Kui paluksin juhuslikul inimesel tänavalt kujutada ette majandusteadlast, manaks neist suur osa sõltuvalt majandustsükli faasist esile uhkemat sorti raamatupidaja või kristallkuuli taga koogutava oraakli. Millist nõu majandusteadlased poliitikutele anda saavad ja kui tõsiseltvõetav see on, kui majanduse subjektid – inimesed – käituvad olemuslikult arutult, nagu nobelist Richard Thaler meile lahkelt meenutas?

Raamatupidaja rolli osas vaidlen veidi vastu. Ma ei saaks sellega hakkama ja pole elu jooksul võtnud ka ühtegi raamatupidamist puudutavat kursust. Segadus on mõistetav. Eesti kasutatakse nii ärikorralduse kui ka majanduse kohta sama sõna. Olen üritanud kasutusele võtta sõna rahvamajandus, rõhutamaks selle riiklikku ja sotsiaalset poolt, aga sellel on Nõukogude aja tõttu küljes halb maik.

Teadlastena on meie võimetel sarnased piirid kui näiteks geoloogidel. Nad suudavad märgata, kui maakoores on pinged, kuid nad ei suuda kuigi hästi ette ennustada, millal täpselt maavärinad vallanduvad või vulkaan purskab. Me oskame tavaliselt öelda, kui tegu pole targa poliitikaga, kuid mitte seda, millal tekib majandus- või eelarvekriis. Olen seetõttu juba siis õnnelik, kui mind geoloogiga võrreldakse.

Majandusteadlased ei peaks seega tundma end solvatuna, kui poliitikud nende ideid ei kuula, eriti arvestades, et rahval on õigus oma tahet näidata?

Tudengid, keda mina õpetan, ei tohiks ega või poliitikute peale solvuda, kui nood omi otsuseid langetavad. Õpetan neile esimese asjana, et meil on demokraatia, riiki ei juhi eksperdid ja vähemalt mulle endale ei meeldiks selliselt juhitud riigis elada. Eesti on suurepärane koht, sest saame ise valida, kes meie eesotsas on.

Praegu käib näiteks vaidlus, kui palju riik kulutama peaks ja suur eelarve puudujääk olla võib. Võime öelda, et valitsus on valinud poliitika, mis mõned nõunikud ettevaatlikuks teeb. Vähemalt on selgelt sellisel seisukohal eelarvenõukogu. Ent võime näha seda positiivses võtmes – see on arutelu. Poliitikud teevad midagi, eelarvenõukogu pole õnnelik ja Eesti Pank samuti, aga teistel põhjustel.

Kõik see kokku tekitab avaliku debati. See on märk tervest ühiskonnast. Aeg on raske, kuid meil võivad olla erinevad arvamused.

Ajalugu ei saanud Berliini müüri langemise ja külma sõja lõpuga otsa, nagu Francis Fukuyama omal ajal väitis. Küll kujutasid need viimast kirstunaela suurimale kapitalismile alternatiivi otsinud eksperimendile. Milliste sedavõrd suure kaaluga ideede üle majanduse vallas endiselt lahing käib või on jõudnud maailma peenhäälestuse faasi?

Fukuyama tasemelt vaadatuna pole lahingud kuhugi kadunud. Omavahel konkureerivad demokraatlik liberaalne mudel, mida me loodetavasti ka Eestis kasutame, ja kapitalistlik mudel, mida riik tugevalt kontrollib ning kus on äri- ja poliitiline eliit tihedalt läbipõimunud. Mind paneb mõneti muretsema, et pole veel selge, kumb neist mudelitest annab paremaid tulemusi.

Hiina ime on jahmatav. Kui mõni nende ärimees veidi liiga vabalt räägib, võtab riik tema firma üle. Sellele vaatamata on suutnud Hiina kergitada suurema osa miljardilisest elanikkonnast vaesusest keskklassi. Ajaloost pole teada ühtegi sellist juhtumit. Loodan, et liberaalsem ja demokraatlikum süsteem osutub pikas plaanis võidumeheks, aga Hiina kogemused viimase 30–40 aasta jooksul on olnud kõigile silmiavardavad.

Liberaalsed lääneriigid on liikunud osaliselt selle tõttu viimase 15–20 aasta jooksul üha ulatuslikuma riikliku sekkumiseni. Nad ütlesid näiteks ärimeestele, kuidas nad koroona ajal käituma peavad, aga ka Euroopa Liidu tööstuspoliitikal on väga tugev tsentraliseeritud osa. Thatcheri ja Reagani stiilis viljeletud 1980. aastate vabaturumajandus on kaotanud toetust igal pool.

Eestlastele meeldib ikka ja jälle ette kujutada, kuidas nad on paavstist pühamad. Esimestel iseseisvusaastatel toimunud erastamist ja turureforme vaadates vastas see toona ka tõele. See andis meile endise idabloki piires eelis. Kuna aga inimeste riskivalmidus on langenud ja üksikisiku vastutuse tähtsustamise asemel jäetakse üha suurem koorem riigi kaela, kas toonane ime oli võimalik vaid antud ajal või teeme endale selle nihkega karuteene?

Teadlasena on mul kahju, et see juhtunud on. Kui tahame mingit poliitika mõju hinnata, peab olema keegi, kes seda rakendab, ja keegi, kes seda ei tee. Seda võrdlusriiki meil enam ei ole. Euroopa Liiduga ühinemise poolt häälestades usaldasid eestlased teadlikult suure osa riiklikest poliitikatest Brüsseli hoolde. Eesti muutub sellega üha tavalisemaks ja igavamaks Euroopa riigiks. Mart Laari unistus on sellega tõeks saamas, aga ilmselt mitte viisil, nagu ta seda ette kujutas.

On hea ja raske küsimus, miks läks Eesti 1990. aastate alguses sedavõrd radikaalsete reformide teed. Eestlased külastasid toona lähisvälismaad – Rootsit ja Soomet, mitte Hong Kongi ega USA-d. Neile meeldis, mida nad seal nägid, autod olid suured ja tänavad puhtad. Sellest lähtudes oleks nad võinud reformides aluseks võtta Põhjamaade mudeli, aga ei, teeme hoopis risti vastupidist!

Olen üritanud vastata sellele teadustööga, kus pole ühtegi valemit. Jah, Soomel ja Rootsil läks toona panganduskriisi tõttu kehvasti, kuid see pole kogu tõde. Usun, et see on näide, kuidas loevad üksikute inimeste isikuomadused. Mart Laar ise on kirjutanud, kuidas ta oli lugenud vaid ühte majandusõpikut. See oli Friedmani "Vaba majandus". Teise teooria järgi taheti jäljendada Eestis Hong Kongi mudelit. Eestist oleks pidanud saame Venemaa ja lääne vahemees. Ideena polnud see hullumeelne, kuid Venemaa majandus kukkus enne seda kokku.

Tagantjärele on selge, et Ida-Euroopa riikidel, nagu Moldoval või Ukrainal, mis Nõukogude süsteemist piisavalt kiiresti ei pagenud, ei lähe sedavõrd hästi. Selles mõttes olid toonased poliitikud oma riskivalmidusega geeniused.

Igav Euroopa riik olemisel on omad võlud, kuid kuradi advokaat olles pole võimalik kaitsta inimesi kõigi nende lollide valikute eest, olgu need postsovetlikud väikepangad või praeguse aja SMS-laenud ja liiga häid tulemusi lubavad investeerimisskeemid. Kuidas jõuda regulatsioone kehtestades õige tasakaaluni?

Jõudsime poliitika juurde.. Põhjamaadest siia elama kolides paistad äärmusliku vasakpoolsena, isegi kui sa olid seal paremtsentrist.

Riigi sekkumise määra lahates räägime makroökonoomika juhtimisest. Suuresti otsustatakse seda tänapäeval Eestist väljaspool. Euroopa siseturu tõttu on suur osa regulatsioonidest Euroopa regulatsioonid. See ei pruugi meile meeldida, aga isegi Brexitiga enda määratlusõigust kehtestama hakanud Suurbritannia on läinud 95–98 protsendil juhtudest sama teed kui Euroopa Liit.

See võiks olla lõbus eksperiment, kuid on raske näha, kuidas saaks Eesti majanduspoliitika aastal 2022 ülejäänud liikmesmaadest oluliselt erineda. See tooks tagasi aja, kui Soome minnes pagas läbi otsiti.

Olen seetõttu võrdlemisi kindel, et järgmise kümnendi jooksul kasvab meie maksukoormus, kehtestatakse rohkelt uusi reegleid ja võib-olla rohkem, kui vaja oleks. Isegi kui meil tekib võimalus luua kohapealseid lahendusi, nagu koroonakriisi või energiakriisi ajal, juurutame meetmeid, mis pole puhta vabaturuga kooskõlas. Kui elektrit on vähem, peakski ju selle eest rohkem maksma?

Teine asi on rahva tahe. Erakondade toetusnumbreid vaadates pole märgata, et keegi parempoolseid poliitikaid kuigipalju toetaks. Parempoolsete toetus on marginaalne, Eesti 200-s on liberaalse ilmavaatega inimesi, kuid neid ei valita. Kui sa lubad neljandiku riigitöötajatest lahti lasta, siis kas paneme lasteaiad varem kinni või jätame mõne klassi õpetajata? Populaarsust koguv EKRE avaldab meelt igal võimalusel, nõudes, et riik olukorra parandamiseks senisest veelgi tugevamalt sekkuks.

Taaskord, paistab, et Eesti on muutumas igavaks Põhjamaaks.

Nii et Brüsseli efektist pole ka finantssektoris pääsu?

Jah, meil pole praegu selles vallas kuigi palju vabadust. Danske panga skandaalist peavad veel mõned aastad mööduma, enne kui saame hakata taas finantssektori vabamaks laskmisele mõtlema. Leedu kasutab võimalust ära ja on hakanud peibutama Fintech-, sh krüptovaluutaga tegelevaid ettevõtteid. Neist mõnedele on antud sisuliselt panga staatus ja nad said sealse keskpanga juures isegi arve avada. Näemegi, et nad liiguvad Eestist Leetu.

Paljud ühiskonnas nähtavad muutused võivad tulla tõesti Euroopa Liidust, ent arvan, et ka inimesed ise tahavad pehmemat Eestit, kui see oli seda 1990. aastatel. Eesti SKT elaniku kohta moodustab praegu EL-i keskmisest umbes 80 protsenti. Oleme möödunud Kreekast ja Hispaaniast ning läheneme Itaaliale. Me ei pruugi tahta võtta seda rikkust välja enam madalamate maksude, vaid avalike hüvedena.

Nagu taanlasele kohane, kavatsesin hakata näiteks 2006. aastal Eestisse tulles sõitma jalgrattaga, kuid mõistsin paar nädalat hiljem, et Tallinnas on enesetapu sooritamiseks elegantsemaid viise. Nüüd olen ratast uuesti kasutama hakanud. Nende ilusate punaste radade pealt ei paista veri üldse välja. Ühiskonda laiemalt vaadates ei pruukinud küll iive selle majanduskasvu pealt kuigipalju tõusta, aga lapsed saavad kasvada turvalisemas keskkonnas kui 30 aasta eest.

Kui aga heita pilk kasvõi Euroopa Liidu liikmesriikide erinevat võlakoorma kasvule, tekib paratamatult küsimus, miks me euroga liitumise järel süsteemi enda heaks paremini tööle ei pannud, rohkem laenu ei võtnud ja ei investeerinud seda kasvõi taristu arendamisse? Raha oli toona odav. Mis kasu on meie madalast võlakoormast, kui riigi võetud laenu intress on nüüd kõrgem kui mõne inimese kodulaenu oma?

See on hea küsimus, kuid kahjuks pole võimalik minevikku muuta. Jah, neli protsenti on kõrge intress, kuid inflatsioon jääb praegu 20–25 protsendi vahele. Kui niimoodi edasi läheb, on meil negatiivne reaalintressi määr 21 protsenti. See on ääretult helde, sest raha reaalse väärtusega arvestades peame seda vähem tagasi maksma. Tavainimesele mõeldes on muidugi äärmiselt kahju, et inflatsioon lähikuudel kohe alla ei tule. Samas aitab kaupade ja teenuste kallinemine seda Kallase hiljuti võetud laenu palju hõlpsamalt tagastada.

Osaliselt oli praeguse intressi-ehmatuse taga meie enda lühike mälu. Olime jõudnud negatiivse või nullintressiga juba ära harjuda. Kui midagi nulliga võrrelda, tundub iga kasv meeletu. Makroökonoomika vaatab pikemaid ajaperioode ja kokkusattumuslikult on intress üks protsent kvartali kohta ehk neli protsenti aastas on normaalne intress.

Seni võrdlemisi madal olnud võlakoorem tähendab, et meil on veel hulk ruumi, enne kui võlatase jõuab 60 protsendini SKP-st, mida ületades hakkab Euroopa Komisjon meid selle pärast avalikult häbistama.

Kuid tõesti, ühe vaatenurga järgi oleks saanud möödunud kümnendit paremini ära kasutada. Kohe pärast finantskriisi oli töötuse määr tohutult kõrge. Hulk ehitajaid istusid käed rüpes või läksid Soome. Oleksime võinud ehitada toona oma kiirteid ja koole. Maksutõusuga poleks saanud seda majanduslanguse järel rahastada, küll aga laenurahaga. Selle kõrge tasuvusmääraga investeerimine oleks olnud mõistlik. Liiatigi olid toonased palgad hoopis teised ehk sama raha eest oleks saanud palju rohkem kui praegu.

Vastuseta on küsimus, kas seda raha oleks pidanud kulutama maanteedele, lasteaedadele või teadusele? Kuni me selles ühel meelel pole, toimib see vastuargumendina, sest oleks viinud poliitilise punktilõikamiseni.

Tasakaalus riigieelarve säilitamise kasuks räägib teinegi arutluskäik – piltlikult saab kaotada elus süütust vaid ühe korra. See oli Mart Laari üks kõige pikema elueaga revolutsioone. Kui sa kulutad ühe korra rohkem, kui maksudega teenid, võib sul tekkida kiusatus hoida eelarvet puudujäägis ka järgnevatel aastatel.

Kokkuvõtlikult, majanduslikult mõeldes oleks seisnud selline laenukäitumine tugevatel alustel. Poliitiliselt oleks võinud aga tekkida probleemid sellega, kas raha oleks suunatud ikka kõrget lisandväärtust tootvatesse kohtadesse.

Minu jaoks on rabav, kuidas Eesti hakkas tõsisemalt teedevõrgustiku välja ehitamisega tegelema siis, kui kõigil olid juba uhked autod. Meie autopargi hiilgust märkavad minu Tallinnasse sattuvad sõbrad tegelikult tänase päevani. Meenutuseks ehitas Lääne-Euroopa oma kiirteed 1960. aastatel, kui nad olid suhtelises mõttes Eestist vaesemad.

Nagu Nobeli majandusauhind sel aastal ilmestas, on inimesed, sh ka majandusteadlased õppimisvõimelised. Maailma 2008. aastal tabanud kriisi järel oli Wall Streeti pankurite ja börsimaaklerite enesetapumäär märksa madalam kui 1929. aasta Suure Depressiooni järel ning vähemalt Globaalses Põhjas ei tulnud võimule ka ühtegi fašistlikku režiimi. Kuna aga kriis lahendamine hõlmas suurejoonelist rahatrükki, kuidas see majandusele pikas plaanis mõjub? Kliimateadusest teame, et kui atmosfääri lisandub rohkem energiat, tekib rohkem ka äärmuslikke ilmastikunähtusi.

Lootsin, et sa nii hea küsimuse peale ei tule ja ma ei pea sellele vastama. Sellist kriisi järel kasutatud tavatut majanduspoliitikat pole proovitud kunagi ajaloos. Jah, see võib kätkeda seetõttu endas riske, millest me midagi ei tea.

Olime aga juba seda proovinud, mida tegi USA föderaalreserv 1930. aastatel – kasinat rahanduspoliitikat. See ei lõppenud maailma jaoks hästi. Poliitilised tagajärjed, fašism kaasaarvatud, olid sedavõrd õudsed, et inimesed olid nõus võtma selle vältimiseks suuremaid riske, kui neile oleks võib-olla meeldinud.

Nobeli auhinna võitjatele mõeldes võiks mainida, et Philip Dybvig ja Douglas Diamond olid teoreetikud, kes aitasid meil mõista, kui palju sõltuvad turud inimeste ootustest ja tunnetest. Ben Bernanke sai preemia 1930. aastate majanduslanguse põhjuste selgitamise eest. Viimase kriisi ajaks juhtus ta olema aga USA Föderaalreservi juht. Ta mõistis, kui oluline on kriisi ajal finantsmaailma ebastabiilsusele reageerida.

Praeguseks võime öelda, et tema eestvedamisel rakendatud ebaharilik majanduspoliitika töötas ilmselt võrdlemisi hästi. Paiguti võis liigne likviidsus panna muidugi panku ja teisi finantsasutusi otsima eksootilisemaid kohti, kuhu oma raha paigutada, ent samas parandasime samal ajal ka finantssektori tegevust piiravaid regulatsioone. See täiendav erasektorisse pumbatud raha, kui keskpangad riikide võlakirju ostsid, pole veel finantskriisini viinud.

Vastamata on jäänud aga veel kaks suurt küsimust. Esiteks, kas see ebaharilik rahanduspoliitika tekitab inflatsiooni. See püsis madalana väga pikka aega, kuid praegu tunneme seda kõik. Kas selle taga on mehaanilise põhjused, nagu kõrge nafta hind, või majapidamiste võrdlemisi suur likviidsus ehk me oleme valmis asjade eest rohkem maksta?

Bernanket ma kõrges energiahinnas ilmselt süüdistada ei saa ja osutan inimesele, kellest viisakas seltskonnas ei räägita. Ent me ei saa ka kindlalt väita, kuidas tema poliitikatel polnud mingit inflatsioonilist mõju. Teame pooltühja ketšupipudeli põhjal, et kui seda piisavalt kaua raputada, purtsatab ühel hetkel kõik välja. Peaksime nende põhjuste eristamiseks lootma, et naftahind ühel hetkel langeb. Kui inflatsioon ka siis kõrgena püsib, peavad pankurid tõsiselt peeglisse vaatama.

Kuna nii ulatuslikku rahatrükki polnud kunagi varem proovitud, ei tea me sedagi, kuidas selle mõju vajadusel ümber pöörata. Me ei tea, mis juhtub, kui keskpank peaks ütlema, et ostsime kunagi kõik need riikide võlakirjad, aga nüüd on aeg need tagasi müüa.

Kui need kõik korraga pakkumisele lähevad, langeks õudusfilmi stsenaariumina võlakirjade hind äärmiselt madalale, kuid intressid oleks see eest kõrged ja need hakkasid elama omaette elu. Me ei tea ka, mis juhtub, kui pankadest kogu see raha välja võetakse. Loodan, et saan sellest aimu enne, kui pensionile lähen.

Kuidas Eestiga lugu on? Kas me oleksime võinud ette ennustada, et tõuseme oma kahekohalise inflatsiooniga Euroopa tippu või oli selle taga liiga palju musta luige sündmusi?

Vahelduseks saan anda selgema vastuse. Energiahinnad on kasvanud peaaegu täpselt samas tempos kui maailmaturul või Nord Pooli elektribörsil ja teame, et eestlased kasutavad elaniku kohta palju energiat. Teame, et see moodustab Eestis kuludest märkimisväärse osa. Ma pole näinud kuigi palju kodusid, kus saab igat radiaatorit eraldi reguleerida. Kõik maksavad sama palju, ükskõik kas nad säästavad või mitte. Taanis pole olnud see niimoodi 50 aastat.

Teine oluline komponent on toit, sest meie sissetulekud pole veel Põhjamaade tasemel. Nii on toidule kuluva raha osakaal suurem. Me ei saa nii toidu hinnatõusu ega energia osas midagi ära teha. On seega murettekitav, et maksame viimase eest sisuliselt 100 protsenti rohkem. Toidu hind on kasvanud vähem, kuid see number on ikkagi kahekohaline.

Lisaks on kasvanud teenuste hind, 10–15 protsenti. Võime kahtlustada, et need lähiajal langema ei hakka, isegi kui hakkame energia ja toidu eest vähem maksma. See on nn teise ringi hinnatõus, mida oleme näinud juba Lõuna-Euroopas. Siinkohal tasub mainida, et Taani käitus Lõuna-Euroopa riigina kuni 1980. aastateni välja. Palgatõus oli seotud sellega, milline oli olnud inflatsioon eelnenud aastal – see lõi end ise toitva tsükli. Lisaks said küsida täiendavat palgatõusu, kui tundsid, et indeksipõhisest tõusust jäi väheks.

Loodame, et Eestis seda lähitulevikus ei juhtu. Ent peame arvestama võimalusega, kuidas tootjad ja edasimüüjad kasutavad võimalust ära, et omi hindu tõsta. Keegi ei hakka virisema, kui nad hindu viie euro võrra kergitavad, sest oleme juba ära harjunud, et kõik maksabki rohkem.

Majandusteadlasena on mul väga huvitav näha, mis järgmise aasta-kahe jooksul juhtub. Võime öelda, et Bernanke teenis oma Nobeli preemia välja. Tahaksin aga taaskord teada, millisel määral tema tavatu majanduspoliitika inflatsiooni pikas plaanis mõjutas.

Taani majanduse lõi 1970. aastatel pikali Yom Kippuri sõjast tingitud naftahinna šokk ja sellega seonduv energiahinna tõus. Paralleelid praeguse ajaga on ilmselged. Konstrukiivsete lahenduste pakkumine on ilmselt liiga keeruline, ent milliste poliitikate ja meetmete juurutamisest me selle hoiatava näite põhjal kindlasti hoiduma peaksime?

Kohe kindlasti tuleks vältida igasuguseid ametlikke indekseerimisskeeme. Võime olla täiesti kindlad, et eelneva aasta inflatsioon toidab järgmise aasta palgakasvu ja see palgatõus omakorda julgustab inimesi toodete ja teenuste eest rohkem maksma.

Nagu Ardo Hansson juba koroonakriisi ajal kirjutas, valitsus ei tohiks toetada valimatult kõiki. Kodus luku taga istuvatele inimestele võis tunduda see toona ebaõiglane ja neid on võimalik mõista. Ajal kui eelarve tasakaal pole enam dogma, peaksime olema aga kohe eriti ettevaatlikud, et kulutused meie eest ära ei jookseks.

Ukraina toetamine on õige ning on selge, et peame aitama põgenikke ja tõstma oma kaitsekulutusi. Tähtis on aga säilitada seejuures kaine meel. Võime arutleda selle üle, kas peaksime taotlema tasakaalus eelarvet või võib see 3–5 protsendi vahemikus puudujäägis olla, ent kümme protsenti on selgelt liiga palju.

Taani on siinkohal hea näide, kuidas on võimalik toetustega eelarve uppi ajada. Peame tunnistama, et Eesti on riigina vaesemaks jäänud. Paljude asjade hind, mida me ostame, on kasvanud, mitmete eksporditavate toodete oma aga mitte. Kui energiahinnad jäävad kõrgeks pikemaks ajaks, peame hakkama mõtlema, kes selle kinni maksma. Võib-olla ei peaks toetama suure maja ja basseiniga inimesi nii palju kui kõiki teisi.

Üldist rahanduspoliitikat me ise väga palju muuta ei saa. Võime saata oma esindaja Frankfurdis toimuvale Euroopa Liidu kohtumisele, kuid seal otsustatakse terve euroala, mitte Eesti tuleviku üle. On raske ennustada, millise tulemuseni seal jõutakse, sest see sõltub suuresti teiste liikmesriikide majanduse käekäigust. Ilmselt liigutakse kasinuse suunas.

On selge, et kui meil on korraga ülikiire inflatsioon ja nullilähedane intress, siis on reaalne intress tugevalt negatiivne. Ilmselt on see põhjus, miks on olnud poed viimastel kuudel rahvast täis. Pangakontole pole põhjust raha jätta, kui aasta pärast saab selle eest neljandiku võrra vähem asju. Isegi kui praegune olukord on Eestile kahjulik, ei saa me negatiivse intressiga midagi ise ette võtta.

Kui majanduses on mõned kuldreeglid, siis inflatsiooni vähendamiseks tuleb reeglina intresse tõsta. Kui kindlad me selle tulemuslikkuses praegu olla saame ja mida praegune majandus välja kannatab? Mäletatavasti kergitas 1980. aastatel USA föderaalreserv selle mõneks ajaks isegi 20 protsendini. Kahtlustan, et vähemalt paar minu tuttavat sellisel juhul oma kodulaenu enam maksta ei suudaks, kui juba senine Eurobori tõus nende eelarvele hakkas.

Siinkohal võtan küünilise majandusteadlase rolli. Kui su tuttavad ostsid maja või korteri ootuses, et nominaalne intress peaks olema nullilähedane, millele lisandub paariprotsendiline panga intress, olid nad optimistlikud. Kui usume, et makromudelid peavad paika, peaks olema pikaajaline intressimäär nelja protsendi lähedal. Kui inflatsioon on 25 protsenti, peaks olema intressimäär 29 protsenti. Oleme sellest väga kaugel.

Seega, kui leibkondadel hakkavad tekkima juba praegu laenude teenindamisega raskused juba 7–8-protsendilise intressimäära korral, on nad tegelenud minevikus mängurlusega. Oma kodu kaitsmiseks on lahendusi ja ka pangad eelistavad laenuvõtjatele vastu tulla, nii et loodetavasti kedagi tänavale ei tõsteta. Peame meeles hoidma, et ajalooliselt on nullilähedane intress sama haruldane kui kümneprotsendiline intress, nagu oli see seda vahetult enne finantskriisi.

Majandusteadlased arutlevad pidevalt selle üle, et peaksime inimestele koolis rohkem rahatarkust õpetama. Võib-olla teeksid nad siis täiskasvanuna paremaid otsuseid. Pankadele on kehtestatud reeglid, palju nad inimestele laenata võivad. Kuigi nad saavad teha erandeid, usun, et seda probleemi pole võimalik lahendada riigi tasandil kehtestatud regulatsioonidega või kehvi valikud teinud inimesi rahaliselt toetades.

Turumajanduses elades tuleb arvestada, et mõnikord on piim poes ääretult odav ja mõnikord mitte. Põhiline on aga, et alternatiivses, fikseeritud hinnaga süsteemis ei pruugi piima poes üldse olla. Kodulaenuga inimesed võiksid mõelda seega juba praegu, kas nad suudavad laenuintressi kasvades seda paar aastat teenindada ja hakkama vajadusel rahalist puhvrit looma.

Tõsiselt peaksime me muretsema juhul, kui meid ootaks sügav majanduslangus. Praegused ennustused on selles osas võrdlemisi leebed. Sõltuvalt sellest, kelle käest küsida, võib majandus poole protsendi võrra langeda või protsendi võrra kasvada. See pole imeline, kuid finantskriisist on asi kaugel. Töötus kasvab, kuid mitte väga palju.

Ja lõpuks tulevikku vaadates, kas kapitalism jääb oma senisel kujul püsima? Ühest küljest pole rahvaarvu kasvuga arvestades elanud maailmas vaesus kunagi ajaloos nii väike osa inimestest. Teisalt näeme mõnedes arenenud riikides, näiteks USA-s, kuidas noorema põlvkonna reaalne sissetulek on väiksem kui nende vanematel.

See küsimus taandub poliitilistele valikutele. USA-s on majandus viimase 20–30 aasta jooksul kasvanud. Väga hästi on läinud just väga kõrge sissetulekuga inimestel, kuid keskklass ega madalama sissetulekuga inimesed pole sellest jõukusest osa saanud.

Eestis pole midagi taolist juhtunud. Majanduslik ebavõrdsus on püsinud suhteliselt samal tasemel. See on suurem kui Põhjamaades, kuid nad on selles vallas olnud ärritavalt head juba pikemat aega. Võime võrrelda ennast Hispaania või Itaaliaga.

Kui me seda tahame, on võimalik ühiskonnas jõukust ümber jaotada. Eeskätt saab teha maksudega. Progressiivsest maksusüsteemist räägivad kõik, kuid seda saab teha ka varamaksudega. On näiteks veidi naeruväärne, et elan Tallinna kesklinnas ja maksan aastas kaheksa eurot maamaksu. Teame ka mõningaid trikke, kuidas aidata hästi just madalama sissetulekuga inimesi.

Isiklikest poliitilistest eelistustest lähtudes võiks olla sissetulekute jaotus võrdsem, kuid peame seejuures kindlustama, et me ei võta inimestelt motivatsiooni luua omi ettevõtteid ja neid tõhusalt majandada. Põhjamaade kogemusest lähtudes teame, et need kaks pole teineteist välistavad. Sotsiaaldemokraadid kasutavad seal oma valikute õigustamiseks põhjendust, et kui inimestel on olemas turvavõrk, kuhu maanduda, julgevad nad ka rohkem riskida. Üks pankrotti läinud ettevõte ei tähenda, et vireled elu lõpuni vaesuses.