Oskuslik digivahendite kasutamine eeldab selle kasutajalt autonoomsust ja võimalust harjutada digivahendite eesmärgipärast kasutamist. Kogemused esimesest distantsõppest koroonaajal näitavad, et paremini läks nendel koolidel ja õppijatel, kes olid saanud harjutada digivahendite kasutamist õppimise eesmärgil juba varem, kirjutab Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö doktorant Gertha Teidla-Kunitsõn.

Oluline on siinkohal, et digivahendi kasutamine õppimisel oleks selgelt eesmärgipärane ja seotud õppe sisuga, mitte ei lähtuks digivahendist kui pelgalt asjast, mida kasutada. Just oskuslik ja eesmärgipärane digivahendite kasutamine õppetöös toetab õppija digipädevuse arendamist. Üldpädevusena on digipädevus välja toodud nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riiklikus õppekavas.

Rohkem vabadust ja võimalusi õppida

Nagu DigiGeni uuringust ja minu valmivast doktoritööst välja tuli, pakub digivahendite oskuslik integreerimine haridusse õppimiseks uusi võimalusi. Koolitunnist saab osa võtta kodust lahkumata, nautides samal ajal videotunni vaikust. Viimane iseenesest toetab õppimist hästi.

Lisaks näitas distantsõpe, et matemaatikat ei pea lahendama kell kaheksa hommikul, vaid seda võib teha ka kell 11. Selle eeldusena oleme aga saanud eelnevalt harjutada oma aja planeerimist ja iseseisvalt tegutsemist. Seda tõi välja meiegi uuring. Klassid, kus juba eelnevalt kasutati digivahendeid ja -lahendusi eesmärgipäraselt, said distantsõppes ka edukamalt hakkama.

Digivahendid aitavad meil hästi ka oma aega säästa ja õppida, mida iganes soovime. Lisaks pillimängu harjutamisele aitavad YouTube'i videod paremini mõista ka näiteks keemiatunnis õpitut. Nii muutubki ekraani taga veedetud ajast olulisemaks see, mida ekraani vahendusel tehakse.

Väljakutsed digivahendite kasutamisel

DigiGeni uuringus osalenud noored tõid välja, et digivahendite kasutamisel hariduses on lisaks ebameeldivamaid tahke. Mõnikord võib digivahenditega töötamine olla väljakutse keskendumisele. Tähelepanu röövib iga märguanne telefonis või arvutiekraanil, isegi kui vaid hetkeks.

Samuti tõid noored välja, et õppimist takistab see, kui tuleb toimetada ja liikuda liiga paljude erinevate veebikeskkondade vahel. See koormab õppijaid rohkem, kui peaks. Uuringus osalenud õpetajad tõid selle peale välja, et digimaailma pahupool avaldub siis, kui ei tunta ära veebimaailma ohte ja riske.

Oluline on mõista, et digimaailma vältimine ei aita kuidagi kaasa meie digipädevuse arendamisele ja ohutule veebikäitumisele. Ohutut veebikäitumist aitabki luua see, kui saame digimaailmas toimetatud samm-sammult, seda nii lapsevanema kui ka õpetaja juhendamisel.

Ei ole head ilma halvata

Seega on kõige olulisem mõista, kuidas digivahendite kasutamist hariduses ei saa vaadata pelgalt hea või halvana. Nagu DigiGeni uuringust ja minu valmivast doktoritööst selgub – üks ja sama aspekt digivahendite kasutamisel võib mõnele noorele mõjuda toetavalt ja hästi. Samal ajal võib täpselt sama tahk digivahendite kasutamisest mõjuda teisele noorele hoopis takistusena.

Noored, kes oskuslikult oma aega planeerisid, tulid distantsõppega paremini toime võrreldes noortega, kes oma aja planeerimises veel nii oskuslikud ei olnud. Nii peakski kohtlema kõiki digivahenditega töötamise külgi ambivalentsetena. Need võivad mõjuda nii hästi kui ka halvasti. Kuidas see täpsemalt avaldub, sõltub aga digivahendi kasutajast.

Hariduse roll digivahendite kasutamisel

Lisaks on siinkohal oluline mõista, et vastupidiselt levinud arvamusele ei ole kõik noored võrdselt digipädevad. Liiatigi võivad viia takistused digivahendite oskuslikul kasutamisel sotsiaalse ilmajäetuseni, suurendades seeläbi tõrjutuse riski. Samal ajal tunnevad ennast paremini need noored, kes oskuslikult digivahenditega toimetavad, nagu on suurem ka nende säilenõtkus. Nad on vastupidavamad, kohanemisvõimelisemad ning tulevad paremini toime raskete oludega.

Nii on haridusel veelgi tähtsam roll, et valmistada meie õppijaid ette täiskasvanueluks digitaalsel ajastul. See ettevalmistus peaks hõlmama ka oskuslikku digivahendite kasutamist, mis toetuks digivahendite ja -lahenduste kasulikele tahkudele. Samal ajal peaks vältima digivahendite kasutamise halbu külgi.

Haridus peaks meid toetama selles, et tunneksime ära tehnoloogia parimad kasutusvõimalused ja me kõik oskaksime seda ka rakendada.

Gertha Teidla-Kunitsõn on Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö doktorant. Oma doktoritöös uurib ta, kuidas valmistab praegune haridus ette noori täiskasvanueluks digitaalsel ajastul ning miks saavad osad noored digivahendite kasutamisest rohkem kasu, teised aga kahju. Igapäevaselt töötab Gertha ka analüütikuna, ent veel hiljuti võis teda kohata Tallinna Ülikoolis nooremteaduri ja -lektorina. Lisaks näeb Gerthat tihti foorumteatri etendustel, töötubades ja koolitustel, mida juhendab ja läbi viib.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril.