õnneliku juhusena oli naisele siiratud tüvirakkude DNA-s kaks koopiat CCR5 delta-32 mutatsioonist. 

Tegu on väikese geneetilise eripäraga, mis määrab ära, kuidas inimesel avaldub CCR5 kaasretseptor ehk nii-öelda värav, mille kaudu enamik HIV tüvesid inimkeha rakkudesse tungib. Kui aga sissepääs valgelibledesse on raskendatud, ei saa viirus neid nakatada ja immuunrakke üle võtta.

Umbes kolm kuud peale siirdamist ei pärinenud ükski patsiendi valgevere T-rakk ega haigustekitajaid alla neelav müeloidrakk tema enese luuüdist ega sugulase verest, vaid talle siiratud nabanööri vere tüvirakkudest. See tähendab, et kõigil naise uutel valgelibledel oli olemas CCR5 kaasretseptori kaitsev variant, mis hoidis HIV edukalt eemal.

Peale siirdamist lõpetas patsient retroviirusevastaste ravimite võtmise, sest tema kehas polnud enam märke elujõulistest HI-viirustest.

Nabanööri vererakud pakuvad teadlastele võrreldes traditsioonilisemate siiratavate vere tüvirakkudega leukeemia ravis suuremat huvi. Näiteks paistab olevat võimalus vähi naasmiseks neid kasutades väiksem. Ühtlasi esineb nendega vähem sageli siirdamisega kaasnevaid kõrvalmõjusid, näiteks hakkab inimese organism harvem siiratud kudet võõrkehana ründama. Ameeriklanna sai haiglast koju nimelt 17 päeva peale raviprotseduuri.

Uurijate jaoks on kõige põnevam see, et nabanööri veri on doonori ja ravitava vere sobivuse osas paindlikum. See tähendab, et sedalaadi meetodit saaks kasutada erinevat etnilist päritolu inimeste raviks.

Uurimisrühm tutvustas oma esialgseid tulemusi tänavusel retroviiruste ja oportunistlike nakkuste konverentsil. Ametlikult pole need teaduskirjanduses veel ilmunud. Seniks kujutab uuring endast võimalust, kuidas ravida murdosa maailma enam kui 40 miljonist HIV-positiivsest inimesest.

See ei tähenda uurijate sõnul, et uus teraapia saaks vähemalt lähiajal kõigile HIV-positiivsetele kättesaadavaks. Kuna teraapial on siiski omad ohud, hakataks seda kasutama ainult eluohtlike verevähkide ravis, kus see võib muu hulgas ka patsiendi HI-viirusest vabastada. Ometi võib see pakkuda õrna lootust just mõlemat haigust põdevatele inimestele.