Popkultuuris kujutatakse kosmost viimse taltsutamata piirialana, kus hakkama saamiseks ei jää üle muud, kui koostööd teha. Aastakümneid pidas see paika ka päris maailmas, kuid nüüd on saanud isegi rahvusvahelisest kosmosejaamast propaganda platvorm. Kui palju saab reaalses maailmas kosmose uurimist ja sellega seotud tegevusi päevapoliitikast lahutada?

Praegu pole päevapoliitika kohe üldse nauditav. Tunnen siinkohal Ukraina rahvale sügavalt kaasa, sest Venemaa alustatud invasiooni ja sõjaga kaasnev pole põrmugi vastuvõetav.

Sõda ei tekita probleeme mitte vaid maa peal, vaid ka kosmoses. Tallinnas toimunud kohtumise käigus langetasime raske otsuse, et lõpetame Venemaaga koostöö ExoMarsi kulguri Marsile toimetamiseks. Plaanisime sellega planeedi pinda puurida, et sealt elu otsida, mis on iseenesest väga põnev projekt. Kuigi tegu oli Euroopa missiooniga, oli Venemaal selle juures oluline roll.

Vahetult pärast invasiooni peatasime koostöö ajutiselt, kuid esmaspäeval otsustasid liikmesriigid selle täielikult lõpetada. Saatsin eile vastava kirja Venemaa kosmoseagentuuri juhile Dmitri Rogožinile. Konteksti andmiseks, olime kulutanud selleks 15 aastat ja veidi üle miljardi euro. Kulgur oleks olnud valmis septembris Marsile lendama.

Liikmesriigid esitasid mulle palve leida teisi lahendusi ja see on täpselt see, mida teeme. Peame Ühendriikide kosmoseagentuuriga praegu tõsiseid läbirääkimisi, et nad võtaksid enda kanda mõned eelnevalt Venemaale usaldatud ülesanded.

Selgitame edasiste analüüside käigus välja, mida ESA ise teha saab ja kuidas seda rahastada. Ministrid arutavad seda novembris toimuval kohtumisel, NASA järgib ses osas oma graafikut. Liigume õiges suunas, kuid peame muutma plaani ametlikuks.

Olete olnud Euroopa Kosmoseagentuuri peadirektor veidi üle aasta ja jäänud silma oma tugeva veendumuse poolest, et Euroopa peab suutma ise hakkama saada. Kuidas on mõjutanud viimased paar kuud teie katseid seda vaatenurka populariseerida? Pragmaatilise vaatenurga kohaselt aitab välise vastase olemasolu tavaliselt paremini ühist keelt leida, isegi kui neid hääli on 22.

On selge, et olukord Ukrainas muutis kardinaalselt Euroopa riikide suhtumist ja kannustas neid koostööle. Kui näha Venemaa valla päästetud sõjas midagigi positiivset, siis tõi see meid kokku ja pani Euroopa riike mõistma, et peame olema iseseisvamad ja vastupidavamad, mitte ainult energeetika, vaid ka kosmose vallas.

Meie argielu sõltub näiteks paljuski satelliitidest. Kasutame neid navigatsiooniks, kommunikatsioonis, ilma ennustamiseks, et planeerida põllumajanduses toimuvat jne. Oleme mõistnud, et oleme muutunud nende mõnede komponentide osas teistest riikidest, sh Venemaast liigselt sõltuvaks. See on drastiline muutus võrreldes sellega, kuidas oleme Euroopa kosmosesektorit tavaliselt näinud.

Valmistame seeläbi koos liikmesriikidega novembriks toimuvaks ministrite kohtumiseks ette meetmete paketti, mis muudaks seda autonoomseks ja paindlikumaks.

Jah, praegune poliitiline olukord on seda nihet tagant tõuganud, aidanud inimestel otsuseid langetada ja pannud nad mõistma, kui tähtis on sõltumatus. Paraku on energiakriisi ja inflatsiooni tõttu raskem leida neile plaanidele rahalist katet. Kõik nõustuvad, et midagi on vaja teha, kuid ressursse napib.

Kosmos on saanud aga sedavõrd oluliseks argielu osaks, et peame sellesse lihtsalt oma elukvaliteedi säilitamiseks investeerima, täpselt nagu üritame vabaneda praegu gaasisõltuvusest. Minu asi on ministeeriume ja ESA liikmesriike selle vajalikkuses veenda.

Te pole kartnud kritiseerida ka leebust, mida on Euroopa riigid mõnede kosmosevaldkonnas tegutsevate USA ettevõtete tegevuse reguleerimise suhtes ilmutanud. Jah, arvestades valdkonna potentsiaali võib see luua pikas plaanis pretsedendi, mida me kõik hiljem kahetseme. Kiuslik olles võiks aga arvata, et tunnete Ameerika eduloo suhtes lihtsalt kadedust.

See on kindlasti midagi sellist, mida on huvitav vaadata, sellest õppida ja uurida, kuidas see süsteem töötab. Märkan neid ettevõtteid, sest suhtleme nendega mitmel viisil. Mitte ainult kõige suurematega, mis võivad sulle esmalt pähe tulla, vaid ka mitmete Räniorus tegutsevate iduettevõtetega. Tahan luua Euroopas sarnase keskkonna, et midagi sellist saaks juhtuda ka siinpool ookeani.

Alates peadirektoriks saamist on olnud kosmosega seotud lahenduste turule viimine üks minu prioriteetidest. See on kirjutatud suurte tähtedega ka ettepanekutesse, mida me ministritele saadame. See on äärmiselt tähtis, kuid samal ajal peame kindlustama, et Euroopa võtab end kokku, tegutseb ühiselt ja kasutab neid võimalusi ära.

Kosmosega seotud turu väärtus on praegu ligikaudu 370 miljardit dollarit, järgmiseks kümnendiks kasvab see hinnanguliselt üle triljoni dollari. Taolist kasvukiirust nähes tahan, et Euroopa ettevõtted sellest osa saaksid ja võtaksid mõnel juhul juhtrolli. Teame, et tehniliselt on meil võimekus olemas, kuid peame olema teatud programmide juurutamisel kiiremad ja kindlustama, et nende ettevõtmiste rahastamiseks on võimalused olemas.

See jutt oli küll nüüd ilus, positiivne ja konstruktiivne, kuid mis juhtub ikkagi, kui ettevõtetel kosmosevaldkonnas täiesti vabalt või minimaalsete regulatsioonidega tegutseda lastakse? Teame, et Euroopa oleks ühtse blokina piisavalt mõjukas, et muuta ühismeedia platvormide reguleerimise näitel terve maailma suhtumist.

Absoluutselt. Me näeme selle tulemusi juba praegu. Ühele inimesele kuuluvad pooled praegu kosmoses töötavatest satelliitidest. Starlinki satelliite on praeguseks veidi üle 2000. See on tekitanud mure, osaliselt minu probleemipüstituse tõttu, et meil on vaja kosmoses toimuvat paremini reguleerida, pöörates muu hulgas tähelepanu kosmoseprügile.

Kui kõik saadavad orbiidile üha uusi ja uusi satelliite, siis tekivad seal sealse liiklusega ühel hetkel probleemid. Täpselt niimoodi nagu meil on liiklusseadused õhuruumis või teedel, peaksid olema need ka kosmoses. Töötame praegu selle kallal ja Euroopa on siinkohal eeskuju näidanud. Survestame teisi nii ÜRO kui ka rahvusvahelise telekommunikatsiooni liidu kaudu.

Seda tuleb teha ja taaskord kiiremini, kui me seda praegu teame. Elu on meile näidanud, et satelliitide arv kasvab kiiremas tempos, kui regulatsioonid järele tulevad. Töötan ise koos ESA-ga välja kosmoseprügi-neutraalsuse poliitikat. Selle kümnendi lõpuks tahaksin, et lepinguga liituvad Euroopa riigid tooksid oma satelliidi orbiidile saates mõne samaväärse töötamast lakanud satelliidi tagasi atmosfääri. Teise võimalusena peaksid nad kindlustama, et nende enda satelliit kukutatakse eluea lõpul tagasi atmosfääri.

Täpselt niimoodi nagu on Euroopa mänginud keskset rolli kliimamuutuste leevendamises, peaksime edendama orbiitide jätkusuutlikku kasutust.

NASA on kahtlemata õnnelik, et saab usaldada praegu argisemad ülesanded eraettevõtete hoolde, kes teevad seda kõigele lisaks odavamalt, ja saab keskenduda ise piiride nihutamisele. Mis Euroopat praegu tagasi hoiab? Kas ESA-l jätkub piisavalt nupukust ja vahendeid, et viia ühtaegu Euroopa kosmosesektor samale tasemele, jätkates samal ajal omal ajal leivanumbri esitamisega – tipptasemel teaduse tegemisega?

Euroopal on kindlasti nupukust ja intellektuaalset võimekust. Me oleme selle poolest maailma tipus ja võime selle üle uhked olla.

Võrrandi teine osa on institutsionaalne raamistik, et see juhtuda saaks. Me ei saa vaadata mööda sellest, et USA avalikus sektoris ringleb kosmosevaldkonnas umbes kuus korda rohkem raha kui Euroopas. See on oluline. Kui avalik sektor panustab rohkem, areneb ka erasektor selle kõrval kiiremini. Ent peame kiiremini edasi liikumiseks olema valmis võtma suuremaid riske. Isegi kui millegagi ebaõnnestume, juhtub see sel juhul kiiresti, saame sellest õppida ja edasi liikuda.

Euroopa peab siinkohal Ränioru mõtteviisist eeskuju võtma. Mitte igas osas, kuid just riskide haldamise osas. See kiirendaks innovatsiooni. Mõtteviisi ja kultuuri muutmine on raske, kuid kosmosest majandusliku kasu lõikamiseks on see hädavajalik.

Ja lõpuks, teisipäeval avaldatud James Webbi kosmoseteleskoobi tehtud pildid jõudsid ka Venemaa uudisportaalide lehtedele. Kui palju võime seeläbi loota, et kosmose tekitatav aukartus ja võlu aitab lõpuks maailma eri otstes paiknevatel riikidel koostööd teha?

James Webbi teleskoop on lihtsalt hämmastav. Esimesed selle avaldatud pildid on lihtsalt võrratud. Saame heita pilgu universumi algusaegadele, tuues meid paarisaja miljoni aasta kaugusele Suurest Paugust. Esimeste tähtede ja planeetide tekkimise mõistmine võimaldab vastata meil küsimusele, kust tuleme me nii tsivilisatsiooni kui ka universumina. See kütkestab tõesti tervet maailma.

James Webbi teleskoop saadeti orbiidile 25. detsembril, esimesel jõulupühal Euroopa raketiga Ariane 5. Meie hoolde usaldati maailma kalleim satelliit, starti jälgis terve maailm ja meid kiideti seejärel palju. See oli väga uhke hetk. Seda Euroopa jaoks tervikuna, sest kuigi panustasime teleskoopi mõõdukalt määral, oli nii sellest saadav teaduslik panus kui ka meile osaks saanud tähelepanu oli märkimisväärne. Olen selle üle ESA juhina väga uhke.

Josef Aschbacher osales esmaspäeval ja teisipäeval Tallinnas toimunud Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) nõukogu töögrupi (CWG) kohtumisel.