Kui paluksin juhuslikul inimesel tänaval ette kujutada jälgi, mida on inimesed kosmosesse jätnud, mõtleks neist ilmselt suurem osa rahvusvahelisele kosmosejaamale, Maast miljonite kilomeetrite kaugusel toimetavatele sondidele või kui nad on piisavalt vanad, satelliitidele, mille suunas nad oma teleriantenne suunavad. Mille poolest on taoline pilt kiivas ja miks ei kohtle lihtsurelikud kosmost osana oma argielust?

Kosmos on inimeste jaoks suur tundmatus. Astronautidele mõeldakse rohkem, sest neil on inimlik nägu, eriti praegu, kui inimkond plaanib Kuule naasta. Palju vähem hoomatakse selle kasu suurust, mida pakuvad ühiskonnale satelliidid. Neil põhineb suur osa navigatsiooniteenustest ja kasvõi ilma sedavõrd täpselt ennustamine muutuks nendeta võimatuks. Satelliitide vahendusel toimub ka suur osa kommunikatsioonist, võib-olla küll mitte Tallinna kesklinnas, kuid paljudes kohtades maailmas kujutavad need ainsat sidekanalit.

Ajakirjanikele meeldib olukordi aeg-ajalt üle dramatiseerida, kuid jahedad suhted Euroopa Kosmoseagentuuri juhi Josef Aschbacheri ja ettevõtja Elon Muski vahel on teada tuntud. Samas poleks ilma taoliste riskikapitalistideta näiteks esimest päriselt toimivat satelliitinterneti teenust. Kuna puhtalt heast südamest ei tee keegi midagi, kuidas kindlustada taoliste projektide puhul, et need ei venita rikaste tööstusriikide ja arengumaade vahel laiutavat lõhet veelgi laiemaks?

Ühiskonnana peaksime innovaatoritele nagu Elon Musk tänulikud olema. Keegi on investeerinud suurel hulgal enda raha, et luua tuhandetest satelliitidest koosnev võrgustik, mida oleks peetud alles mõned aastad tagasi mõeldamatuks.

Samal ajal on mul era- ja avaliku sektori koostöösse väga suur usk. Kosmosevaldkonnas on see edukalt toimunud enam kui 25 aastat. Oma olemuselt on satelliitside valdkond äärmiselt konservatiivne. Puhtalt omapäi tegutsedes peavad ettevõtted uuenduslike lahenduste juurutamist sageli liiga riskantseks. Neid riske tuleb jagada – avalik sektor võtab tehnilise, erasektor ärilise riski. Võti peitub seega era- ja avaliku sektori koostöös

Ent peame vaatama ka tahku, mille peale sageli ei mõelda. Näiteks Elon Musk saab lepingute kaudu väga palju maksumaksja raha. Nüüd soovib ta saada raha Ukrainale tarnitud Starlinki süsteemide teenuse pakkumise eest, kuna ukrainlastele teenuse pakkumine tekitab talle majanduslikku kahju.

Peale Muski rajab ulatuslikku satelliidivõrku veel Jeff Bezos. Ent eurooplastena oleme otsustanud, et me ei saa turvalise satelliitside osas taolistele ettevõtetele lootma jääda. Neil võivad olla omad eesmärgid, neid ei kontrolli mitte keegi. Nõnda otsustas Euroopa Liit ehitada turvalise sõltumatu sidevõrgu, mis ei ühenda mitte ainult riike, vaid ka institutsioone.

Sellisel ettevaatlikul suhtumisel erasektori suhtes pole midagi tegu sellega, et suurem osa edukatest kosmoseettevõtetest tegutsevad eestkätt USA-s?

Pole kahtlust, et Euroopa peab olema strateegiliste kommunikatsiooni lahenduste osas sõltumatu. USA erafirmadele toetumist nähakse võimaliku ohuna, ent sedasama saab öelda ka näiteks hiinlaste OneWebi kohta. Samas võtmes otsustati minevikus, et Euroopal peab olema iseseisvalt võimekus saata kosmosesse satelliite, isegi kui see maksab rohkem. On tervitatav, et seda on mõistetud nii riiklikult kui ka üle-euroopalisel tasemel.

Kuigi satelliidipõhises internetis nähakse võtit eriti kehvema taristuga arengumaade võimaluste avardamiseks, suutis satelliidivõrk 2020. aastal läbi lasta umbes kolme terabaidi jagu andmeid sekundis, ligi 700 korda vähem kui maapealsed fiiberoptilised kaablid. Viimane on ka mõistetav, kuna isegi 4G raadioside tuli turule vaid kümmekond aastat tagasi ja tegu on alalhoidliku sektoriga. Milleks peaks satelliitside tänapäeval võimeline olema ja mida selleks tarvis läheb?

Satelliidid ei hakka kunagi fiiberoptilisi kaableid täiel määral asendama, kuid me ei peaks ka seda taotlema. Kaablid on küll kallid, ent kui need on kord maasse kaevatud, suudavad need läbi lasta argivajaduste mõttes piiramatul hulgal andmeid.

Juba puhtalt majandusloogika tõttu ei hakka aga valguskaablid ulatuma kunagi igale poole. Osaliselt saab leviala laiendada raadiolainete ja tugijaamadega. Mida kõrgemaid sagedusi me kasutame ja üha uute sidepõlvkondade poole liigume, seda suuremaks uue põlvkonna leviaugud muutuvad. Satelliitide kasutamine muutub sellisel juhul üha mõistlikumaks.

Kosmoseside vallas liigume üha rohkem raadiolainete kasutamise kõrval optilise side ehk valguslainete kasutamise suunas. Näiteks tegeleme Euroopa Kosmoseagentuuris projektiga, mis on sisuliselt taevas olev valguskaabel. Tegu oleks satelliidivõrgustikuga, kus peavad nii satelliidid kui ka maapealsed jaamad omavahel ühendust valguslainetega.

Praegu räägime kiirustest paarsada gigabaiti sekundis, kuid tehnoloogia areneb kiiresti ja kiirus kasvab suurusjärkude võrra. Lisaks, kui terabitise ühenduse saavad piirkonnad, kus praegu midagi pole, on tegu märkimisväärse edasiminekuga.

Ennustamine on tänamatu tegevus, kuid kui kaua võib see aega võtta? Kui vaatame näiteks mobiilsidestandardi põlvkondi, näiteks 4G kõrval 5G kasutusele võtmist, siis tüüpiliselt on kulunud selleks kümmekond aastat.

Tavaliselt on nii läinud ja see sõltub paljuski investeerimistsüklist. Mida keerukamaks tehnoloogia muutub, seda raskem on tehtud kulutusi tagasi teenida. Sellele vaatamata on innovatsioon peatamatu. Vajadus on ju olema – tahame üha uusi teenuseid, pandeemiaga õppisime, et kaugtöö on võimalik, kui saime aimu ka selle piirangutest.

Lihtsalt lameda arvutiekraani vaatamisest ei piisa ja ennustan, et vähemalt veebikohtumised muutuvad üha realistlikumaks, ükskõik kas virtuaalreaalsuse või hologrammide kujul. Kõik see nõuab suurte andmehulkade liigutamist. Seega lähitulevikus on nõudlus kindlasti olemas.

Arvan, et umbes kümneaastane tsükkel jätkub ka tulevikus. Just nagu praegu kasutame üha rohkem 5G-d, peame hakkame mõtlema juba 6G peale. See suurendab meie vajadust satelliitide järele – ühelt poolt muutuksid leviaugud muidu liiga suureks, ent me ei suuda muidu ka piisavalt suuri andmehulki liigutada.

Piisavalt võimsate satelliitside võrgustike puhul poleks meil enam vahet, kas reisime maal, liigume merd mööda või õhus. Võiksime ette kujutada intervjuud, kus mina istun 10 000 meetri kõrgusel lennukis ja sina seilad Kariibi mere jahil.

Kümneaastases tsüklis kulub esimesed viis aastat reeglina innovatsioonile, kus firmad tegelevad arendustööga ja pakuvad omi lahendusi. Ametlik standardiseerimisprotsess ja rahvusvahelised läbirääkimised võtavad veel viis.

Milline on Euroopa firmade võimekus nendes otsustes kaasa rääkida? Kas neil õnnestub seekord lainet püüda, et saada pigem teerajajaks kui järgijaks?

Tahaksin seda loota. Esiteks on Euroopas kaks tugevat telekommunikatsiooniseadmeid tootvat ettevõtet – Nokia ja Ericsson. 6G eesmärk on suurte arvutusvõimsuste ühendamine. See haarab andmete pilve talletamist,tehisintellektist ja turvalisusest. Tehnoloogiatest, mille puhul on saavutanud mitmed Euroopa riigid vilumuse. Me oleme valmis, küsimus on tehnoloogia küpsuses ning teadus- ja arendustegevuses.

Olen optimistlik isegi satelliitide osas, sest need muutuvad üha väiksemaks ja seeläbi odavamaks. Räägime lausa nähtusest nimega "uus kosmos". Teiseks on tekkinud väikefirmadest koosnev ökosüsteem, mis on innovatsiooni vallas esirinnas. Usun innovatsiooni, võistlusesse ja koostöösse, see on edu saavutamise valem.

Ja lõpuks, mu keset Lõuna-Eesti metsi elav tuttav kaalub tõsiselt Starlinki süsteemi soetamist, kuna Eesti internetipakkujad tahavad tema taluni valguskaabli vedamise eest tuhandeid eurosid ja seal on isegi probleeme normaalsete telefonikõnede tegemisega. Kas ta peaks seda tegema või ootama, kuni Euroopa suudab luua midagi võrreldavat?

Olen vabaturu usku, seega peaks tegema tausta tööd ja võrdlema erinevaid lahendusi. Praegu pole maailmas midagi Starlinkiga võrreldavat: see on taskukohane, hea võimekusega ja selle paigaldamine on piisavalt lihtne. See on fantastiline idee. Ent ma loodan, et ajapikku tekivad Euroopas OneWebi-laadsed konkurendid.

Küsimus pole vaid institutsionaalsetes üliturvalistes sidevõimalustes. Tööpõld on lai, alates maapiirkondades elavatele inimestele interneti pakkumisest, lõpetades satelliidipõhise asjade interneti loomisega.

Xavier Lobao pidas sel nädalal ettekande EAS-i korraldatud kosmosetarkvara konverentsil "Software Defined Space".