Igal aastal satub Maa atmosfääri tuhandeid tonne kosmilist tolmu ja suuremaid kivitükke. Kuigi neist suurem osa põleb enne maani jõudmist ära, langeb maapinnale ligikaudu 40 000 tonni jagu kosmosest pärit materjali, neist osa meteoriitide kujul. Sellele vaatamata on kinnitatult meteoriidiga pihta saanud ainult üks inimene ja temagi pääses kohtumisest eluga. Mõne inimtekkelise kosmilise objektiga pihta saamist peeti vähemalt sama haruharva esinevaks sündmuseks.

Viimasel kümnendil on aga Maa orbiidile saadetud satelliitide arv hüppeliselt kasvanud. Kui aastal 2012 tiirles planeedi ümber tuhatkond töötavat satelliiti, siis käesoleva aasta alguseks juba ligi 5000. Täiendavat ohuallikat kujutavad nende orbiidile saatmiseks kasutatud kanderaketid. Viimase 30 aasta jooksul on langenud tagasi Maa atmosfääri neid enam kui 1500, neist kolm neljandikku sinna kuhu parasjagu juhtus.

Kasvõi möödunud laupäeval kukkus osa Hiina kanderaketi Changzheng 5 tükkidest Kalimanti saarel asuva Pengadangi küla lähistele. Juuli alguses sadasid aga eraettevõtte SpaceX 2020. aastal orbiidile saadetud kosmoselaevalt Dragon pärit jupid Austraalia farmeri karjamaale. Kanada teadlased eesotsas Michael Byersiga otsustasid seetõttu uuesti analüüsida, kui suur on võimalus kosmoseprügiga pihta saamiseks.

Töörühma koostatud matemaatiline mudel võttis arvesse nii teadaolevate Maa orbiidil tiirlevate kanderaketi tükkide ja satelliitide orbiite kui ka planeedi elanikkonna paiknemist. Kui eelnevalt on peetud tõenäosust kosmoseprügi tõttu surma saamiseks nullilähedaseks, siis värske analüüsi põhjal on järgmise kümne aasta jooksul võimalus selle juhtumiseks vähemalt kümme protsenti. Seejuures pidas Byers kolleegidega hinnangut alalhoidlikuks.

Ühtlasi viitab analüüs, et pigem hukkuvad kosmoseprügi tõttu nende riikide elanikud, kes ise tehiskaaslasi kosmosesse ei saatnud. Nii on võimalus, et surmav kosmoseprügi kukub Indoneesia pealinna Jakartasse või Nigeeria pealinna Lagosesse ligikaudu kolm korda suurem, kui et mõni poolenisti ära põlenud raketijupp või vana satelliit tabab New Yorki, Moskvat või Pekingit.

Töö autorid rõhutavad seeläbi, et kosmoseprügi probleem ei puuduta vaid orbiidil tiirlevaid satelliite. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, kuhu kasutatud raketid või oma eluea lõpule jõudnud satelliidid uuesti atmosfääri sisenedes kukuvad. Tehnoloogia selleks on olemas. Näiteks on Venemaa, Jaapani ja Euroopa kosmoseagentuur kasutanud oma suuremate kosmoselaevade viimse puhkepaigana keset Vaikset ookeanit laiuvat ala Point Nemo.

Euroopa Kosmoseagentuur loodab aga 2030. aastaks saada toetuse rahvusvahelisele leppele, mis kohustaks selle osalisi prügineutraalsusele. Selle kohaselt peaks olema igal orbiidile lennutataval satelliidil süsteem selle eluea lõpul soovitud kohas atmosfääri kukutamiseks või tuleb satelliidi orbiidile saatmisel seal mõni võrreldava suurusega töötamast lakanud tehiskaaslane alla tuua.

Analüüs ilmus ajakirjas Nature Astronomy.