Teadlased äratasid elule neli tundi surnud sea ajurakud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teadlased rõhutasid, et ajus ei täheldatud teadvusest mingeid märke.
Teadlased rõhutasid, et ajus ei täheldatud teadvusest mingeid märke. Autor/allikas: goosegrease/ (CC BY-SA 2.0)

Elusa looma ajule iseloomulikke protsesse saab taastada isegi neli tundi pärast loomade surma. Kuigi sigadega katseid teinud töörühm ei täheldanud teadvusest mingeid märke, võib tõsta töö taas rambivalgusesse organite siirdamisega seotud eetikadilemmad.

"Meie eesmärk polnud teadvuse taastamine. Me ei täheldanud sellega võrdsustavat korrastatud elektrilist aktiivsust mitte kordagi. Tegelikult valmistas võimalus meile muret. Olime valmis selle nägemisel tuimesti ja temperatuuri langetamisega katse kohe lõpetama," sõnas Stephen Latham, uurimuse üks juhtivautoritest ja Yale Ülikooli bioeetika keskuse juht. Lisaks kasutasid teadlased ainet, mis takistas ajurakkude omavahelist suhtlust.

Sellele vaatamata nägi töörühm iseeneslikke aktiivsuspuhanguid. Samuti hakkasid reageerima stiimulitele teised neuronite tööd toetavad rakud. Aju surm võtab aega arvatust oluliselt kauem, julges Latham kolleegidega tulemuste põhjal järeldada.

Enamasti oletatakse, et vereringluse peatumisel hukkub aju hapnikupuuduse tõttu loetud minutitega. "Näitame, et rakusurm on aeglane ja astmeline protsess. Mõningaid protsesse saab edasi lükata, peatada ja isegi tagasi pöörata," lisas Nenad Sestan, Yale'i Ülikooli ajuteaduse professor saavutust tutvustaval pressikonverentsil. Professor rõhutas samas, et suuremate imetajate ajus pärast surma toimuva kohta teatakse tegelikult väga vähe.

Aga milleks ometi?
Katsete käigus pumpas töörühm sigade ajju neid alal hoidvat lahust kuue tunni vältel. Rohkem ei pidanud vastu võrdlusmaterjalina kohalikust tapamajast hangitud seaajud. "Me ei tea seetõttu praegu, kas parandame teatud kahjustusi molekulaarsel ja rakutasandil täielikult või lükkame rakkude vältimatut surma lihtsalt edasi," lisas Sestan.

Üht- või teistpidi tõuseb tema hinnangul uuringu käigus välja töötatud tehnoloogiast kasu kliinilistes rakendustes. Isegi kui inimese päästmiseks on taolise aparaadi kasutamine praegu küsitav nii eetilistel kui ka tehnilistel põhjustel.

Hakatuseks võib avada see võimaluse suurte imetajate nagu inimeste ajusid täiesti uuel viisil. See omakorda aitaks mõista, miks ei anna mõned närilistel toimivad ravimid sama häid tulemusi neid inimeste peal katsetes. Sea ajurakkude elus hoidmiseks loodud lahusest võib olla selle täiustamise järel kasu ka näiteks insuldi või infarkti saanud inimeste aju kaitsmisel.

"Põhimõtteliselt saab kasutada BrainEx süsteemi teiste organite alal hoidmiseks või kahjustuste parandamiseks. See tahaks aga esmalt palju nikerdamist. Need vajaksid teistsuguseid toitaineid ja neid läbib teistsugune veresoonte võrgustik," mõtiskles Stephen Latham. Samas oli tema hinnangul riskivaba eeldada, et kui süsteemi saab kasutada ajurakkude säilitamiseks, töötab meetod ka vähem tundlike organite puhul.

Eetilised dilemmad
Latham ja Sestam nentisid, et nende tegevuse reguleerimiseks puudus praegu õiguslik ning isegi ülikoolide ja teadusasutuste-sisene raamistik. "Selle jälgimiseks pole praegu mitte mingisugust institutsionaalset järelvalvet. Tegu pole loomuuringutega, sest ajub jõuab teadlasteni surnuna. Kui ajus peaks teadvus tekkima, pole meil eetikakomiteesid, kes suudaksid taoliste uuringute plusse ja miinuseid kaaluma, ükskõik kas tegu on loomade või inimestega," laiendas Latham.

Nõnda kutsus ta teadlaskonda üles leidma selles osas mehhanismi ja konsensust. Euroopa Liidus kaitseb teadusuuringutes kasutatavaid loomi spetsiaalne määrus. Muu hulgas on selle eesmärk ära hoida või minimeerida elavate loomade valu ja stressi. Samas ei laiene see söögiks kasvatavatele loomadele. Sama erand kehtib Hiinas. USA sarnased direktiivid kaitsevad samuti vaid elusaid loomi.

Enne inimajudega sarnaste katsete tegemist tuleb kindlustada, et ühiskonnal oleks seda puudutavate otsuste tegemiseks piisavat taustateadmist, rõhutas uurimusega samal ajal ilmunud kommentaaris Duke'i Ülikooli filosoofia- ja juuraprofessor Nita Faranhay. Samuti tuleb hakata mõtlema juba võimaluse peale, kas aju talletamise järel saab eraldada sellest infot. Seni on suutnud teadlased jämedakoeliselt välja selgitada, millest katsealused und näevad.

Bioeetikud Stuart Youngner ja Insoo Hyun hoiatasid aga, et uurimistöö võib tõsta taas rambivalgusesse organite siirdamisega seotud dilemmad. Tüüpiliselt võib hakata inimestelt siirdamiskõlbulikke elundeid võtma pärast nende ajusurnuks kuulutamist või 5–20 minutit pärast edutuid elustamiskatseid. Sellele eelneb tavaliselt pikaajaline hapnikuvaegus. BrainEx süsteem võib aga ajavahemikku oluliselt pikendada. Samuti peab ühiskond ja arstid otsustama, millal on selle kasutamine õigustatud.

"Kui uuringutega alustasime, ei kujutanud me ette, et üleüldse siiamaani välja jõuame. Tegime küll ennustusi, kuid olime üllatunud suutsime taastada rakke selle tasemeni," tõdes Nenad Sestan.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: