Enesereguleeritud õppimine tähendab, et õppija teadvustab oma õpiprotsessi ja juhib seda. Selle hulka kuulub eesmärkide seadmine, õppimise planeerimine, enda tegevuse hindamine ja vajadusel oma plaanide kohandamine. See väljendub nii käitumises, mõtlemises kui ka motivatsioonis, mistõttu on tegemist keeruka oskusega, mida ei ole lihtne mõõta.

Tartu Ülikoolis valminud uuring viidi läbi ühe gümnaasiumiklassi tundides. Uuringus kasutati õpilaste eneseregulatsiooni hindamiseks kolme meetodit: vaatlust, enesekohast küsimustikku ja õpetaja hinnanguid. Seejärel võrreldi saadud andmeid omavahel ning nende seost akadeemilise sooritusega. 

Uuringut läbi viinud Tartu Ülikooli kaasprofessori Katrin Saksa sõnul näitasid uuringu tulemused, et kõige usaldusväärsema arusaamise õpilase eneseregulatsioonist õppimise ajal saab siis, kui kombineerida erinevaid hindamisviise.

"Eneseregulatsioon on sageli silmale nähtamatu protsess, mida on keeruline mõõta ühe testi või ühekordse vaatluse abil. Õppija võib ise arvata, et ta planeerib oma tööd hästi, aga käitumine õpiprotsessi ajal ei pruugi seda kinnitada," sõnas Saks.

Õpetaja hinnangud ennustavad sooritust kõige täpsemalt

Uuringu tulemustest selgus, et erinevad uurimismeetodid andsid küll teavet õpilase õpikäitumise kohta, kuid nende vahel esines ka lahknevusi. Eriti tulid erinevused esile vaadeldud käitumise ja enesehindamise tulemuste vahel. Näiteks võis õpilane hinnata end väga organiseerituks, samas kui vaatlustulemused näitasid, et õpilane viivitas töö alustamisega või vajas kogu vaatluse aja tuge ning juhendamist.

Kõige tugevam seos akadeemilise sooritusega ilmnes õpetaja hinnangutes õpilaste eneseregulatsiooni oskusele. Katrin Saksa sõnul tähendab see, et just õpetaja kogemuslik teadmine õpilase pingutusest ja tööharjumustest ennustas kõige paremini õpitulemusi.

"Õpetajad näevad õppijat pikema aja jooksul ja erinevates olukordades ning see annab neile terviklikuma ülevaate. Samas ei tohiks õpetaja hinnang olla ainus alus hinnangu andmiseks, sest ka seda mõjutavad kontekst, eelarvamused või varasem kogemus õpilasega," ütles ta.

Eneseregulatsiooni saab harjutada

Enesereguleeritud õppimine on Saksa sõnul oskus, mis on aluseks ennastjuhtiva õppija kujunemisel ja mõjutab inimese toimetulekut ka edaspidi ülikoolis ja tööelus. See on oluline selleks, et õpilane saaks edukalt hakkama olukordades, kus juhendaja enam tema kõrval ei seisa. Seetõttu peaksid koolid panema rohkem rõhku sellele, et õpetajad seda oskust teadlikumalt toetada ja hinnata oskaksid.

Mitmed tegurid nagu õpikeskkond, õppetöö korraldus ja ülesannete iseloom võivad mõjutada nii õppija eneseregulatsiooni väljendumist kui ka kasutatavate hindamisvahendite tõhusust. Katrin Saksa sõnul ei saa ainuüksi testide või küsimustike abil teha lõplikke järeldusi õppija eneseregulatsiooni taseme kohta.

"Me peame eneseregulatsiooni vaatama kui protsessi. See ei ole üks omadus, mida õpilasel kas on või ei ole. See areneb läbi kogemuse, teadlikkuse ja protsessis antava tagasiside," lisas ta.

Tulemused suunavad Saksa sõnul mõtlema, et koolides peaks õppijate eneseregulatsiooni toetamine olema teadlik ja läbimõeldud protsess, mis ühendab õpetaja tähelepanekud, õppija eneseanalüüsi ning vajadusel ka struktureeritud vaatlused.

"Kui me soovime, et õpilane oskaks oma õppimist juhtida, peame andma talle võimaluse seda harjutada ning saada tagasisidet eri vaatenurkadest. See on pikaajaline, aga väga vajalik protsess," rõhutas Saks.