Mõned päevad peale eriolukorra kehtestamist 2020. aasta märtsis tuli Eesti Kirjandusmuuseum välja üleskutsega, milles paluti inimestel hakata pidama päevikut ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas igapäevaelu ja suhted lähedaste ning sõpradega muutunud on ja ka sellele, mis on nende isiklikud hirmud ja lootused.

Päevikute kogumisvõistlusele laekunud kirjutiste seas oli arvestatav kogus koolilaste päevikuid, millest suurem jagu olid kirjutatud distantsõppe ajal koolitööna. Neist võtsime vaatluse alla kuuendate klasside ning abiturientide päevikud. Lisaks tegime nii 2020. kui 2021. aastal lastega ka intervjuusid, mille käigus püüdsime mõista nende kogemusi seoses pandeemiaga.

Intervjuu kava oli avar: intervjuude läbiviijad küsisid lastelt, mis on nende elus võrreldes pandeemiaeelse ajaga teisiti, mis on pandeemia ajal halvemini ja mis paremini ning mida nad selles olukorras muudaksid, kui nad näiteks saaksid olla võlurid.

Nii päevikute kirjutamine kui ka intervjuude tegemine langes pandeemia esimese ja teise laine tippajale, mil õpilased olid distantsõppel. Kogutud materjali eriline väärtus on see, et saime analüüsida laste ja noorte vahetute kogemuste peegeldusi.

Meie uuringu fookuses oli see, kuidas ja milliseid muutusi lapsed täheldasid ja millisel viisil ja millisel määral need mõjutasid laste subjektiivset heaolu. Uuring näitas, et pandeemiaolukord mõjutab laste heaolu mitmel viisil, kuid selle mõju ei tajunud lapsed (eriti 2020 kevadel) üksnes negatiivsena.

Koroona esimese laine aegu oli palju teadmatust, oskamatust, õpilaste enesejuhtimise oskused pandi proovile, kuid samas nautisid lapsed hilisemat ärkamist ja võimalust ise oma päevakava luua.

Kõige positiivsemalt tajutud muutus oli võimalus veeta rohkem aega pereringis koos vanematega ja osaleda ühistegevustes, mis ulatusid looduses jalutamisest tubaste lauamänguõhtute ja ühise söögivalmistamiseni.

Detailselt kirjeldasid lapsed ka piirangutest kinnipidamist, sealhulgas oma iseseisvates toimingutes ning taunisid nende eiramist. Vaid väga üksikutel juhtudel ei peetud piiranguid ega neist kinnipidamist (näiteks distantsi hoidmist või maski kandmist) oluliseks ning see oli alati seotud perekonnas omaksvõetud hoiakutega.

Paljude laste päevikutest ja intervjuudest tuli välja aga üldine turvatunde vähenemine, mis oli eelkõige seotud hirmuga, et haigestuvad nende vanemaealised perekonnaliikmed. Vähemalt teatud määral aitas ärevusega toime tulla pereliikmete toetus.

Nii gümnaasiumiõpilaste kui ka 6. klassi õpilaste jaoks oli pandeemiaolukorra juures kõige keerulisem see, et katkes tavapärane suhtlus eakaaslastega nii koolikontekstis kui ka vabaajategevustes. Noorema vanuserühma lapsed tajusid ka koolitööd tihedalt seotuna tavapärase suhtlusega oma klassikaaslaste, sõprade ja õpetajatega. Kuigi vaid vähesed pidasid distantsõppe ajal koolitööd üle jõu käivaks, mõjutas suhtlemisvõimaluste puudumine õppeprotsessi ja üleüldist elukvaliteeti tugevalt.

Laste päevikutest ja intervjuudest tuli välja, et tavapäraste suhtlusviiside äralangemisel ei suutnud sotsiaalmeedia neid asendada või suutis seda üksnes mõningal määral. Mõlemas vanuserühmas tõusis esile süvenev igatsus sõprade järele. Sõbrad olid just nooremate laste jaoks need, kelle pärast nad soovisid, et saaksid kooli tagasi minna. Vanema vanuserühma noored tõid esile, et võimaluse puudumine sõpradega (sh poiss- ja tüdruksõpradega) kokkusaamiseks raskendas toimetulekut ka igapäevaelu probleemidega, kus just sõbrad olid harilikult suurimaks toeks.

Kevadeks 2021 süvenes distants sõpradest ja tõrjutuse tunne veelgi. Nii juhtus eriti nendel, kes oma sõnutsi ei olnud veebisõltlased. Koguneti ja mängiti ühiseid mänge või lihtsalt suheldi aga just nimelt veebikeskkonnas. Mitmed lapsed kirjeldasid vaimsete probleemide avaldumist kas endal või kellelgi teisel.

2021. kevadeks hakkas ilmnema üldine pandeemiaväsimus. Ka lapsed rääkisid rohkem koduse õhkkonna närviliseks muutumisest ja sõpradest, kes on varasemast närvilisemad ning on hakanud ennast lõikuma.

2021. kevadel igatsesid paljud lapsed endiselt sõprade järele, kuid sai selgeks ka see, et kooli tahavad tagasi need, kellel on tekkinud õppimises lüngad ja kes on mures oma õpitulemuste pärast. Oli siiski ka õpilasi, kes kooli tagasi ei igatsenudki. Nende side kooliga oli juba enne pandeemiat kehvapoolne. Võib arvata, et näiteks kiusamiskogemusega laste jaoks võis koolide avanemine osutuda proovikiviks.

Meie andmed näitasid seda, et lapsi, kelle jaoks pandeemia ühtegi negatiivsena tajutud muutust kaasa ei toonud, peaaegu ei olegi. Probleemid on omavahel seotud – näiteks mõjutab üksilduse ja äralõigatuse tunne hakkamasaamist koolitööga ja vastupidi.

Noorema vanuserühma laste puhul olid üllatavad väikesed märgid sellest, kuidas pandeemiaolukord nende elu mõjutab, näiteks väga sagedased kirjeldused unehäiretest. See oli üks uuringu üllatavaid tulemusi, mis ühtlasi osutab vajadusele kõigi vanuserühmade laste vaimse tervisega väga tõsiselt riiklikul tasemel tegeleda.

Teisalt tuli esile ka see, et laste subjektiivse heaolu tunne ei sõltu vaid perekonna majanduslikust olukorrast; nii ei tundnud lapsed peredes, kus pere sissetulekud koroona tõttu tunduvalt langenud olid, et nende heaolu oleks sellest olulisel määral mõjutatud. Samas tundsid lapsed end väga hästi ka majanduslikult kindlustatud peres, kus vanematel oli võimalik endale abiks palgata koduõpetaja-koduabiline.

Üllatav tulemus oli ka meie laste üldise koroonakogemuse sarnasus teiste maade lastega nii positiivsete kogemuste (näiteks rohkem aega koos perega ja suuremad võimalused ise oma aega kavandada) kui ka negatiivsete kogemuste (näiteks igatsus sõprade järele, mure lähedaste tervise pärast, vaimse tervisega seotud probleemide ilmnemine) lõikes.

Paralleelselt intervjuudega 2021. aasta kevadel tegi Dagmar Kutsari uurimisrühm kvantitatiivse uurimuse 4.–6. klassi õpilaste hulgas, küsides muuhulgas, kuidas on nende eluga rahulolu muutunud pandeemiaaegse ajaga võrreldes.

Selgus, et ligi kaks kolmandikku hindas tagasivaates oma elu väga heaks, kuid pandeemia perioodil oli nende osakaal kahanenud 40 protsendile, kusjuures heaolu kahanemine on olnud suurem tüdrukute hulgas.

Ligikaudu pool vastanud lastest leidsid, et nende elu on pandeemia ajal halvenenud, kolmandik leidis, et see on umbes samaks jäänud, kuid umbes 15 protsenti küsitletud lastest väitis, et nende heaolu on pandeemia ajal paranenud. Nende laste suhted kooliga ei olnud juba varem eriti head ning pandeemiaaja elukorralduse juures hindasid nad seda, et neil oli vähem kohustusi ning et nad said täita aega oma äranägemise järgi, näiteks arvutimänge mängides ja sõpradega veebis suheldes.

Praeguseks on selge, et elame jätkuvalt pandeemiaolukorras ning see mõjutab koolilaste elukorraldust, hakkamasaamist ja arusaamu maailmast. Kriisiolukorras, kus fookuses on majandustegevuse toetamine ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus, võib laste võimaluste piiramine näida hädavajaliku abivahendina.

Pandeemia mõjud lastele ja noortele on kokkuvõttes mitmepalgelised ning negatiivsete mõjude leevendamiseks ja pikaajaliste negatiivsete mõjude ärahoidmiseks on nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil vaja tegeleda lapse vaimse tervise, heaolu ning õpiraskuste ja mahajäämusega seotud küsimustega, töötada välja konkreetseid meetmeid ja tagada nende rahastamine.

Lapsed ja noored, nagu ka täiskasvanud, on ühiskonna täieõiguslikud liikmed ja on oluline neile tagada vajalikul määral turvaline ja nende vajadustele vastav elukeskkond ka pandeemiaolukorras.

 Uuringu läbiviimise ja tulemuste kohta saab põhjalikuma ülevaate teadusartiklist "The Impact of the COVID-19 Pandemic on Families: Young People's Experiences in Estonia"