"Mina leian oma töö põhjal, et individualistlikes riikides on inimesed rahaasjades ettevaatlikumad ja kipuvadki vähem riske võtma," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli värske doktor Pavlo Illiashenko. Oma hiljuti kaitstud doktoritöös hindas ta rahvuskultuuri võimalikku mõju inimeste finantskäitumisele.

Laias laastus eristatakse Illiashenko sõnul üksikisikut väärtustavaid individualistlikke ja ühiskonda kui tervikut väärtustavaid kollektivistlike kultuure. Klassikaline näide individualistlikust riigist on tema sõnul USA, mille elanikud saaksid 100 palli skaalal 91 individualismipunkti. "Hiinal on umbes 20 punkti ja Ecuadoril 16. Eestil on seevastu umbes 60 ehk Eesti on individualistlikum kui tema idapoolsed naabrid, aga vähem individualistlik kui näiteks Holland," võrdleb ta.

Ettevõtja vajab tugivõrgustikku

Kuigi rahvuskultuuri ja finantskäitumise seose kohta oli andmeid värske doktori sõnul raske saada, õnnestus tal kultuurideülese psühholoogia alasest kirjandusest siiski mõned andmestikud leida. Nii ükiksautorite kui ka töörühmade sulest ilmunud varasemad uuringud osutasid tema sõnul üsna ühte suunda. "Selle valdkonna tulemused on tõenäoliselt tõele lähemal kui finantskirjanduses ning seos individualismi ja riskivõtmise vahel on seal pöördvõrdeline," toob Illiashenko välja.

Seniseid arusaamu ümber lükkav leid individualismi ja riskilembuse äraspididest seosest pole tema sõnul elu ja surma küsimus. "Samas kunagi ei tea, millal mingi majanduses või finantsvallas leviv uskumus leiab hiilimisi tee poliitlistesse otsustesse," sõnab ta.

Tema enda lemmiknäide sellisest hiilimisest on 1970. aastatest pärit nii-öelda katkise akna teooria. "Kui tänavatel on praht ja aknad katkised, siis sa tõenäoliselt viskad seal ka ise prügi maha," avab ta. Inimesed tõstsid selle teooria aga uude konteksti, mille tulemusel tekkis nii-öelda katkise akna poliitikateooria.

Viimane tähendab Illiashenko sõnul jõudmist ühiskondlikku olukorda, kus läheb vaja palju politseijõude ja kontrolltegevust. "Kontroll hakkab tabama eeskätt rahvusvähemusi. See viib omakorda võõrandumise ja väiksema usalduseni politsei vastu. Ühtlasi suuendab see kuritegevust ning ilmselt ka politseijõudude rassistlikke vaateid," kirjeldab ta.

Samasugune rahvalik arusaam on tema sõnul seegi, et ettevõtlus tähendab ohtrat riskimist. "Kujutan ette, et see uskumus hakkaski lõpuks kuidagi finantsala kirjandust mõjutama," oletab Illiashenko. Ta möönab, et tegu pole tema uuringu otsese tulemusega, kuid inimeste räägitud lugude põhjal julgeb ta seda võimalust oletada.

Leiul on tema sõnul aga praktiline sõnum poliitikutele. Ettevõtete edendamiseks pakuvad poliitikud tavaliselt meetmeid, mis utsitaks firmasid rohkem riskima. Illiashenko sõnul on tüüpiline meede tegevuspõhine kompensatsioon või maksusoodustus. "Maksusoodustused ei tule tasuta. Laiapõhjaline maksusoodustus tähendab, et eelarve kaotab võimalikku maksutulu. See aga tähendab, et me ei saa pakkuda mingeid teisi ühiskonnateenuseid," selgitab ta.

Kui lähtuda tema töö tulemusest, riskivad inimesed ja ettevõtted kollektivistlikus ühiskonnas rohkem. Osalt on sel juhul vastutus hajutatud ja inimesed ei karda eksides isiklikult süüdi jääda. Olulisem on Illiashenko sõnul aga seegi, et kollektiivi väärtustavas ühiskonnas ümbritseb inimest rohkem turvavõrgustikke ehk inimesi, kellele äpardudes toetuda.

"Kui tahta julgustada inimesi ettevõtjatena rohkem riskima, tuleks neile pakkuda tugivõrgustikke, mitte maksusoodustusi," soovitab värske doktor. Tegu on taaskord tema tulemustel põhineva oletusega, kuid autori enda sõnul näib seegi mõistlik: "Kui pakume sulle kui ettevõtjale rohkem turvavõrgustikke, siis tead, et sa ei muutu oma rahast ilma jäädes abituks. Sul on endiselt elu ja teine võimalus."

Õpitud pessimismi viljad

Oma doktoritöö teises osas keskendus Pavlo Illiashenko seosele leibkondade populistlike vaadete ja rahaga seotud käitumise vahel. Täpsemalt pidas värske doktor silmas majanduspopulismi – poliitilist hoiakut, kus inimese meelest lahendaks majandusliku ebavõrduse või seiskunud majanduskasvu ära mingi lihtsustav meede, näiteks kui kõigi inimeste palgad viiekordistataks üleöö. "See ei lahendaks tegelikult midagi, vaid tekitaks neile inimestele tõenäoliselt probleeme juurde," märgib Illiashenko.

Teda huvitas muu hulgas, miks inimestel üldse sellised hoiakud on. "Leibkondade uuring põhines Ukrainas 2019. aastal kogutud andmetel," täpsustab ta. Andmestik näitas, et 100 palli skaalal on teatud populistlike poliitikate toetuse tase Ukraina elanike seas väga kõrge ehk keskmiselt 85 punkti.

Täpsemalt ilmnes, et kõrgema sissetulekuga ja suuremates linnades elavad inimesed väljendavad populistlikke hoiakuid teistest pisut vähem. Kõrgem haridustase samas väiksemat populsimilembust ei ennustanud. "Siit osutub, et asi pole tingimata hariduses või sissetulekus, vaid et see on kuidagi universaalne," arutleb värske doktor.

Ta oletas, et asi on Ukraina viimase 30 aasta jooksul enam-vähem samale tasemele jäänud majanduses. "Meil on olnud häid ja halbu perioode. Ühed on võitjad, teised selged kaotajad. Suurem osa inimesi tajub samas, kui mitte stagnatsiooni, siis tunnet, et majandussüsteem ei paku neile seda, mida nad soovisid," selgitab ta. Selle tulemusel kasvab inimeste nördimus ja umbusk, et süsteem võiks üldse kunagi tööle hakata.

Illiashenko sõnul saavutab inimene sel juhul õpitud abituse laadse seisundi: "Mida inimene ka ei teeks, ei suuda ta oma elus rahaliselt edeneda." See mõjutab aga halvasti inimese tulevast finantskäitumist. Teisisõnu ei säästa inimene enam raha ega pane seda hoiusele kasvama, sest oma senise kogemuse pinnalt ei näe ta sellel mingit mõtet. "Võib-olla püüab ta siis vähemtõhusal moel säästa – kas läbi kinnisvara või näiteks autosid või kodutehnikat ostes," arutleb värske doktor.

Ehkki andmete põhjal seda järele proovida ei saa, oli leibkondade uuringu tulemus Illiashenko ootustega kooskõlas. "Mida kõrgem on toetus populistlikele poliitikatele, seda väiksem on tõenäosus, et inimestel on üldse sääste," ütleb ta. Populistlikke vaateid pooldavad inimesed on tõenäoliselt tema sõnul õpitult pessimistlikud ja tajuvad, et kontroll oma rahalise olukorra üle pole nende eneste kätes. "Nad ei ole selles loos kurjategijad, vaid end ümbitsevate asjaolude ohvrid," märgib Illiashenko.

Värskendav pilk naabervaldkonda

Pavlo Illiashenko sõnul on finantsvaldkonna uuringutes viimase 15 aasta jooksul saadud mitu tulemust, mis seostavad individualismi suurema riskijulgusega. "See on tõsi, et ülevoolavalt enesekindel inimene võtabki suuremaid riske. Samas individualismi ja ülemäärase enesekindluse seose kohta tõendeid pole," osutab ta.

Väide, et seos on siiski olemas, muutus uuringutes aga omal moel kohustuslikuks. Illiashenko sõnul korratakse seda nüüd uuringust uuringusse. "See on peaaegu juba stereotüüp, millesse keegi enam piisavalt hoolikalt ei süüvi," kirjeldab ta.

Uuringuid lugedes üllatas värsket doktorit just seose toimimise kohta esitatud põhjendus. Väideti, et kui inimene on individualistlik, on ta oma rahaotsustes ülemäära enesekindel ja riskib rohkem. Iliashenko sellisele põhejndusele mingit tõestust ei näe. "Kui majanduskäitumise ja rahanduse raamistikus terviklikumalt mõelda, kuidas mitte mudelid, vaid päris inimesed otsuseid langetavad, muutub asi kahtlaseks. Paljuski just see innustas mind teemat uurima," märgib ta.

Nii heitiski ta pilgu hoopis teise eriala ehk kultuurideülese psühholoogia kirjandusse. Seal leidub tema sõnul uuriguid, mis leiavad pöördvõrdelise seose, et individualistlikes riikides inimesed hoopis pelgavad riske rohkem.

"Minu üllatuseks, kui ökonomistidele seda vastukäivat järeldust mainida, lükkavad nad selle lihtsalt kõrvale: "Ah, see on mingite veidrate psühholoogide töö, see pole tähtis"," sedastab Illiashenko. Siit tõstatub tema jaoks üks uuringu olulisem iva: "See on interdistsiplinaarsuse küsimus. Erinevad erialakirjandused ei puutu omavahel üldse kokku." Oma tööga tahabki ta ärgitada teadlasi alati erialadeüleselt mõtlema: "Kohtle oma uurimistulemust väiksese skepsisega. Otsi alati teistest uurimissuundatest vastakaid tulemusi."

Teiseks tasub majandus- ja rahandusuuringutes tema sõnul alati arvesse võtta, et inimeste pealtnäha kaalutletud valikuid, nagu kodulaen või hoiuse avamine, mõjutab taustal terve rida väikesi tegureid. "Rahvuskultuur on ökonomistidele veidi võõras valdkond ja nad ei võta seda uuringutes kuigi tõsiselt. Siiski loodan, et see on nüüd muude mõjurite seas pildil," ütleb Illiashenko.

Majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi doktorant Pavlo Illiashenko kaitses doktoritöö "Essays in Behavioral Finance: National Culture and Economic Populism" ("Esseesid käitumuslikust rahandusest: rahvuskultuur ja majanduslik populism") 9. augustil Tallinna Tehnikaülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessor Laivi Laidroo ja kaasprofessor Tõnn Talpsepp Tallinna Tehnikaülikoolist. Oponeerisid professor Anneli Kaasa Tartu Ülikoolist ja professor Matti Keloharju Aalto Ülikoolist.