Kui me jälgime ajakirjandusest kosmoseasjanduse arengut, kosmosehõivamise saavutusi, siis peamiselt käib jutt USA-st ja NASA-st, Euroopat mainitakse harva. Kas Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) uus tegevuskava muudab olukorda?

Nagu te õigesti ütlesite, kui te avate ajalehe või vaatate televiisorit, näete te palju uudiseid NASA-st, kuid ka Hiinast, Marsile ja Kuule püüdlemisest, kosmosejaamadest jne. See on iseenesest suurepärane. Mul on väga hea meel kõiki neid uudiseid näha, sest see on hea kosmosehõivamise seisukohalt üldiselt. Siiski on mul kahju, et praegu Euroopa uudiseid nii palju ei ole. Minu arvates peaks Euroopa paremini pealkirjadesse jõudma.

Pean silmas, et Euroopal on võimekus ja vilumus. Meil on inimesed, väga andekad inimesed, kes võivad ära teha palju rohkem, kui me praegu teeme. See tähendab, et peame paika panema selge eesmärgi, selge visiooni, mida Euroopa tahab ja tagama, et nii ka läheks. Ma tahan saavutada seda, et me arutleks liikmesriikidega, poliitikutega, tehnikaasjatundjatega, teadlastega, rahvaga üldiselt, mida Euroopa tahab, kuidas Euroopa ennast kosmoses ette kujutab ja kuidas kõike seda saavutada.

See on suur katsumus, suur samm astuda, suur töö teha, kuid ma arvan, et Euroopal on hädavajalik päriselt edasi liikuda, sest kui olla aktiivne kosmoses, on võimalik edu saavutada ka mitmes muus vallas. Kosmoseasjanduse areng on väga oluline taganttõukaja riikide ja piirkondade üldisele arengule.

Millised on need konkreetsed eesmärgid, kuhu te tahate Euroopat kosmosehõivamisel liikumas näha?

Neid eesmärke on päris palju, aga ma tahan, et neid sõnastaks poliitikud. Mõnikord mõtlen ma USA omaaegse presidendi John F. Kennedy sõnadele, mis ta ütles ühes ülikoolis 1962. aastal. Ta astus rahva ette ja ütles: "Ma tahan, et USA saadaks inimese kuule ja tooks ta sealt turvaliselt tagasi enne selle aastakümne lõppu." See oli vägev avaldus ühelt poliitikult, mille peale NASA töötas välja Apollo-programmi, et saatagi inimesi Kuu peale ja tuua nad sealt elusalt tagasi.

Ma näen tänapäeva veidi samal viisil – poliitikud peavad tegema avaldusi, nad peavad unistama, neil peavad olema visioonid, mida meie ESA-s siis ellu viime. See on muidugi vastastikune ja ei ole kunagi mustvalge, aga just selle nimel me minu arust töötama peame. Muidugi on mul ideid. Ma loodan, et poliitikud ütlevad :"Saadame järgmise kümne aasta jooksul naise Marsile!"

Või loome meie planeedi identse kaksiku, satelliitide, superarvutite, tehisintellekti abil loome simulatsiooni meie koduplaneedist, et saada paremini aru, kuidas seda kaitsta. Mulle meeldiks, kui me kaitseks oma kosmosevarasid palju paremini, parema kosmoseliikluskorralduse abil, et meil oleks turvalisemad sideühendused jne.

Need on vaid mõned mõtted, mis mul meeles mõlguvad, kuid ma pean kordama, et kõik oleneb lõpuks poliitikuist, sest neil on kõrgemad eesmärgid, kõrgemad arusaamad. Mina ESA-s olen meeleldi nõus neid ellu viima.

Kui meie tahame viia inimese Kuu peale, siis peame ilmselt tegema koostööd nendega, kes sellega esimesena hakkama said ehk siis USA kosmoseagentuuriga NASA?

Täitsa õige! Kui me tahame minna Kuu peale, vähemalt tänapäeval, on meil vaja NASA-t, sest NASA-l on väga tugev programm, optimistlik programm, kuidas viia inimesed Kuule ja tagasi ning seepärast vaatame me NASA poole. Meil ei ole veel lepingut, et Euroopa astronaut Kuule viia, kuid me räägime NASA-ga läbi. Selge on see, et tuleb teha rahvusvahelist koostööd. Sama kehtib Marsi kohta. Kui me tahame Marsile minna – ja me tahame Marsile minna – ei saa me seda teha üksi.

Väljatöötatud tehnika on väga tähtis, hind on kõrge, seepärast peame kõike seda üheskoos tegema, aga ma tahan, et Euroopal oleks sellistes tegemistes tähtis roll, mitte ainult kõrvaltegelase osa, kes siin või seal midagi nikerdab. Suur roll nõuab muidugi kättevõtmist, aga ka arutelu. Kui me tahame midagi saavutada, on NASA enesestmõistetavalt meie esimene partner, kui me asjakohase aruteluga pihta hakkame.

Alles hiljuti oli juhtum USA kosmoselaevaga, mis vaevu pääses ohtlikust kokkupõrkest kosmoseprügitükiga. Kosmoseprügi on järjest tõsisem probleem ja selle lahendamine on muutumas möödapääsmatuks. Mida Euroopa selles vallas ära teha kavatseb?

On tõsi, et kosmoses on järjest rohkem kosmosesõidukeid ja on ka tõsi, et paljud neist objektidest enam ei tööta. Paljud neist on juba omavahel kokku põrganud, jättes järele hulgaliselt väikeseid tükke, mis nüüd mööda kosmost ringi lendavad, moodustadeski nn kosmoseprügi. Need tükid on väga ohtlikud, sest need lendavad väga kiiresti ja võivad tabada tehiskaaslasi ning hävitada neid, või vähemalt lüüa rivist välja tehiskaaslaste väga olulisi komponente.

Probleem on olemas. Praegu lendab 128 miljonit sellist pisikest, ühest sentimeetrist lühemat tükki kosmoses ringi. Need on eriti ohtlikud, sest oma väiksuse tõttu on need nagu kuulid ja neist piisab näiteks tehiskaaslase purustamiseks. Suuremaid tükke me näeme, oskame neid vältida, nendest mööda lennata. Nii juhtub, selline on reaalsus, sest järjest rohkem ja rohkem satelliite saadetakse kosmosesse.

Ühtepidi on see ju hea. Teisalt toob see kaasa veel rohkem saastet, rohkem prahti. Meil on tõepoolest vaja seda paremini korraldada ja reguleerida. Meil on vaja välja töötada kosmoseliikluse eeskirjad, nagu on ju liikluseeskirjad Maa peal. Kuna tegu on kosmosega, siis peavad siin kõik riigid koos töötama. Eestis saab Eesti valitsus korraldada, et liiklus on turvaline ja autod omavahel kokku ei põrka, kehtestada reeglid. Juba lennuliikluskorraldus on aga rahvusvaheline. On Euroopa lennuliiklussüsteem, on Ameerika oma ja nad suhtlevad omavahel.

Kosmoses on seda aga veelgi rohkem vaja, sest satelliidid lendavad pidevalt ümber maakera. Seega tuleb nende liiklust pidevalt korraldada ja seda peab tegema igaüks, kelle tehiskaaslased kosmoses ringi lendavad. ESA tahab selles programmis loomulikult eestvedaja rollis olla, aga teemaga tegelema on vaja kõiki asjaosalisi.

Kui lähedal me sellele eesmärgile oleme?

Me oleme sellest endiselt kaugel. Meil on paigas mõningad vahendid, mille abil teame, mis kosmoses toimub, sest meil tuleb vaadelda, toimuvast aru saada. Seejärel tuleb aga paika panna reeglid, et õnnetusi, kokkupõrkeid jms vältida. Sellest oleme me ikka veel kaugel. Protsess on aeglane, paljud ei ole osalemisest väga huvitatud, eriti erasektoris, sest enda arust peavad nad tegema raha, mitte reegleid. Seetõttu on väga oluline, et valitsused, võimukandjad ja ka erasfäär teeks tihedat koostööd.

Meil on paigas mehhanism ÜRO kosmoseasjade kontori näol, aga nagu ma ütlesin, see eeldab kõigi asjaosaliste kaasatust. Kui osalisi on palju, muutub kõik muidugi palju keerulisemaks, kui siis, kui kaks inimest omavahel asjad selgeks rääkida saavad.

See viib mind järgmise küsimuse juurde. USA-s on riigi ja erasektori kosmosealane koostöö väga hea, millal Euroopa samale tasemele jõuab?

Ma ei ütleks, et USA-s on riigi ja erasektori koostöö väga hea ja kõik teevad seal pidevalt suurepärast koostööd. Tean väga hästi, et on käimas pidev konkurents eri osariikide vahel. California, Texas, Florida – igaüks üritab kosmoseasja ise ajada. Euroopa on muidugi üsna samas olukorras: eri riigid, eri prioriteedid, erinevad võimekused, ESA, Euroopa Komisjon oma algatustega.

See on aga kindlalt minu tegevuskava üks osa, tagada, et me töötaksime kõik koos ja mitte isoleerituna. Eriti just EL ja ESA peavad täiesti kindlalt koostööd tegema. Kui me tahame teha suure sammu edasi, peame ilmtingimata oma jõud ühendama, koos töötama. Just see on see, mida ma tahan saavutada.

Viimasel ajal räägitakse palju ka sellest, et kosmoseasjanduseski on vaja küberkaitset, digiturvalisust, et küberohud ähvardavad ka lennujuhtimiskeskuseid ja tehiskaaslasi. Mida kavatsete sel alal ette võtta?

See on väga hea küsimus. Me saame ja peamegi palju ette võtma, sest kosmoses töötavad väga olulised tehiskaaslased, mida on hädasti vaja ilmaennustamiseks, sideks, asukohamääranguteks. Peame olema kindlad, et need on turvalised. See tähendab automaatselt, et ka side tehiskaaslastega peab olema turvaline. Me teeme küberturvalisuse alal kõvasti tööd. Me tahame kindlustada, et maapealse info turvatase on kõrge. See on üks valdkondi, kuhu ma tahan rohkem raha suunata.

Just hiljuti kuulutasin, et küberturvalisus on kindlasti see ala, kuhu peab heldemalt investeerima, tagamaks, et meie andmed, meie info, meie tehiskaaslased on turvatud. Sageli on üritatud meie süsteemidesse sisse murda, mistõttu tuleb kogu valdkonnale väga palju tähelepanu pöörata.

Ükski eestlane pole seni kosmosesse lennanud, ei kosmo-, astro- ega taikonaudina. Kas nüüd on ehk aeg küps esimese eestlasest kosmoselenduri jaoks?

Mulle meeldiks eestlast kosmoses näha. Just praegu otsimegi me uusi astronaute. Konkurss saab läbi 28. mail. Eriti kutsun ma just naisi üles enda kandidatuuri esitama, sest praegu on meesastronaute rohkem kui naisastronaute ja ma tahaksin näha tasakaalustatumat olukorda. Me otsime noori, andekaid ja võimekaid inimesi.

On teatud miinimumnõuded, millele kandidaat peab vastama. Ta peab diplom teatud erialadel, enamasti reaalainetes – matemaatika, tehnika- ja inseneriteadused, aga ka arstiteadus on selles nimekirjas. Tal peab olema vähemalt kolmeaastane tööstaaž valitud erialal. On muidki nõudmisi.

Eelkõige aga peab ta olema motiveeritud, vastutustundeline, endastmõistetavalt väga tark, aga ka mõningad vastupidavusnäitajad on väga olulised. Kosmoses sattuvad nad suure surve alla, seal tuleb teha selgeid otsuseid selge peaga, väga pingelistes oludes. Neile kriteeriumeile vastamist testime me täie tõsidusega.

Konkurss saab kuu lõpus otsa, seejärel aga järgneb mitmeastmeline sõelumine, et parimatest parimad välja selgitada ja kui nende hulgas on Eesti naine või Eesti mees, oleksin ma väga õnnelik.

Kus kosmoselenduriks kandideerida saab?

Tuleb minna ESA koduleheküljele ja otsida seal üles jaotus "Astronautide valimine". Seal on link, millelt avanevad vajalikud dokumendid. Kõik on loomulikult täiselektrooniline. Vaadake üle need kriteeriumid, mis meie leheküljel ära on toodud ja saatke oma taotlus ära.