Teie kodumaa on üks vähestest Euroopa riikidest, mille kosmosetööstus on tervikuna maailmas konkurentsivõimeline ja seda ka enam-vähem vaba turumajanduse tingimustes. Mida Prantsusmaa möödunud kümnenditel õigesti tegi ja millist osa sellest nägemusest saab mujal rakendada? Suurriikidel on massiefekti tõttu omad eelised, kuid kas teised peavad leppima vaid nutika spetsialiseerumisega?

Prantsusmaa pole kaugeltki ainus riik, mis on kosmosevaldkonnas edukas. Kasvõi Euroopa Kosmoseagentuuri eelarvesse võrdlemisi vähe panustav Eesti on suhtarvudes palju tublim kui suur osa ESA liikmesmaadest.

Edu valemist rääkides on kesksel kohal heal tasemel haridus – mis teil praegu on – esmaklassilised insenerid ja järjepidevad investeeringud. Ma pole olnud kunagi ise tegev prantsuse kosmosetööstuses, kuid näen, millist rolli mängivad selle läbilöögivõimes alates 1960. aastate algusest tehtud investeeringud. Neisse pole kordagi lünka sisse jäänud.

Maailmas on olnud mitmeid tugevaid kosmoseriike, mis otsustasid sektori toetamise lõpetada, sest see ei toonud nende hinnangul tol hetkel piisavalt raha tagasi. Seda tehes lähevad tekkida jõudnud pädevused õige pea kaotsi. Seega, investeerida tuleb nii talentidesse, haridusse kui ka inseneridesse-teadlastesse ja olla seejuures järjekindel.

Ehkki Eestis polnud ESA-ga liitumisele 2015. aastal valitsenud poliitilise kliima tõttu märgatavat vastuseisu, küsiti sellele eelnenud aastatel õigustatult, mida ja kui palju see Eestile tagasi toob. Millise viivisega peavad poliitikud taolisi innovatsiooni ja teadmismahukat majandust potentsiaalset ergutavaid otsuseid tehes arvestama?

Taoliste investeeringute tagasi teenimine muutub üha kiiremaks. Eesti on praeguseks tagasi saanud isegi rohkem, kui võiks oodata süsteemi sissekirjutatud geograafilise erisuse alusel. Kuna teil on sedavõrd konkurentsivõimeline tööstus, toob iga investeeritud euro sellele lepingute ja litsentsitasude näol 1,4 eurot. Seda öelnuna ei peaks me keskenduma ainult rahale.

Samal ajal kasvab tööstuse võime rakendada eri tehnoloogiaid ja riigis suureneb väga häid kutseoskusi nõudvate töökohtade arv. ESA programmides osaledes tekib teadlastel ligipääs kõigile teadusandmetele, mis tõstab riigi teaduslikku taset. Viimaks tuleb sinna juurde laiem sotsiaalmajanduslik mõju. Telekommunikatsiooni- ja seireprogrammides osaledes võidab majandus tervikuna. Tervikuna toob meie hinnangu kohaselt ESA programmidesse investeeritud euro tagasi 3–4 eurot.

Kahtlustan, et avalikkusel on tekkinud ettevõtete SpaceX-i ja Blue Origini tegemiste tõttu kergelt kosmosetööstusest kiivas pilt. Tuues näitena Kuul maandumise või Philae sondi komeedile laskumise aitavad aga suurejoonelised eesmärgid inimesi suurema innuga tööle panna. Millal saate rahuga öelda, et Josef Aschbacheri plaan kosmosest rohkem rahalist kasu lõigata kandis vilja? Kas Euroopa peab jõudma oma SpaceX-ini või piisab madalamal rippuvatest õuntest?

Peame proovima saavutada mõlemat ning haarama õlekõrtest, mis pakuvad vahetut majanduslikku kasu, kuid meil on vaja ka nägemust ja inspiratsiooni tulevikuks. Arvan, et sel viisil käituvad enamik riike ja ettevõtteid. Uue kosmose juurde tulles on nii SpaceX-il kui ka Bezosel lühiajalised ärilised eesmärgid, näiteks Starlinki kommunikatsioonivõrgu loomise näol. Ent nad mõtlevad juba Kuu koloniseerimisele ja inimese Marsile saatmisele.

Sarnane vaade on ESA-l. Uue kosmose puhul räägime täiesti uute turgude avanemisest. Oleme paika pannud terve rea näitajaid, millega oma edukust mõõta, näiteks inkubeerivate iduettevõtete arvu näol.

Kõigi meie liikmesriikide peale on neile hoogu andvaid inkubaatoreid 25 ja nendega seotud ettevõtteid on rohkem, kui lootsime. Ma ise eelistan muidugi kvalitatiivseid mõõdikuid. On oluline, et need ettevõtmised oleks ka edukad, leiaksid turul omale niši ja saaksid hakkama ka meie toetuseta. Ma ei uhkelda, aga praeguseks on inkubaatoritest välja kasvanud juba kaks ükssarvikut (üle miljardi dollarilise väärtusega firmat, toim).

Lisaks on oluline on ettevõtetesse investeeriva raha hulk. Selle aasta esimese 3,5 kuuga on kosmosevaldkonnas tegutsevad iduettevõtted kaasanud 300 miljonit eurot erakapitali. Seda on väga palju... vähemalt Euroopa mõttes.

USA ettevõtete viimase kümnendi edulugudele mõeldes kipuvad inimesed unustama, et nood poleks jõudnud ilmselt sugugi sedavõrd kaugele, kui NASA ja USA teised riiklikud ametid poleks pakkunud neile heldeid lepinguid. Kui kaugele saab erasektori taolise toetamisega minna ja kas selleks on nutikamaid viise? Juba puhtalt absoluutarvudes ringleb Ühendriikide kosmosesektoris raha umbes kuus korda rohkem.

Meie eelarve jääb NASA-le tõesti neli-viis korda alla. SpaceX-i puhul tegi NASA kahte asja. Nad toetasid esiteks kanderaketi arendamist, jagades ettevõttega muu hulgas oma oskusteavet ja inseneride ekspertiisi. Ameeriklased korraldasid aga ka mitu erasektorile suunatud hanget juba siis, kui rakett ise valmis polnud.

Stephen Airey (ESA uute, assotsieerunud ja partnerriikide osakonna juht): Selle juures on väga lihtne pöörata tähelepanu ainult kanderakettidele või ükskõik millele, millel on küljes piisavalt palju hobujõude ja on muidu seksikad. Meile võibki jääda niimoodi mulje, et NASA ja Ameerika on meist aastate jagu ees.

ESA on kasutanud samasugust mudelit aga juba aastakümneid, ainult et satelliitide puhul. Meil on praegu edukas satelliiditööstus ainult tänu sellele, et ESA panustas kunagi nende arendustöösse. Eeskätt oli ja on sellest lähenemisest kasu telekommunikatsiooni-ettevõtetele, aga ka seiresatelliitidega tegelevatele ettevõtetele.

Geraldine Naja: Lisaks panustame ka ise üha enam kanderakettide arendamisse. Euroopa ettevõtete huvi mõjul toetame BOOST-i programmi raames mõõdukalt väga väikeste kanderakettide loomist. Samuti oleme sõlminud juba mõne ettevõttega kokkuleppe nende teenuste kasutamiseks. Samas vaimus pöörame tähelepanu nende uute tehnoloogiate arendamisele, millest võib olla kasu orbiidile saadetavates platvormides.

See võib olla hell teema, kuid kõiki Euroopa vajadusi nendega ära ei kata. Keskklassi kanderaketi Ariane 6 lendude venimine võib luua mulje, et kunagi pandi liiga palju mune ühte korvi, mis seab praegu kosmose vallas Euroopa iseseisvuse löögi alla.

See oleks meie suhtes veidi ülekohtune. Meil oli algselt kolm korvi, Gujaana kosmosekeskusest startisid Ariane, Vega ja Sojuz. Kahjuks on kaasnevalt sissetungiga Ukrainasse Venemaa oma Sojuziga lahkunud. Vega-C raketi puhul olid tarneahelas Ukraina tootjad ja näib, et üks seal toodetud osadest päädis esimese kommertslennu ebaõnnestumisega.

On väga kahju, et need on langenud kõik samale ajale ja ka Ariane 6 arendamise tähtaegu tuli edasi lükata. Oleme raskes seisus, aga meil pole vaja lahendada 20 probleemi, vaid ainult kaks. Peame saama Ariane'i ja Vega taas võimalikult kiiresti stardiplatvormile ning leidma väga ajutise lahenduse tekkinud lünga täitmiseks. Teeme selle nimel tõsist tööd, et Euroopa võimekus taastada.

Ja isegi kui Euroopas arendusjärgus olevad kanderaketid on kaugelt väiksemad kui Ariane 6 või Vega-C, oleks neist siiski kasu. Meil on mitmeid väikesi missioone ja laste, milleks need sobivad.

Kui lahata veel avaliku sektori toetust, miks peaks kosmosetööstust üleüldse kuidagi eriliselt kohtlema? Tõsi, tõele au andes läheb kasvõi Euroopa Liidu eelarvet vaadates sellest ligi 40 protsenti põllumeestele...

Ma ei taha jätta muljet, kuidas kosmosetööstus püsib Euroopas elus ainult seetõttu, et seda riiklikult toetatakse. See võib olla ja ka on paljudel juhtudel otseselt kasumlik.

Ent kosmos on meie ühiskonnaga läbi põimunud. Kasvõi sa ise kasutad päevas umbes 40 satelliiti ja seda viisil, et sa seda ilmselt isegi ei märka. Endine ESA peadirektor Johann-Dietrich Wörner ütles kunagi, et meil võiks olla võimalus korraks kõik satelliidid välja lülitada. Pelgalt selleks, et inimesed viimaks mõistaksid, kuidas miski enam ilma nendeta korralikult ei tööta, alates pangaülekannetest lõpetades ilmaennustuste ja positsioneerimissüsteemidega.

Minu jaoks on normaalne, et meie ühiskond ja valitsused toetavad midagi, mis on hädavajalik nende endi toimimiseks. Ent taaskord, sektor ei peaks püsima ainult riigitoetuste peal. Tööstus peab olema konkurentsivõimeline, omama arvestatavat turuosa ja võitma lepinguid ka eksportturgudel jne. Võime tööstust avalike kosmoseprogrammidega teatud piirides toetada, kuid see pole kaugeltki selle ainus tuluallikas.

Stephen Airey: Sama hästi võiksid inimesed küsida, miks peaks toetama valitsus teede ehitamist. Neid vajavad kõik, aga kui seda ei tee riik, siis kes? Ainsa vahena on kosmos midagi sellist, millele ei saa me igapäevaselt kätt külge panna ja millele me seetõttu ei mõtle.

ESA peadirektor Josef Aschbacher märkis, et kümnendi lõpuks tõotab kosmosesektori maht ületada triljoni dollari piiri. Kui see eraettevõtteid ei motiveeri, siis mis veel? Jah, sinna investeerimine seostub märkimisväärsete riskidega, kuid kuna ka võimalik võit on suur, miks peab avalik sektor neid riske maandama? Uuringud näitavad , et vähemalt Euroopa erasektor näeb avaliku sektori investeeringuid kvaliteedipitserina, mille põhjal ise otsuseid teha.

Näeme Atlandi ookeani taga, et ettevõtted on selleks valmis. Euroopa on aga de facto olnud alati kõhklevam ja võib-olla mitte nii tugeva ettevõtliku meelelaadiga. Oleme alati aasta-kahe võrra taga. Samas on viimastel aastatel kasvanud Euroopa erasektori investeeringud kiiremas tempos kui USA-s, kus on need stabiliseerunud või isegi veidi kahanenud.

Euroopa kosmosesektor laieneb ja näeme, kuidas investorid on hakanud riske võtma. Riskikapitali fondid on asunud otsima ESA partnerlust ja mitmed ettevõtted laiendanud oma tegevusvaldkonda kosmosesektorisse, nagu Isar Aerospace, Exotrail, The Exploration Company. Erasektor toetab nende tegevust sadade miljonite eurodega. Mõtteviis on hakanud muutuma.

Miks nad aga kõiki riske enda kanda ei võta? Valitsused ei taha investeeringute tegemist täielikult lõpetada, sest nad vajavad taristut ja teatud teenuseid, mida erasektor kunagi pakkuma ei hakka.

Stephen Airey: Võib ka küsida, kas me ise tahaksime, et näiteks meie kasutatav positsioneerimissüsteem oleks erakätes ja see ettevõte saab selle enda suva järgi välja lülitada?

Mõned teenused on strateegilises mõttes liiga tähtsad, et saaksime jätta need erasektori kanda. Erasektor ei hakka ka kunagi ise tegelema arvestatavas mahus alusteadustega. Kosmose uurimine võib muutuda tulevikus kasumlikuks, ent ajalukku vaadates toetasid ka Uue Maailma avastamist sajandite eest riigid n-ö avaliku rahaga. Riigid peavad erasektorile ukse avama. Need kolm komponenti kokku pannes moodustavad need olulise osa kosmosetööstusest.

Geraldine Naja: Kui mõtleme näiteks Galileo navigatsioonisüsteemile või ameeriklaste GPS-ile, rahastas ka nende rajamist avalik sektor. Erasektor ehitas nendele peale teenused ja rakendused. Tegu on avaliku ja erasektori partnerluse parima näitega.

Raha kõrvale jättes, kuidas avalik sektor veel erasektori innovatsiooni toetada saab? See võib olla isiklik tunnetus, kuid mulle tundub, et Euroopas ütleb avalik sektor sellele liiga sageli, kuidas midagi teha, mitte millist lõpptulemust nad ootavad.

Innovatsiooniga on sarnane lugu nagu alusteadusega. Sa ei tea, mida sa selle käigus leiad. Midagi juhtub ja see leiab kindlasti turul rakendust. Innovatsiooniks tuleb investeerida ajudesse ja aidata leida seejärel nende ajude tehtavale tööle sobiv turg. Parimal juhul on nendel ajudel endal teatav ärivaist, mis oskab ette näha, kuidas saab vormida nende ideest praktilise toote.

Kui küsid aga, kuidas peaksime kanderakette ja muud tellima, mõistan ma, millele sa viitad. Kui tegu on juba küpse tootega, oleme ESA-s võib-olla liiga rangelt ettevõtetele ette kirjutanud, kuidas nad midagi tegema peavad. Paljudel juhtudel polegi see põhjendatud. Võiksime öelda, mida me tahame ja lasta ettevõtetel otsustada, kuidas nad seda teevad.

Alati pole see aga sedavõrd lihtne ja riskid selleks liiga suured. Ettevõtetel on vaja ESA ekspertiisi. Näiteks saadetakse reedel Jupiteri kuude poole teele sond Juice. Me poleks saanud selle puhul lihtsalt ettevõtetele öelda, et ehitage nüüd kosmoselaev, mis hakkab Jupiteri kuid uurima. Neil oli vaja teada, mida nende lõppkunded, antud juhul teadlased neilt täpselt ootasid.

Vaadates aga näiteks Copernicuse, Galileo või teiste kaasaegsete satelliitide poole, meil pole vaja anda tööstusele juhiseid, mida see täpselt tegema peab. ESA-s on aga sedavõrd palju eriilmelisi projekte, et me ei saa rakendada kõigi puhul täpselt sama lähenemist.

Ja teie hinnangul on süsteem piisavalt paindlik, et üha kiiremaks muutuva T&A tsüklitega sammu pidada, olgu selleks taaskasutatavad kanderaketid või kuupsatelliidid?

Jah, me toetame kuupsatelliitide arendamist kasvõi siin, Eestis, kuid ka mujal.

Me ei saa aga ise määrata, kui kiire progress on. Kui võtame aga kasvõi kanderaketid, on nende puhul ainus päriselt keerukas asi mootor. Kui see on olemas, saame töötada uue kanderaketi välja võrdlemisi kiiresti, ent mootori arendust ei saa sel viisil tagant kiirustada. SpaceX-i sünkroonis maanduvad raketid võivad meile praegu muljet avaldada, aga kipume seejuures unustama, et sellele eelnes rida ebaõnnestumisi.

Peame täiesti uut tüüpi kanderaketti, satelliiti või missiooni välja töötades meeles pidama, et kosmos on endiselt vaenulik ja äärmuslik keskkond ning seade peab seal vastu pidama kümme aastat või isegi rohkem. Seal ei saa miski poolikult ebaõnnestuda, seal on kas kõik või mitte midagi. Punkt.

Kokkuvõtlikult ei saa ma öelda, et oleksin teie ameti peale kade, kuna inimeste ja ettevõtete meelelaadi muutmine sarnaneb vaatamata viimaste aastate edasiminekutele tohutu naftatankeri pööramisega. Mõeldes veelkord Eesti ettevõtetele, mis on üks asi, mille pärast võiksid nad riskida?

Ma võin eksida, aga kosmosevaldkonnas on kesksel kohal kirg. Vähemalt suhtuvad oma tegemistesse kirega enamik minu tuttavaid, kes töötavad ESA-s või erasektoris. Selles mõttes peaksid sa kade olema! On äärmiselt tore hommikul üles ärgata ja teada, et tegeled millegagi, mida armastad ja see on kõik, mida sa teha tahad.

Nägime Eestis viibides viit iduettevõtet, mis on oma valitud kursi suhtes väga kirglikud, olgu selleks uute kütuselementide tootmine, küberturvalisuse testimise mudelite loomine, uued kaamerad jne. Nad ei mõtle selle peale, kas nad peaksid riskima, vaid nad teevad seda, sest nad peavad seda tegema. Need, kes kõhklevad ja on kahevahel, ei hakka minu arvates kosmosevaldkonnas niigi tegutsema.

Stephen Airey: Enamik kosmosetööstuse ettevõtetest ei tegutse ainult kosmosevaldkonnas. Nad toovad selle abil esile, kui vilunult suudavad nad luua insenerilahendusi äärmuslike keskkondade jaoks. Kosmoserakendusi välja töötades kasvavad nad ettevõttena ja saavad selle käigus tekkivat oskusteavet rakendada kohtades, millel pole kosmosega mingit pistmist. Samuti on nõnda tunduvalt kergem püüda töötajaid otsides andekate inseneride tähelepanu. Kosmos on seksikas.

Geraldine Naja: Minu kogemuse põhjal ei mõtle vähemalt iduettevõtted tegevusi läbi. Neil on idee või leiutis ja nad tahavad seda kirglikult arendada. Küll nad pärast näevad, mis juhtub. Seda suhtumist polnud olemas, kui ma kosmosevaldkonnas tegutsema asusin. Osaliselt taandub see ilmselt sellele, et kosmoserakenduste kallal töötamine nüüd jõukohane pea kõigile.

Euroopa Kosmoseagentuuri tööstuse ja hangete valdkonna direktor Géraldine Naja väisas Eestit kolmapäeval rahvusvahelisel kosmonautikapäeval, üritades leida Eesti ettevõtetele koostöökohti ja ärivõimalusi ESA projektides.