Õpilase digipädevus areneb koostöös koduga
Õpilase digipädevuse saavutamiseks tuleb õpetaja ja lapsevanem sõlmida üheks meeskonnaks. Hiljuti tehtud uuring annab viis soovitust, kuidas kool ja kodu saavad koostöös lapse digioskust arendada.
Digipädevus on õppekava järgi üks kaheksast üldpädevusest, mis aitab õpilasel ühiskonnas paremini toime tulla. Oskuslik digivahendite kasutamine aitab saavutada edu nii isiklikus kui ka tööelus.
Hiljutised uuringud on tõestanud, et hea digipädevus toetab lapse haridussaavutusi ja õpitulemusi. See annab talle võimaluse interneti kaudu oskuslikult maailmaga suhelda nii, et internetis valitsevate ohtude eest osatakse hoiduda.
Veebiavaruses peituv info on käega katsutav ja ootab avastamist. Samas seisavad paljud lapsed ja noored silmitsi väljakutsega, sest neil puudub tehnoloogiale juurdepääs ning nende vanemad või isegi ka õpetajad ei suuda neid sel teemal piisavalt toetada. Rahvusvaheline arvuti- ja kirjaoskuse uuringki näitab, et laste digioskused on väga erinevad: umbes viiendik 8. klassi õpilastest ei saa tegelikult kodus arvutit koolitööde tegemiseks kasutada.
Tartu Ülikooli sotsioloogia kaasprofessor Mai Beilmann koos kolleegidega tugines oma uurimistöös projekti "Youth Skills" käigus kogutud andmetele. Tema töörühm analüüsis kuue Euroopa riigi haridusekspertidega tehtud süvaintervjuusid ja leidis, et koolil, kes haarab aktiivsesse koostöösse ka kodu, on võimalik väga edukalt õpilase digipädevust arendada.
Iga lapsevanem pole digiguru
Uuring tõstis esile mõtte, et digioskus kui osake üldpädevusest väärib kindlasti kooli ja kodu suhtluses erilist tähelepanu. Selgus, et enamik digioskuse arendamise algatusi on tegelikult kooli korraldatud ja suurim muutuse eestvedaja on õpetaja. Seega saab just tema enim panustada õpilase digioskuse arendamisse ja kaasata sellesse teekonda ka lapsevanemad.
Beilmanni sõnul selgus, et vanemate tegelik kaasatus laste digipädevuse arendamisse jääb ebapiisava oskuse tõttu üsna piiratuks. Vanem, kes end digimaailmas mugavalt ei tunne, ei suuda tema sõnul paraku oma last piisavalt toetada.
Isegi kui vanemal on teadmine olemas, võib tal puududa õpetamis- ja juhendamisoskus. Tihti on vanemad ka tööga ülekoormatud, et isegi kui nad väga sooviksid, siis muude kohustuste tõttu neil napib aega. Siin ongi võimalus koolil ja kodul jõud ühendada, et õpilast koos toetada.
Intervjuusid analüüsides leidsid autorid viis võimalust, kuidas õpilase digipädevuse arendamist koostöös koduga toetada:
- Peredele, kelle võimalused on piiratud, tuleks anda kasutada kooli tahvel- või sülearvuti. Koos vahendiga on vaja suunata ja abistada, et õpilane teaks, kuidas seadet suhtlemiseks ja õppimiseks kasutada.
- Lisaks õpilase toetamisele tuleb digioskuse saavutamisel märgata ka lapsevanemat. Üks võimalus on kasutada vanemalt vanemale mentorlust, kus digipädevamad emad-isad juhendavad ja abistavad neid, kes tehnoloogiatega kimpus.
- Samuti peab kool juurutama kindla süsteemi, kuidas käituda siis, kui olude sunnil on vaja õppetööd teha veebis. Juhendmaterjalid õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele on väga teretulnud.
- Koduga suhtlemine on alustavale õpetajale väljakutse, sest vanemad, kellega tuleb koostööd teha, on kõik väga erineva oskuse, kogemuse ja ootusega sihtrühm. Seepärast peaks teadmised kooli ja kodu suhtlusest olema õpetajakoolituse ja professionaalse arengu põhiosa, millele tuleb keskenduda juba ülikoolis.
- Lõpetuseks peaksid kõik osapooled olema üksteise suhtes sallivad ja mõistvad. Tähtis on küll keskenduda arengule, aga ei tohi unustada, et nii õpetaja kui ka lapsevanem peaks seadma üksteisele pigem realistlikke ootusi. Liiga ambitsioonikad nõudmised tekitavad asjatut stressi mõlemale poolele.
Uuringust selgus, et õpetaja ja lapsevanema vaheline suhtlus on väga oluline, sest hea koostöö tagab õpilasele paremad tulemused. Uuring näitas, et vanemad, kes on informeeritud ja kaasatud oma lapse digiõppesse, pakuvad talle suurema tõenäosusega vajalikku tuge ja juhendamist. See omakorda toob kaasa õpilase digioskuse paranemise ja tehnoloogia vastutustundlikuma kasutamise.
Samas tuleb arvestada, et intervjuus osalenud eksperdid esindasid haridusasutusi, võisid seetõttu hoiduda koole süüdistamast ja panna olulise vastutuse sealjuures kodudele. Seetõttu on väga oodatud uuringud, kus ülevaate vajadusest ja kogemusest annaksid hoopis lapsevanemad: eriti need, kes digimaailmaga väga tuttavad ei ole.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Media Literacy Education.
Toimetaja: Airika Harrik