• Hirmutamine ja laste nutisõltlaseks sildistamine ei aita neil digimaailmas paremini toime tulla. Tegelikke nutisõltlasi on noorte seas ainult viis protsenti.
• Nutiajastul sündimine ei tee last iseenesest digipädevaks. Laps vajab digimaailmas täiskasvanu juhendamist samamoodi, nagu liiklusohutust õppides.
• Lapsevanem võiks lapse (arvuti)mängu vastu siirast huvi tunda. Lapsed  tahavad tegelikult oma digitegemistest rääkida.
• DigiGeni projekti tulemusel valmisid vestluskaardid igapäevasest digielust, sotsiaalmeediast ja mängimisest, mille abil saavad lapsed, vanemad ja õpetajad oma nutimaailmaga seotud mõtteid ja kogemusi vahetada.
• Igal ajastul on vajalikud oma spetsiifilised oskused. Nutiajastul on tähtis infotulvas orienteeruda ja eristada tõest infot väärast.

Hiljuti lõppes teil DigiGen projekt, kus uurisite laste ja noorte suhet infotehnoloogiaga. Vaatlesite ka, kuidas tehnoloogia areng mõjutab nende igapäevaelu. Kas ilma pika uuringutagi polnud selge, et lapsed on paberraamatud ja legoklotsid vaat et jäädavalt hüljanud?

Minu meelest see on väike liialdus, et nad on vahetanud vanad traditsioonilised mänguasjad ja tegevused uute vastu. Pigem tuleb uuringutest välja, ja me näeme ka igapäevaelus, kuidas see kõik on omavahel väga läbi põimunud. 

Mõned levinud arusaamad laste, noorte ja digitehnoloogia kohta on juba dogmadeks kujunenud. Eesotsas sellega, et "On olemas mingi päris elu ja digielu, ning et need on kaks erinevat asja". Nii see enam ei ole. Need on igas meie eluvaldkonnas vägagi segunenud.

DigiGeni raames kirjutasime äsja ühe artikli pereelust, kus ehitasime struktuuri järgides klassikalist Maslow' vajaduste püramiidi. Internetiajastu alguses jagati pilapilte, kus Maslow' püramiidile oli joonistatud alla kõige laiem kiht ja sellele nimeks pandud "Internet", millele järgnesid siis baasvajadused ja kõik muu. Praegu ma pigem ütleks, et kõik Maslow' püramiidi kihid on digimaailmaga läbi põimunud. 

Näiteks võtame baasvajadustest kasvõi toitumise. Covidi ajal nägime kõik, kuidas poes käimine asendus digivahendite abil korraldatava šoppamisega. Toidu valmistamine toimub internetist leitud retseptide ja õpetuste abil. Kooliprogrammides on need maailmad samuti üha rohkem põimunud. Meil ei ole enam nii, et arvutitunnis tegeleme arvutitega ja mujal me arvuteid või nutiseadmeid kasutada. 

Võime võtta ka suhtlemise. Võib-olla isegi kõige parem asi, mis meile digimaailmaga on tulnud, on see, et kus tahes maailma otsas me ka ei viibiks, saame oma lähedastega suhet hoida ja neile otsa vaadata. Jah, me ei saa neid kallistada ja puudutada – see jääb puudu – , aga juba rääkimine ja nägemine on väga suur asi. Lapsed tõid ka DigiGeni projekti intervjuudes välja, kuidas nad pandeemia piirangute ajal küll vanavanematega kokku ei saanud, aga oma kassi sünnipäeva said nad vanavanematega Zoomis ikkagi koos tähistada. 

Teine dogma puudutab seda, kui palju internetiaega on paras. Sellist kindlat tundide arvu on pea võimatu meie tehnoloogiaküllases maailmas defineerida. DigiGeni projektis oli meie üks eeldus, et me oleme läinud hirmutamisega liiale ja vaja on märgata hoopis, kuidas lapsed ja noored võiksid digimaailmast rohkem kasu saada. Oleme läinud liiale sellega, et digimaailm on paha ja kõik lapsed, kes vaatavad nutitelefoni ega saa sellelt oma silmi, on nutisõltuvuses. 

Tegelikult uuringud on näidanud, et seda sõltuvust ei esine üldse nii palju. Sõltuvusel, nagu me räägime ka alkoholi- või narkosõltuvusest, on omad tunnused. Selliseid noori, kellel kõik need tunnused esinevad, on ligikaudu viis protsenti. 

Jah, see on tõsi, et kui kogu elu kolib digimaailma, siis kannatavad silmad, unetunde jääb väheks ja lapsed ei liigu piisavalt. Selles mõttes on vaja ekraaniaega piirata. Kui mitu tundi täpselt aga paras on, nagu sageli lapsevanemad küsivad, seda on raske öelda. See nimelt sõltub, mida seal nutiseadmes tehakse. Mõnikord võib nutiseadmes tegutsemine olla täiesti seotud sellega, et liigutakse ja ollakse kehaliselt aktiivsed: tantsimise, trennide või meditatsiooniharjutustega – mis on ju vägagi tervist ja heaolu toetav. 

Nii et see piir ei ole jäik. Pigem sõltub see sellest, kas elus on ka muid tegevusi ja laps magab piisavalt, sest uni on ka hästi oluline komponent igas vanuses inimese elus. Kui und jääb väheks, siis igal juhul vaimne tervis kannatab. See ei ole aga enam nutitelefoni süü, sest see seos ei ole otsene, vaid läbi väheste unetundide.

Ja olgem ausad, ega täiskasvanud ise nutiseadmeid ka kuidagi vähem ei kasuta...

Just. Eeskuju teema tuleb väga suuresti intervjuudest välja: lapsed räägivad ja lapsevanemad ise ka arutlevad, et ega nad päris head eeskujud selles suhtes ei ole. 

Palju on räägitud mõttest, justkui oleks lapsed digimaailma põliselanikud, aga vanemad inimesed, kes ei ole sündinud digivahendite ajal, on digimaailma sisserändajad. Arvatakse, et tulenevalt sellest oskab iga laps internetimaailmas ja digivahendites toimetada iseenesestmõistetavalt, ilma et ta vajaks seal juhendamist või õpetamist. Samas lapsevanemad justkui jäävadki rumalaks, ega saavuta kunagi sedasama taset. 

Meie oleme näinud, et lapsed ei ole digimaailmas iseenesest kompetentsed. Nagu päris maailmas, on ka digimaailmas palju olulisem sotsiaalne pädevus ja sotsiaalsed oskused. Sealhulgas loeb eneseregulatsiooni oskus: mida, kuidas ja kui palju laps digiruumis teeb ning kuidas ohtusid tajub. See ei ole talle kaasasündinud. Seda tuleb talle õpetada. Laps vajab digimaailmas sotsialiseerumist täpselt samamoodi, nagu ta vajab igas muus valdkonnas täiskasvanute juhendamist. 

Tõsi küll, kui me vaatame pisitillukesi lapsi – kuidas nad navigeerivad juba ühe-kahe-aastaselt oma väikeste näppudega puutetundlike ekraanipiltide peal –, siis selles nad võivad tõesti olla täiskasvanutest osavamad. 

Tõsi on seegi, et lapsed ei karda digimaailma üldse. Nende jaoks ei ole olnud maailma ilma digivahenditeta. Nad ei esita selliseid küsimusi nagu vanemad inimesed ehk piltlikult öeldes nad ei karda arvutihiirt. Lapsed saavad aru, et internetti ei saa ära kustutada, kui sa kogemata kusagil valesti vajutad. Selles suhtes võtavad nad seda kõike täiskasvanutest loomulikumalt. 

Samas on digimaailm täis ohtusid ja seal turvaliselt toimetulek vajab käitumisreeglite tundmist. Ega me last niisama liiklusesse ka ei saada, öeldes: "Mine vaata, küll sa ära harjud. Kui sa sündisid, olid ju autod juba olemas. Küll sa hakkama saad". Ometi digivahenditega pahatihti on just niimoodi kiputud käituma. Seegi on aga muutumas ja lapsevanemate teadlikkuski suurenemas. 

DigiGeni projektis me püüdsime võtta rõhuasetuse, et me ei hirmuta ega toida neid müüte, vaid vaatame, kuidas digielu on laste ja noorte ellu integreeritud. Kuidas nemad seda tõlgendavad ja näevad. Siin on tegemist just kvalitatiivse uuringuga ehk süvaintervjuudega ja osalusvaatlustega.

Jah, teie projektis oli rõhk mitte laste ja noorte "peal" tehtaval uurimistööl, vaid laste ja noortega "koos" tehtaval uurimistööl. Kuidas see laste ja noortega koos tehtav uurimistöö välja nägi?

Eesti osales partnerina kolmes tööpaketis. Ühes me uurisime lapsi, noori ja pereelu: kuidas on digivahendid sellesse imbunud. Seal oli meil intervjuudesse kaasatud kümme perekonda. Lapsed, kes meid huvitasid, olid väikesed. Üks vanuserühm oli viie-kuue-aastased ja teine kaheksa- kuni kümne-aastased. 

Igas perekonnas intervjueerisime ühte sobivas vanuses last ja kahte pereliiget, kellest üks pidi olema lapsevanem, aga teine võis olla ükskõik kes. Lõpuks kujunes välja niimoodi, et teine uuritav oli kõikides perekondades ema. Mõnes peres oli kolmas uuritav isa või õde-vend, ühes peres hoopis vanaema.

Teine osa intervjuudest olid fookusrühma intervjuud lasteaedades ja koolides: viis lasteaias, viis koolis. Seal peegeldasid ainult lapsed omavahel oma arusaamu ja käitumist koduses digielus.

Kuidas laste intervjueerimine läks?

Sageli väidetakse, et väikeste lastega ei saa intervjuusid teha, sest nemad ei oska veel reflekteerida, neil pole vajalikku küpsust ja mõtete sõnadesse panemise oskust. Küsimus on aga metoodikas. Oma töös testisime ühtlasi metoodikat, kuidas teha lastega intervjuud, nii et see oleks nendele sobilik. 

Kõik algab sellest, et kui sa lähed lapse juurde ja ütled, et "räägime digivahenditest", siis võib-olla ei saa ta su küsimusest mitte midagi aru. Siin olidki meil abiks intervjuukaardid. Pildiline materjal, kus olid kõik digivahendid, millest me rääkida tahtsime, alates nutitelefonist lõpetades väikeste mängurobotitega. Nende alusel rääkisime, et "Kas sa tead, mis see on? Kas sinul on see? Kas sa oled seda kasutanud? Mida sellega teha saab? Mis selles head on? Mis selles halba on?" Ja lapsed väga toredasti räägivad.

Lisaks olid situatsioonikaardid digivahenditega segunenud kodusest elust, millele lapsed oma tõlgenduse andsid. Teaduse mõttes tuli siit oluline sisend, et ka viie-kuue-aastaste lastega saab täiesti edukalt teha intervjuusid, kui valida sobiv lähenemise viis. Intervjuu pikkus on samuti oluline ja kus keskkonnas seda tehakse, et laps mõnusamalt avaneks. Tuleb arvestada lapse vanust.

Mis vanusesse puutub, siis jutt käib niinimetatud nutipõlvkonnast. Põlvkondade jaotusi on samas palju ja Z-põlvkonda võib sattuda nii juba 1994. aastal sündinu kui ka teinekord alates 1997. aastast ilmavalgust näinud inimene. Keda teie oma uuringus nutipõlvkonnaks loete? 

Internet tuli ju iseenesestmõistetavana meie ellu 1990. aastate teises pooles. Esimest iPhone'i hakati müüma 2007. aastal ja ega alguses see ei olnud mingi laiatarbekaup, eriti veel lastele. Umbes sinna me võimegi nutipõlvkonna algusaja paigutada, kelle elus on see kõik olnud iseenesest mõistetav. Praeguste 15-aastaste jaoks on see juba justkui alati maailmas olemas olnud.

Mille poolest just nemad varasematest põlvkondadest erinevad? Pean silmas, et lapsel ei ole ju sõnaõigust oma sünniaja ja -olude suhtes. Ilmselt kaldub küsimus filosoofiasse, aga kui need samad lapsed oleksid sündinud 100 või 50 aasta eest, siis kas nad oleksid kuidagi teistsugused? Kuidagi "vähem hukas", sest kogu nende infovahetus eeldas paberipinda ja guugeldamist ei osatud uneski näha?

Öeldakse, et inimese põhiloomus, meie põhistruktuur ja väärtused, midagi väga üldinimliku, on ajastuteülene. Loeme huviga keskaegset kirjandust ja seal välja öeldud asju, mis on vägagi asjakohased ka tänapäeva maailmas. Midagi on ajastuteülest ja midagi on ka kultuurideülest. Jällegi, loeme erinevatest maailmanurkadest, ka väga traditsioonilistest kultuuridest pärit kirjatükke ja see on huvitav. Mitte ainult sellepärast, et see on nii teistmoodi, aga ka sellepärast, et me leiame sealt ühisosa. 

Samas mingid asjad kindlasti on teistmoodi erinevatel ajastutel sündinud lastel. Näiteks kasvõi info töötlemise kiirus. Tänapäeva lastel on vaja infot kiiresti töödelda, palju valikuid teha ja kindlasti on selle tõttu nende üleüldine stressitase kõrgem. Ilmselt on neil ärevust rohkem, sest nad on nii suure hulga infoga kursis ja ülestimuleeritud. Info jookseb neile kätte, ilma et nad seda võib-olla sooviksidki. See info, mis kätte jookseb, ei ole alati rahustav või vaimset tervist toetav. See on kirju ja selle sisu mõjutab kindlasti oluliselt praegune üleüldine kriiside ajastu.

Ühes Tartu Ülikooli magistritöös tuli paari aasta eest välja, et Eesti lapsed veedavad ööpäevas ekraani ees keskmiselt 3 tundi ja 13 minutit. Mida nad seal teevad? 

Kui keskmine aeg on 3 tundi, siis ma lausa imestan, kui vanadest lastest ja millistest ekraanidest jutt käib. Kui jutt käib kooliealistest lastest, siis arvan, et neil on ekraaniaega päeva jooksul väga palju, nii kooliga seotud kui vaba aja tegevusteks.

Samas, eks seda on uuringutes autorid ise ka öelnud, et nad ei oska lapselt küsida, et "Kui kaua sa internetis oled?" Seal käib jällegi pidev ümberlülitamine selle päriselu ja digielu vahel. Astun trepist üles, suhtlen oma sõbraga chat'is, astun uksest sisse, panen telefoni ära, vahepeal jälle tšätime. Kus see nüüd siis lõppes ja kus algas? Mõnikord küsitakse uuringutes, "Kui palju sa kasutad internetti oma koolitöödeks ja kui palju sa kasutad seda muudeks vaba aja tegevusteks?" Seda on lapsel jällegi raske ise hinnata. 

Ajataju kaob.

Just, see kaob ja ise ei pane seda tähelegi. Kui laps tegeleb koolitöödega, kas ta siis mitte midagi ja mitte korrakski oma vaba aja mõttes vahepeal nutitelefonist ei vaata? Ilmselt on see väga segunenud ja seda on keeruline mõõta. Ehk uurijad on isegi tunnistanud, et "Me küll küsime, aga me päris kindlad ei ole, mille kohta me täpselt vastuse saame ja millise täpsusastmega."

Teie käsitlesite oma uuringus keskkondi, mis on noorte inimeste elus olulised. Hakkame siis otsast pihta: mida teeb nutipõlvkond digitehnoloogiatega koduseinte vahel? Ja kuidas võiks nende toimetamised olla turvalisemad?

Kõige rohkem ikkagi vaadatakse videosid ja videoklippe. Vanemaks saades tulevad mängud ja loomulikult suhtlemine sotsiaalmeedias. Kui nüüd tahta mingit väikest sugudevahelist erinevust sisse tuua, siis võib-olla tüdrukutel on rohkem suhtlemist ja poistel rohkem mängimist, aga see vahe ei ole nii selge.

Veel tõid lapsed intervjuudes välja igasuguseid kasulikke asju, mida nad koos perega teevad. Räägime nüüd laiemalt perest, mitte ainult lastest. Kui nad ka oma vanemate digitegevustest räägivad, siis tuuakse välja millegi õppimist, trenni tegemist, retseptide leidmist ja perele toidu tegemist. Lapsed toovad lisaks välja, et neile meeldib asju vanematega koos teha. 

Seda võiks lapsevanematele sõnumina võib-olla rõhutada. Teile võib tunduda, et laps istub oma mängu taga või nutitelefonis üksi, tal ei ole maailmaga kontakti ja ta ei taha suhelda. Samas lapsed ise reflekteerivad, et see ei ole päris nii. Neile väga meeldib, kui nende asjade ja mängu vastu huvi tuntakse. 

Kui näiteks lastelt küsiti, et "Mis teil perega koos on digivahenditest vahendatud lemmiktegevused?",  siis need on ühised filmiõhtud ja pildivaatamised. Näiteks on koos käidud reisil või vaadatakse fotodelt mingisuguseid perekonna ühiseid mälestusi. See on neile kõik väga meelepärane tegevus. 

Varem lapati koos ju lihtsalt füüsilisi pildialbumeid, aga mis veel?

See tuli samuti välja, et laps ei istu digivahendis, kui talle pakutakse alternatiiviks teist huvitavat tegevust, näiteks koos õue minemist. See nõuab lapsevanematelt endilt teadlikku tegutsemist ja eneseregulatsiooni. Eesti peredes kipub digivahenditega seotud kokkulepete tegemine mõnikord olema selline, et lapsevanem teeb reeglid lapsega neid korralikult läbi rääkimata. Mõnikord juhtub isegi, et ema-isa omavahelgi ei räägi neid asju läbi. Tavaliselt on see ema, kes teeb ja otsustab ja ütleb. Siis tekib selle pealt sageli konflikte. Ei mõisteta üksteist, miks need reeglid olemas on, kellele ja mil määral need kodus kehtivad.

Mis mängudesse puutub, siis lapsevanem võiks olla kursis sellega, mida laps mängib. Võib-olla teda päriselt see nii väga ei huvitagi, aga ta peaks ennast vähemalt püüdma vanema täiskasvanud inimesena viima lapsega samale lainele, et teda paremini mõista.

Vahel võib mõni mäng olla näiteks orienteeritud mingi tulemuse peale ja seda ei saa minutipealt ära lõpetada. Lapsevanem ütleb aga lapsele, et "viis minutit veel ja siis on kõik". Vahel peab arvestama, et on vaja paindlikkust, on vaja lapsega läbi rääkida. 

Me siin ikka toome paralleeli näitega, kuidas isale meeldib jalgpalli vaadata, aga emale nii väga mitte, siis võib tekkida arusaamatusi sellelt pinnalt, et ehkki mäng pidi kestma 90 minutit, võib sellele tulla lisaaeg. Ema küsib siis, kaua see lisaaeg kestab. Isa ütleb, et kaks minutit, aga siis selgub, et lisaaeg on seitse minutit. Ei ole ju võimalik keset kõige põnevamat osa telekat lihtsalt kinni panna, sest kokkulepitud aeg sai läbi.

Sellest näitest saavad kõik aru. Kõik on nõus, et jalgpalli ei saa minuti pealt lõpetada, vaid see lõpeb siis, kui mäng lõpeb. Digiasjadega võib lapsel samamoodi olla. Seda on raske mõista, kui lapsevanem ei ole väljendanud huvi ega küsinud ja süvenenud. Seega lapsele meeldib tegelikult, kui tema asjade vastu huvi tuntakse ja talle meeldib neid jagada. 

Loomulikult teismeline enam ei kutsu lapsevanemat koos endaga ja sõpradega mängima ja see on igati arusaadav. Võib isegi olla, et kui lapsevanem seal kõrval seisab, siis on see juba teismelise jaoks isiklike piiride rikkumine. Nende isiklike piiride küsimus on oluline, kuhu maani on vanemal õigus digiturvalisuse eesmärgil lapse asjadesse sekkuda. 

Intervjuudes tuli välja, et lapsed ja lapsevanemad väga hindavad neid äppe, kus vanem saab last jälitada. Jälitamine sõnana kõlab pisut halvasti, aga see tähendab, et lapsevanem teab, kus tema laps viibib. Lapsele meeldib see ka, sest ta ütleb, et tunneb ennast siis turvaliselt. Muidugi, mingis vanuses jällegi tuleb need asjad läbi rääkida: see ei saa niimoodi igavesti kesta. Kui laps saab vanemaks, tekivad tal omad soovid ja vajadus piire nihutada. Ta ei taha, et tema asju kontrollitakse või jälgitakse. 

Tean ka juhtumeid, kus lapsevanema rakendus pandi peale ja mõni aasta hiljem need vanemad ise ahastasid, et keegi neist ei oska seda enam eemaldada...

Vahel võib, jah, ka sellisest kompetentsusest puudu jääda.

Kui veel ohutusele mõelda, siis kui teadlikud on lapsed ohtudest oma koduseinte vahel tehtavates tegevustes? Üks asi on mängimine, aga teine see, mida laps internetis vaatab või kellega suhtleb.

Internetiturvalisus on kindlasti väga oluline teema. Näiteks peaksid kõik aru saama, kui palju nad enda kohta infot jagada on okei. Näiteks igasugused paroolid ja salasõnad on üsna personaalne info. Oma parooli jagada ei ole okei. 

Samuti on oluline tunnetada, millist infot internetis jagada võib: mida sobib jagada iseenda kohta, ilma et seda pärast kahetsema peaksin, ja mida tohib jagada teiste kohta, kui ma ei ole selleks nendelt nõusolekut küsinud. See muideks ei käi ainult laste kohta. See käib väga palju ka lapsevanemate kohta, et mida sobib oma laste kohta jagada, kui ma ei ole temalt selleks nõusolekut küsinud, isegi kui ta on väike laps. 

Pean kohe ära küsima, et kas see on üldse üheski vanuses okei, kui vanem paneb lapse teadmata temast pilte ühismeediasse üles?

Jah, kas see on üldse okei – see on tõesti küsimus. Mingi vanuseni on lapsevanemal juriidilises mõttes õigus oma lapse eest asju otsustada, aga lapsel on samuti oma õigused nii päriselus kui ka digielus, sealhulgas õigus olla kaasatud teda puudutavate otsuste tegemisse. Kui vaadata lapse õiguste konventsiooni, mis on pärit 1990. aastate algusest, siis ÜRO täiendas seda otseselt digimaailma puudutavate sätetega 2021. aastal. Nüüd on seal ka lapse õigused digikeskkonnas: kõik nende õigused laienevad sinna. Samamoodi laieneb sinna aga lapse eest hoolt kandvate inimeste kohustus teda digikeskkonnas turvaliselt toimetada lasta ning ohtude eest kaitsta. 

Vastutus pole muidugi ainult vanematel. Vanemate headest kavatsustest jääb väheks, kui nendel digihiidudel, kes meie ellu oma algoritmidega sekkuvad, ei ole mingeid kohustusi ja vastutust. IT-tööstuse enda vastutus ja enesekontroll ongi üha suurem teema. Kui mõni aeg tagasi riigid ütlesid, et siin pole midagi parata ja meie käed on lühikesed, internet on ju globaalne, siis nüüd enam nii asjatundmatut juttu ei räägita.

Samas ongi väga keeruline digihiidusid kuidagi reeglitele allutada. Siin ei ole küsimus niivõrd kontrollis, kuivõrd selles, et inimeste õigused, vabadused ja nende heaolu oleks tagatud. Viisil, et algoritmid ei kontrolliks neid varjatult, ilma et inimesed sellest arugi saaksid. 

See on omaette küsimus, kuidas lastega üldse algoritmimajandusest rääkida, kui vanem isegi neid õieti ei mõista. Teistpidi olen kuulnud, et vähemalt teismelised on juba täiskasvanutest palju teadlikumad arvutikasutajad ega jaga enam oma profiile ja andmeid kõigiga. Kui rahul saab meie laste digipädevusega olla?

Uuringud näitavad, et Eesti lapsed on võrreldes teiste riikidega väga digipädevad ja tulevad selles maailmas hästi toime. Eks need ohukohad on aga ikkagi endiselt olemas.

Mängimisest ja vabast ajast me natuke juba rääkisime. See on samuti üks lapsele oluline valdkond, mille oma projektis välja tõite. Tõsi küll, vaba aja ja kodu vahele võib olla raske piiri tõmmata, sest sõpradega saab ju üle veebisilla koos videomänge mängida…

Jah, mängida võib nii kodus kui ka väljaspool kodu. Mängimine oli DigiGen projektis üks tööpakett, kus küll Eesti ei osalenud. Nendes maades, kes osalesid, oli uuritud mäng Minecraft: lapsed mängisid ja uurijad vaatlesid neid. Seejärel täitsid lapsed digipäevikuid, mida nad seal teevad ja õpivad. 

Mäng on lapse elus väga olulisel kohal ja arvutimäng sealhulgas. Seal õpitakse väga palju, näiteks strateegilist mõtlemist. Sinna kõrvale käib ju kogu aeg suhtlus mängukaaslastega ja reflekteerimine – see õpetab väga elulisi oskusi. 

Ohupool on jälle see, et mäng on nii kaasahaarav, et laps ei pruugi seal ise eneseregulatsiooniga toime tulla. Ta vajab seal võib-olla abi, et mängimisega mõistlikesse ajapiiridesse jääda. Jällegi, kui kõik muud tegevused elus hakkavad selle tõttu kannatama, laps ei suuda ennast sealt lahti rebida ja teda ei huvita muud olulised suhted elus, siis võib juba hakata küsimust esitama, kas siin on mingi sõltuvusega tegemist. Kuni ta aga mängib, tunneb sellest rõõmu, räägib sellest ja see on üks osa tema elust, siis see on väga normaalne.

Kui jälle jalgpallinäide võtta, siis kui 50 aastat tagasi mindi õhtul jalgpalli mängima, jäädi teinekord samuti öö peale. Samasugune ajapiiride küsimus.

Jah, aga loodetavasti on virtuaalne mäng nüüd jalgpallile lisaks tulnud, mitte seda täiesti asendanud. Päriselu kontaktid ja kehaline aktiivsus on ikkagi väga olulised, et laps püsiks füüsiliselt ja vaimselt tervena.

Lapse eluvaldkondadest rääkides ei saa me üle ega ümber koolist. Kümne aasta eest nägi õpilane koolis arvutit eeskätt arvutiklassis ja telefon pidi tunni ajal kotis olema. Milline pilt praegu koolist vastu vaatab? Kas koroonaaeg tõi Eesti kooli uue tiigrihüppe?

Koroonaaeg tõi meie koolidesse sunnitud eksperimendi. Kõik koolid pidid hakkama kasutama mis tahes IT-vahendeid. Seda ei saa päris võrdsustada sellega, kui arendatakse oma IT-valdkonda teadlikult ja süsteemselt selle õppesse lõimimiseks. Koroonaaja alguses olime ootamatult sunnitud olukorras ja õpetajad võib-olla rohkemgi kui lapsed. Lastel tekkinud probleemid olid rohkem seotud motivatsiooni ja eneseregulatsiooniga. Tehnilisi probleeme tekkis neil võib-olla vähem. 

Õpetajate puhul olid hästi suured erinevused: mõni sai ideaalselt hakkama, sest ta oli digivahendeid juba varem oma õppetöösse lõiminud, teiste jaoks oli see väga sunnitud käik. Kes väga sunnitult tegi, võis teinekord pakkuda lahendusi, mis ei lähtunud digimaailma eelistest ning need said meie uuritud noortelt päris palju kriitikat. 

DigiGen projektis olid hariduse tööpaketis kaasatud põhikooli viimane ja gümnaasiumi esimene klass. Nemad tõid näitena, et kui sul kästakse ära täita paberil töövihik, teha sellest pilt ja saata e-kirjaga õpetajale, siis selline lahendus ei arvesta digivahendite eeliste ja võimalustega. Sama nägime veebikeskkondades, kus sünkroonselt ajas kokku saadi – Zoom, Teams või mis iganes neil juhtus olema. Mõni õpetajatest sai hästi hakkama ja mõnel tekkis probleeme, mida laste arvates oleks olnud kerge lahendada. 

Eestis tehtud muudest uuringutest on samuti teada, kuidas kogu see sunnitud üleminek distantsõppele ei olnud iseenesest ainult hea või ainult halb. Kõige suurem hulk oli neid õpilasi, kes ütlesid, et "Vahet ei ole, ma saan hakkama nii või teisiti." Väiksem hulk õpilasi ütles, et neile meeldis see  isegi rohkem. Neil on klassiruumi lärmis ja teistega koos olles raskem keskenduda. Samas kodus olles saavad nad  õppida omas tempos omadel sobivatel kellaaegadel ja kõik on väga hästi.

Neile vastukaaluks oli hulk teise äärmusesse kuuluvaid õpilasi, kellel ei ole nii hea eneseregulatsiooni oskus. Nemad olid need, kes võisid selles olukorras kannatada ja distantsõppel teistest maha jääda. Minu juhendatav doktorant Gertha Teidla-Kunitsõn käsitleb oma väitekirjas seda hariduseteemat põhjalikumalt. 

Aga kui hästi Eesti kool praegu last digieluks ette valmistab? Ise näiteks sattusin justkui viimasesse analoogpõlvkonda, kes veel koolis tegi kõike paberil, aga täiskasvanuelus ootas ees juba digimaailm.

Jah, on osa asju, milleks kool valmistab ette küll. Näiteks õpetatakse koolis Powerpointi ja Excelis toimetama. Samas noored ise reflekteerivad, et mitte piisavalt. Nad tahaksid rohkemat. Kodanikuks olemine digiajastul on üks valdkondi, milleks neid valmistatakse vähem ette.

Jah, ka see oli teil veel ühe lapse elu tasandina ära mainitud. Aga mida te selle all täpsemalt silmas peate? Kas noori peaks juba varakult e-valimistega tuttavaks tegema?

Kodanikuks olemine algab võib-olla sellestki, kuidas digiallkirja anda. Hämmastav on see, et leidub palju noori, kes seda ei oska. Selliseid asju toovad lapsed ja noored ise ka välja. Näiteks ütlesid nad, et "Keegi võiks mulle rääkida, kuidas maksudeklaratsiooni tehakse". Või on neil küsimus, et mis asi üldse on maksudeklaratsioon ja milleks see vajalik on. Väga elulisi asju toodi välja.

Samuti võiksid noored teada seda, et meil on väga võimas patsiendiportaal ehk Digilugu, kus on koos kõik inimese terviseandmed. Noori peaks harima, mida seal teha saab, mida sealt näeb, mida ja kellega nad peaksid seal jagama ja mida peaks hoolega endale hoidma. Mis seal kasud ja kahjud on. Kõik sellised kodanikuks olemise asjad on võib-olla koolis natuke vähe käsitletud.

Kas kodus neist räägitakse?

Ei oska öelda. Seda me oma kodu-intervjuudes ei küsinud, sest seal olid väga väikesed lapsed veel. Aga see on päris huvitav küsimus iseenesest.

Oleme pikalt neid erinevaid valdkondi lahanud ja mõni hea nõuanne on ka juba kõlanud. Kindlasti on teil pika töö järel veel mõndagi praktilist soovitada: mida võiks iga lapsevanem, õpetaja ja ka noor ise teie uuringust kõrva taha panna?

Meil valmisid tegelikult lausa spetsiaalsed vestluskaardid "Räägime!". Neis on kõigi DigiGeni töölõikude tulemusi arvesse võetud ja kasutajasõbralikku formaati pandud. Need vestluskaardid on igapäevasest digielust, mängimisest ja sotsiaalmeediast. Nad on mõeldud lastele, noortele endile, aga ka lapsevanematele ja lastega tegelevatele spetsialistidele. Ja kaartidel ei ole kirjas dogmasid, vaid pigem sellised dilemmad, küsimused või väited, millele pole alati ühest õiget või vale vastust ja mis ei püüa olla liiga tõsised; pigem on üritatud pisut lõbusam ja huvitavam toon sisse panna. Noored ise olid nende vestluskaartide loomisel kaasatud.

Nad on mõeldud aruteluks, mida lapsed, noored ja ka meie ise täiskasvanutena seal ekraanide taga tegelikult teeme, millest aru saame, mida oluliseks peame. Kindlasti nad sobivad 10–14-aastastele lastele, aga tegelikult ma arvan, et neid vestlusi sobib vabalt pidada ka nooremate ja vanematega. 

Hästi oluline on, et te täiskasvanuna ei seaks neid kaarte kasutades ennast kõrgemale positsioonile. Ärge andke neid lastele kätte ja öelge, et "Harjutage teie seal omavahel. Teie olete see digipõlvkond, teie olete need nutisõltlased". See komplekt on mõeldud koos vaatamiseks ja arutamiseks võrdsete partneritena.

Millised need väited või dilemmad näiteks on, mida koos vaadata?

Võtamegi näiteks pakist mõned kaardid. Esimene kategooria on siin "igapäevane digielu"  ja ongi kohe algoritmide teema. Väide on, et "Algoritmid kontrollivad sisu, mis minuni jõuab. Nõustud? Ei nõustu? Arutage." Igaüks siis saab natuke mõelda omaette. Võib-olla mõnel tekib esimene küsimus, et mis need algoritmid on. Aga grupis on võib-olla keegi teine, kes oskab seda vastata. Tasub just mõelda, et missugune on minu kui täiskasvanu arusaam sellest, ja milline on lapse arusaam.

Või siis küsimusega kaart: "Kui palju ekraaniaega on sinu arvates paras? Selgita ja kirjelda täpsemalt." Siin ei ole mõeldud, et igaüks pakub lihtsalt mingi numbri tundidena. Oluline on just oma selgituse ja tõlgenduse pakkumine, miks see minu arvates nii on. 

Siis on meil teine plokk kaarte sotsiaalmeedia kohta. Näiteks on siin kaart: "Kui sul on sotsiaalmeedia kohta küsimusi, siis kellelt sa küsiksid? Selgita ja kirjelda." Või näiteks saab noorelt küsida, et "Kas sa teeksid esitluse pigem Youtube'is või klassiruumis?" Sealt saab edasi küsida, et miks sa selle või teise variandi valiksid ja nii edasi. Või siis selline kaart on minu arust päris hea: "Kas sa sooviks pigem 50 000 jälgijat Tiktok'is või viis head sõpra päriselus?" Jälle selgita ja kirjelda.

See on juba nagu see vanasõna, et "Parem üks hea sõber kui tuhat tuttavat."

Just, nagu selle moodne parafraas. Viimaks on meil osa kaarte ka mängimise kohta. Tõmbame näiteks selle: "Mulle meeldib Youtube'is vaadata teisi mängimas." Ega passiivne mängimine on ka ju väga levinud: üks mängib, teised elavad kaasa. Jällegi võib lapsevanem küsida, et mis selle mõte on. Siis laps saab enda vaatenurka selgitada, nad saavad ehk võrrelda oma lapsepõlvemänge ja võib-olla siis selgub, et mingi põhimõte on nende mängudes sama. Jah, praegu on sellesse seotud ka digivahendid, aga eesmärk on sama. Nende vestluskaartidega tegelemine on mõnus koos veedetud kvaliteetaeg.

Teoorias kõlab hästi. Kuidas kaardikomplektid praktikas õpetajate ja lapsevanemateni jõuavad?

Meil on teatud hulk neid trükitud, nii palju, kui projekti eelarve võimaldas. Meie käest saaks koolid tellida mõne näidiseksemplar. Kui mõni kool soovib aga neid trükitud versioonis suuremas koguses saada, siis nii palju meil anda ei ole. 

Siiski selles trükikojas, kus me neid trükkisime, on need mudelid kõik olemas. Ehk kui keegi tahab neid trükkida, siis võib julgelt meie käest küsida kontakti, ja trükkige, palju tahate. Neil kaartidel ei ole selles mõttes varalise autoriõigusega piirangut peal. Ühtlasi lähevad nad PDF-vormis Lastekaitse liidu kodulehele Targalt Internetis üles. Praegu neid seal veel ei ole, aga ainult nädala või paari pärast peaks juba olema. Neid PDF-formaate iseenesest ei peagi ju tingimata välja trükkima, vaid võib samamoodi kasutada oma nutiseadmes või arvutis – säästame loodust. 

Ma loodan, et selle intervjuu kaudu läheb sõna vestluskaartide kohta levima. Ja need koolid ja õpetajad, kes kõik olid meie uuringusse kaasatud, nendele me anname niikuinii need kaardid ja loodame, et nende kaudu sõna levib. Ehk ma arvan, et see on väga hea praktiline väljund meie projektist. Teadusartikleid me kirjutasime küll ka, aga need on väga piiratud lugejaskonnaga.

Kes muidugi veel hästi praktilisi nõuandeid tahab, siis Lastekaitse liidu Targalt Internetis lehelt leiab kümme nõuannet lapsevanematele. Need on minu arust nii hästi sõnastatud, et neid pole mõtetki oma sõnadega ümber ütlema hakata.

Mingem lõpetuseks veelkord filosoofiliseks. Kui kunagi suuliselt kultuurilt kirjakultuurile üle mindi, kas siis polnud inimkond üsna sarnases olukorras kui praegu? Ühiskonnas on vanemaid inimesi, kellel pole arvutitki ja teiselt poolt telefon peos üles kasvanud mudilased. Kas selle põlvkondlikku mõistmatuse leevendab vaid aeg?

Ei, siin on vaja süsteemset tegutsemist, et meil ei kasvaks peale uued põlvkonnad, kes on sündinud digiajastul, aga kellel puudub digipädevus, mis võimaldaks seal vabalt toimetada. Eakate puhul on see natuke keerulisem, sest kogu nende õpetamise metoodika on natukene teistsugune. Juba pelgalt mõne digivahendi kätte võtmine vajab julgustamist. 

Ülemises keskeas inimeste puhul näeme uuringute põhjal, et kui arvutiga töötamine on nende tööasjadega seotud, siis nad seda kasutavad ja siis on nad on arvuti muudesse eluvaldkondadesse integreerimisel samuti pädevamad. Kui nad seda aga tööl ei kasuta või selle lõpetavad, sest lähevad näiteks pensionile, on nende digipädevus halvem 

Kindlasti parandab seda mingil määral ka aeg. Hirm digimaailma ees kaob ära, kui digimaailm kestma jääb. Mina usun, et ta jääb. See on üks asi, mis väga palju meie tuleviku arengut määrab. 

Olid ajad, kui uuendusena tulid maailma raamatud, siis tuli ka kirjutamine ja märkmikud. Sellest ajast on samamoodi teada klassikute tsitaate, et see on inimkonnale suur oht, sest kõige üles kirjutamisel enam miski inimestele meelde ei jää. Uuendus toobki kaasa vajaduse natuke teistsuguste oskuste järele. 

Jah, ma ei pea praegu vajaduse pärast peaaegu midagi üles kirjutama. Ükskõik mille teada saamiseks pean oskama ainult õige märksõna nutitelefoni toksida. Algoritmid on läinud lausa nii tundlikuks, et ma ei peagi isegi väga täpselt oma küsimust sõnastama või järgima õigekirja, et saada päris õigeid vastuseid.

Praegu on olulisem oskus selles infotulvas navigeerida, ellu jääda ja leida endale vajalik info. Samuti on oluline osata eristada usaldusväärset infot väärinfost ja igasugustest vandenõuteooriatest.