Digivahendite oskuslik sidumine haridusse pakub uusi viise ja võimalusi õppimiseks. Koroonaaegne kaugõpe näitas meile, et vajadusel saab koolitunnist osa võtta kodust lahkumata ning videotundides valitsev vaikus võis õppimist isegi soodustada. Kellel oli võimalik oma päeva planeerida, ei pidanud matemaatikaülesandeid lahendama varajastel hommikutundidel, vaid võis seda teha ka päeva teises pooles.

Digivahendid aitavad säästa aega ja õppida, mida iganes soovime – pillimängust maleni, tuues ka rahvusvahelised õppimisvõimalused koju kätte. Nii muutubki ekraani taga veedetud ajast olulisemaks see, mida ekraani vahendusel tehakse.

Selle eeldus on aga see, et oleme saanud eelnevalt harjutada oma aja planeerimist ja autonoomsust digivahendite kasutamisel. Kaugõppe näitega jätkates – õpilased, kes olid juba eelnevalt koolis digivahendeid ja -lahendusi kasutanud, said ka distantsõppega paremini hakkama. Küll aga peab digivahendite kasutamine õppimisel olema eesmärgipärane ja seotud õppe sisuga, mitte lähtuma digivahendist kui pelgalt millestki, mida peab kasutama.

Samal ajal on digivahendite kasutamisel hariduses ka negatiivseid aspekte. Digivahenditega töötamine võib olla väljakutse keskendumisele, sest iga märguanne telefonis röövib tähelepanu. Seda enam, kui vaid umbes pooled õpilased lülitavad nt sotsiaalmeedia ja jt rakenduste teated koolitunni ajaks välja. Õpilaste sõnul on liiga koormav on ka see, kui tuleb toimetada paljude erinevate veebikeskkondade vahel.

Küll aga ei saa digivahendite kasutamist hariduses vaadata ainult hea või halvana. Nagu selgus ka hiljuti valminud DigiGeni uuringust: üks ja sama aspekt digivahendite kasutamisel võib mõnele noorele mõjuda toetavalt ja positiivselt, teisele negatiivselt. Nii sõltubki digivahendite kasulikkus hariduses eeskätt just digivahendi kasutajast – seda näitab ka hiljuti valminud DigiGeni uuring.

Ka digimaailma vältimine ei aita kuidagi kaasa meie digipädevuse arendamisele ja ohutule veebikäitumisele. Just veebimaailmaga kokku puutudes ja selles navigeerimine lubab meil paremini ära tunda riskid ja ohud, mida digimaailm endas hõlmab. Veebimaailmas toimetades arendame enda digitaalset kirjaoskust, mis aitabki meil paremini kaitsta end võimaliku ohu eest digimaailmas. Seevastu digivahendite ebatõhus ja oskamatu kasutamine ahendab meie võimalusi ja ressursse erinevates eluvaldkondades, olgu selleks tööelu, haridus või elu meelelahutuslik pool. Veelgi enam – ka uuringud näitavad, et mida digipädevamaks noor end peab, seda suurem on tema rahulolu eluga.

Pidades silmas, et vastupidiselt levinud arusaamale ei ole kõik noored võrdselt digipädevad, peakski hariduse üks roll olema kõikide õpilaste digipädevuste edendamine.