Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna vanemlektor Kristjan Liivamägi rääkis Raadio 2 saates "Pulss", et rahapoliitiliselt on toimunud maailmas väga suured muutused. Tema hinnangul on jõudnud see tagasi normaalsusesse. "Viimased 10–12 aastat ei olnud rahal hinda. Eestis ja mujal Euroopas arvati, et nii peabki olema, see on inimõigus," lausus ta. See aeg on vanemlektori sõnul möödas ja uue olukorraga tuleb kohaneda.

See, et rahal polnud hinda, tähendab seda, et euribor, mis on nii kodulaenude, autoliisingute kui ka paljude ettevõtluslaenude puhul üks intressi komponent, oli null või suisa negatiivne. Liivamägi selgitas, et sisuliselt tähendas see, et tugeva finantspositsiooniga ettevõtted said finantsturgudelt laenata raha null intressimääraga. 

"Näiteks Saksamaa riigivõlakirja intressimäärad olid null või teatud hetkedel nad kauplesid turul lausa negatiivse tootlusega. See tähendab lihtsas talupojakeeles seda, et muu hulgas ka meie Eestis läbi oma pensioni teise samba andsime Saksamaale tasuta laenu ja me ei oodanud selle eest mitte mingisugust intressi," selgitas ta.

Lihtsustatult on Euroopa Keskpangal Liivamäe sõnul kaks eesmärki: hinnastabiilsus ehk inflatsiooni umbes kahe protsendipunkti juures hoidmine ja majanduskasv. Kui inflatsioon on alla kahe protsendi ja majanduskasvu Euroopas ei ole, tehakse laenuraha hind odavaks, et inimesed ja ettevõtted laenu abil rohkem tarbiksid, seeläbi majandust elavdaks ja sellega seda kasvataks. Kui inflatsioon on kõrge ehk üle kahe protsendi ja majanduskasv on positiivne, läheb peamine fookus Liivamäe sõnul majanduse jahutamisele. "Ehk siis vajutatakse pidurit ja tehakse laenuraha hind kallimaks," sõnas ta.

Liivamäe sõnul oli viimased 10–12 aastat majanduskasv kehv: null kuni üks protsenti. "Inflatsiooni meil ei olnud, mis tähendas, et Euroopa keskpangal ei jäänud muud üle, kui stimuleerida majandust läbi odava laenuraha," rääkis vanemlektor. Koroonapandeemia tõttu tuli riikidel ja keskpankadel stimuleerida majandust veel jõulisemalt ja majandusse suunati suur hulk raha. "Mõnes mõttes nad söövad nüüd seda sama suppi, mille nad ise kokku keerasid. Ainult et see supp ei maitse väga hästi," ütles ta.

Selle kõige tulemusena ongi olnud Euroopas väga kiire inflatsioon. Selleks, et inflatsiooni alla tuua, on Liivamäe sõnul vaja tõsta baasintressimäärasid ehk teha laenuraha hind kallimaks. See on ka põhjus, miks on tõusnud euribor viimase aastaga nullist 3,5 protsendini.

Eelmisel aastal oli Eestis inflatsioon umbes 19 protsenti ja palgakasv umbes üheksa protsenti. "See tähendab, et reaalpalk alanes. Lihtsustatult jäid eestlased vaesemaks. Minu hinnangul on aga kõige keerulisem ja raskem aeg ikkagi üle elatud. Näeme, et inflatsioon langeb ja intressimäärad stabiliseeruvad," andis Liivamägi lootust.

Kui vaadata eestlaste kontol seisva raha hulka, võib Liivamäe sõnul öelda, et eestlane on jõukam kui kunagi varem. Küll aga ei jaotu see ühtlaselt. "Paratamatult me liigume ühiskonnas sinna suunda, kus on ka näiteks USA ehk rikkamad saavad veel rikkamaks ja vaestel on järjest raskem," ütles ta.

Kui rääkida koalitsioonileppesse kirja saanud maksumuudatuste plaanist, siis Liivamägi ütles, et riigi vaatenurgast on tulude suurendamine üks viis riigi rahandust tasakaalu viia. Selleks laenu võtmine pole kuigi jätkusuutlik. "Kulude kokkuhoidmine on samuti väga keeruline. Kui õpetajatele on ikka palgatõusu lubatud ja seda ei tule, siis see on veel keerulisem," ütles ta.

Plaanitavate maksumuudatuste puhul üllatab Liivamäed see, et ei maksustata jõukust ja rikkust. "Kui ma nüüd räägin provokatiivselt, siis minu jaoks oli suurim üllatus, et minusuguseid ei maksustata rohkem. Mis juhtub, on see, et rikkad saavad rikkamaks ja vaesed maksavad selle kinni," ütles ta.

Vanemlektor selgitas, et käibemaksu tõus kaks protsenti tähendab, et toodete ja teenuste hinnad lähevad kallimaks. Kaotavad sellest tema sõnul kõige enam need, kelle sundkulutuste osakaal sissetulekust on kõige suurem. "Kui sa teenid vähem, siis sul ei ole võimalik öelda, et ma ei maksa, ma ei osta leiba, saia, putru lastele. Sa ei saa sellest loobuda. Ehk siis karistatakse jällegi ühiskonnakihti, kellel on niigi raske," sõnas ta.

Maksuküüru kaotamisest võidavad tema sõnul enam kui 2000 eurot teenivad inimesed, kes moodustavad Liivamäe sõnul keskklassi.

Raske rahaline seis

Kui inimene tunnetab, et praegu on juba majanduslikult raske, siis Liivamäe sõnul on ilmselt jätnud ta varem midagi tegemata. Raske rahalise olukorraga toimetulekuks on tema sõnul kaks võimalust: hoida kulusid kokku või suurendada sissetulekuid.

"Mina olen proovinud mõlemat viisi ja kuigi eestlastel on lähenemine, et kui ei kannata, siis pole õige asi, siis ma ütlen, et kokkuhoidmine on oluliselt keerulisem ja raskem," lausus ta. Põhjus on tema sõnul väga lihtne: inimesed lihtsalt soovivad tarbida. "Kui me piirame ja takistame ennast, siis varem või hiljem mõjutab elukvaliteedis järeleandmine meid emotsionaalselt," rääkis ta.

Liivamägi ütles, et suurim majanduslik risk on sõltuda ühest sissetulekust ehk palgatööst, sest siis sõltub inimene täielikult tööandjast. Üks võimalus taolist riski hajutada on tema sõnul investeerimine, mille abil saab teenida passiivset intressi, dividende või üüritulu. "Samal ajal, kui me siin jutustame, maksab minu üürnik mulle üüri, laenud, mille olen välja andnud, maksavad mulle intressi. Kui olen investeerinud Tallinna Veesse, siis niikaua kui teie joote vett, tiksub mulle dividende ja selleks ei pea ma praegusel hetkel midagi tegema," tõi ta näite.

Liivamägi leidis, et praegu on väga hea aeg investeerimiseks. "Tavaliselt justnimelt kriiside ja majanduslanguste ajal, kui väljavaated ja optimism on madalal tasemel, on ka varade hinnad madalal. Kui me viie või seitsme aasta pärast tagasi vaatame tänasele hetkele, siis suure tõenäosusega saame öelda, et oli hea aeg investeerimiseks," lausus ta.

Liivamägi rääkis, et mõneti talle meeldivad majandustsükli langusfaasid, sest kriisid sunnivad inimesi oma mõtteviise muutma. "Kui inimene elas üle võimete, siis kriisid ja majanduslangused löövad küll valusalt, aga samas teevad õpetlikul viisil asjad selgeks," sõnas ta.

Liivamägi usub, et koolides võiks õpetada rahatarkust, sest ühiskondlik süsteem toimib rahast sõltuvalt. "Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, siis oskasin võtta tuletist, integraale, aga polnud õrna aimugi, mis on kodulaen ja mis tingimustel seda võtta. Näide, kui vähe ma teadsin, oli see, et minu eluunistus oli minna palgatööle ja teenida 10 000 eesti krooni ehk tänasel päeval umbes 640 eurot. Ma mõtlesin, et kui keegi pakuks mulle elu lõpuni sellise diili, siis ma võtaks kohe vastu ja oleks nõus lepingule alla kirjutama. See näitab, et ma ei teadnud mitte midagi. Ehk siis koolisüsteemis keegi sellest ei räägi ja noored peavad iseenda nahal kogu protsessi läbi käima, mis on väga valulik," sõnas ta.