Mängu esialgne variant töötati välja juba 1960. aastatel USA-s. Sellest ajast saadik on seda täiendatud erinevate tõenduspõhiste märguannete ja töövahenditega. Mängu saab lõimida tavapäraste tunnitegevuste, näiteks iseseisva tööga. Samas jagatakse klass seejuures meeskondadeks ning lepitakse kokku sobivas ja ebasobivas käitumises. Kui mäng on läbi, analüüsitakse üheskoos toimunut.

Kahe õppeaasta jooksul väldanud Streimanni uuring näitas, et metoodikat kasutanud klassides vähenesid õpetajate hinnangul laste käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud raskused. Samuti nägid nad VEPA klasside õpilaste seas üleüldise vaimse tervisega seotud probleeme harvem nii esimesel kui ka teisel õppeaastal.

Sama märkasid lapsevanemad. VEPA-ga kokku puutunud laste prosotsiaalne käitumine paranes, muu hulgas kasvas hoolivus ja abivalmidus. Emotsionaalseid raskusi, nagu muretsemist, ärevust ja nukrameelsust, kogesid lapsed aga harvem. Seejuures näis sekkumine toetavat nii poiste kui ka tüdrukute vaimset tervist. Kõige abistavam oli VEPA siiski õpilastele, kellel esimese klassi alguses oli kõrgem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Kontrollklassides, kus VEPA-t ei rakendatud, taolisi muutusi ei nähtud.

Streimann vaatles uuringus ka VEPA mõju õpetajate enesetõhususele, mis on seotud õpetajate läbipõlemise, stressi ja töölt lahkumisega. "Tulemused näitasid, et õpetajate tõhusus klassi juhtimisel, suunamisel ja õpilaste kaasamisel paranes VEPA klassides märgatavalt esimesel aastal. Tulemused püsisid ka teisel õppeaastal, millest võib järeldada, et metoodika kasutamine ei toeta ainult õpilaste vaimset tervist, vaid mõjutab positiivselt ka õpetaja heaolu," lisab Streimann.

Eri inimesed, eri vaatenurgad

Doktoritöö raames uuris Streimann ka seda, kuidas õpetajate, lapsevanemate ja laste hinnangud kokku langevad. Tulemused näitasid, et lapse vaimne tervis on seotud teda ümbritseva keskkonna ja hinnangu andja vaatenurgaga. Lapse mured ja käitumine võivad kodus ja koolis erineda. Mõned mured võivad ühes keskkonnas tõsisemalt ilmneda kui teises, üks hinnangu andja või aga tajuda probleeme tõsisemalt kui teine.

Uuringus langesid ligikaudu 70 protsendi lapsevanemate ja õpetajate hinnangud kokku selles, kas lapsel on või ei ole vaimse tervise probleemide riski. Kõige sagedamini olid nad ühel meelel käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud näitajate suhtes.

Prosotsiaalse käitumise puhul nägi Streimann seda oma töös harvem. Kõige suuremad erisused ilmnesid emotsionaalsete raskuste valdkonnas. Veidi enam kui viiendik lapsevanematest arvas, et lapsel on risk emotsionaalsete probleemide esinemiseks, mida õpetajad ei märganud.

"Vähe räägitakse vaimse tervise hindamise keerukusest, sest ka antud uuring näitas, et lapse vaimse tervise kohta antavaid hinnanguid mõjutavad nii sotsiaaldemograafilised tegurid kui ka keskkonnaga seotud ootused lapse käitumisele ja toimetulekule," sõnas Streimann

Selle näitena märkasid vanemad ja õpetajad VEPA klassides erinevaid muutusi laste vaimses tervises. Õpetajad panid tähele muutuseid käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud näitajates. Vanematele jäid sagedamini silma muutused prosotsiaalse käitumise ja emotsionaalse heaoluga seotud näitajates.

Uuring leidis ka huvitavana, et lapsevanemate ja õpetajate hinnangud lapse vaimse tervise osas ühtisid enam tüdrukute kui poiste osas. See võib viidata, et tüdrukute käitumise ja toimetulekuviiside osas võivad vanematel ja õpetajatel olla sarnasemad normid võrreldes poistega. Tulemus erineb mõnevõrra teistes riikides läbi viidud uuringutest.

Hinnangute sarnasust sai ennustada ka mitmete teiste tegurite, näiteks peretüübi või pere majandusliku olukorra alusel. Sellest võib järeldada, et vanema enda pädevus või stressitase on seotud hinnangutega lapse vaimse tervise kohta.

Sekkumine pole võluvits

Karin Streimann nentis, et kõige haavatavam sekkumise sihtrühm on alati laps. Õpilasel pole võimalik enamasti otsustada, kas ta tahab tegevuses osaleda või mitte, ega ka võimet hinnata, kas tegevus võib tema jaoks ettenägematuid tagajärgi kaasa tuua.

Sellest tulenevalt peab kindlustama, et tegevus ei suurenda riski vaimse tervise probleemide kujunemiseks ja avaldab mõõdetavat kasulikku mõju laste heaolule. Seda saab teha eeskätt läbi eksperimentaalse uuringu, mis aitab võrrelda sekkumisrühma tulemuste muutust kontrollrühma tulemustega ja teha usaldusväärseid järeldusi sekkumise mõju kohta.

Ühtlasi ei saa eeldada, et ennetus on alati kasulik ja viib positiivsete muutusteni. Maailmas on ka mitmeid uuringuid, mis on näidanud ennetusliku tegevuse ootamatut mõju või mõju puudumist. Nõnda on iga ennetusliku sekkumise rakendamine seotud eetiliste küsimustega: kuivõrd muudab sekkumine inimeste elu paremaks ja kas on võimalus, et sekkumine muudab teatud osalejate olukorra hoopis kehvemaks.

Doktoritööga saab tutvuda TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA. Tööd juhendasid Tallinna Ülikooli professorid Merike Sisask ja Karmen Toros. Oponendid olid Cardiffi Ülikooli vanemlektor Jeremy Segrott ning Thomas More'i Rakenduskõrgkooli lektor ja teadur Geertje Leflot.