Kui Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 2020. aasta algul välja rahvusvahelise hädaolukorra, muutis see paljude perede elu. Nii vanemad kui ka lapsed pidid riiklikult kehtestatud koroonaisolatsiooni tõttu tulema toime uue elukorralduse ja vähenenud sotsiaaleluga. Ootamatu ja ettenägematu situatsioon tõi ebakindlust igapäevaellu ja esitas väljakutseid laste heaolule. Kuna lapsi peeti vaid viiruse kandjateks ja koroonat vaadati rohkem vanemate inimeste perspektiivist, jäid laste vajadused ja arvamus kriisis tähelepanuta.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika kaasprofessor Dagmar Kutsar uuris koos teiste CUWB (Children's Understandings of Well-Being) võrgustikku kuuluvate teadlastega koroonaisolatsiooni mõju Eesti, Kanada ja Šveitsi laste seas.

Teadlased analüüsisid uuringus 5–17-aastaste laste ja noorte hakkamasaamist koroonaisolatsiooniga. Ehkki kolmes riigis olid sulgemine ja tavaelust eraldumine erinev, näitas uuring, kuidas koolist eemale jäänud lapsed tunnetasid isolatsiooniaega. Kvalitatiivne uuring, kus vastused saadi 403 lapselt, vaatles nelja aspekti: pere- ja koolielu, suhteid sõpradega ning suhtumist aega ja iseendasse.

Peresuhted muutusid koroonaisolatsioonis pigem paremaks

Lapsed hindasid isolatsiooniaegseid peresuhteid üldiselt positiivselt, näiteks toodi välja perega ühiselt veedetud aega. Isolatsiooniaeg lähendas lapsi vanematega ja neilt saadud toetust peeti väga oluliseks. Näiteks rääkis 15-aastane tüdruk Kanadast, et sai isolatsiooni ajal oma emaga väga lähedaseks. "Me saime emaga nii lähedaseks ja aitasime teineteist isolatsiooni ajal. Nii hea oli tunda end emale lähemal."

Samas tõid lapsed välja ka halbu külgi, mis isolatsiooniga kaasnesid – muu hulgas vanemate suuremat kontrolli nende elu üle ja lahkhelisid vendade-õdedega. Mõned lapsed tunnistasid, et nad kogesid rohkem ärevust, stressi ja ebamugavaid olukordi. Tihedamini märgati perekonnaliikmete halba tuju ja tunti puudust omaette olemisest. "Mulle ei meeldi, et mu õde ja vend mind kiusavad, aga vahel kiusan mina neid ka," rääkis kuueaastane Eesti poiss.

Mõned lapsed kurtsid ka üksinduse ja igavuse üle. See võis tuleneda sellest, et mitmed olulised suhted, näiteks vanavanematega, olid pausil ning omavahel ei saadud kohtuda. "Läksin ühel hetkel oma vanaisale külla – ma nägin teda läbi akna, rääkisin temaga telefonis ja see tõesti murdis mu südame," jagas oma tundeid 15-aastane Kanada poiss.

Kaugõpe lubas töötada omas tempos

Üleöö kaugõppele üleminek oli Šveitsi ja Eesti noorte jaoks suur muutus. Ka Kanadas olid koolid suletud, kuid sotsiaalse ebavõrdsuse tekkimise vältimiseks ei toimunud seal veebipõhist kaugõpet.

Koolilapsed tõid positiivsena välja võimaluse ise oma aega planeerida ja valida ise tempo õppimiseks. Samuti nauditi võimalust hommikul kauem magada. 16-aastane Eesti tüdruk rääkis, et talle meeldis kodus õppida. "Mulle meeldis kauem magada, ja see, et polnud vajadust kooliminekuks riideid vahetada."

Lapsed tõdesid lisaks, et said kodus töötada kiiremini, sest kaasõpilased ei seganud neid, boonuseks oli võimalus küsida vanematelt abi. Just Eesti noored tõid välja omandatud uued oskused nagu arvuti kasutamine või ajaplaneerimine.

Kaugõppes nähti ka murekohti – Šveitsi lapsed leidsid, et kaugõppe puhul ei tundnud nad nii suurt arengut. Eesti õpilased ägasid aga liiga suure koormuse all. Distantsõppe kõige üldisemaks miinuseks peetigi just distantsi – nii õppimisest, õpetajatest kui ka klassikaaslastest – ning paljud noored tunnistasid, et tegelikult nad igatsesid kooli.

Kurbust tunti sellegi üle, et aastalõpuüritused ja lõpetamised jäid ära. "Ühelt poolt on see kergendus, et kooliaasta lõpeb sel moel, ent teisalt olen kurb, et ei saa õigel viisil oma keskkooliajaga hüvasti jätta," kirjeldas 17-aastane Kanada poiss.

Sõprussuhted kannatasid

Kõigi kolme riigi lapsed tõid olulise isolatsiooniaja probleemina välja sõpradest eemaloleku, nendega kontakti kadumise ja samuti suhete jahenemise. Näiteks 13-aastane Šveitsi tüdruk märkis, et ta näeb sõpru vaid videokõne kaudu. "Nii on raskem isiklikel teemadel rääkida ja me oleme äkitselt vähem lähedased kui varem."

Lapsed ja noored tajusid sotsiaalset distantseerumist negatiivsena, sest seetõttu oli sõpradega vähem teemasid, millest rääkida. Kuna ei jagatud enam igapäevaelu, ei osatud üksteisega ka ühendust hoida. Eriti keeruline oli sotsiaalse distantsi hoidmine noorukitele, kes ei saanud kohtuda oma romantiliste partneritega. Teiste kommunikatsioonivõimaluste leidmine ei suutnud asendada reaalset kontakti. "Suhtlus sõpradega sotsiaalmeedias ei ole minu jaoks piisav, ma igatsen otsest kontakti," jagas 16-aastane Eesti tüdruk.

Laste heaolu määramisel on sõprussuhted väga oluline tegur. See tuli selgelt välja laste lugudest, kui nad kirjeldasid igatsust, mida nad sõprade vastu tunnevad.

Koroonakriis õpetas nautima oma aega ja elu

Veel üks murekoht oli võimalus või võimetus tegeleda oma hobidega. Paljusid spordialasid ei saadud isolatsioonis harrastada, samuti jäid ära võistlused. Noored tundsid muret vormi kadumise pärast ja märkasid unekvaliteedi halvenemist.

Eesti oli erandlik, sest siin jätkusid huviringid veebis ja nii saadi osa muusika- ja laulutundidest ning osaleti isegi tantsutrennides. See aga ei vähendanud noorte igatsust teistega üheskoos tegutsemise järele.

Ehkki Šveitsis pidi 75 protsenti noortest loobuma senistest hobidest, toodi olulise positiivse joonena välja, et isolatsioon inspireeris proovima uusi hobisid, näiteks  joogat, päevikupidamist, kokandust, aiandust ja õmblemist. Seda tehti tihtipeale koos vanematega.

"Nüüd oleme vabamad ja naudime rohkem elu," ütles 10-aastane Kanada tüdruk. Kuna teha oli vähem, said noored Kanadas võtta tempo maha ning kogesid seetõttu vähem stressi ja ärevust. Vabadus võimaldas neil rohkem iseend tundma õppida. "Ma sain aru, et varem võtsin kõike loomulikuna ega hinnanud seda, mis mul on," kirjeldas 17-aastane Kanada poiss.

Lapsed tõestasid olukorras oma paindlikkust

Eesti, Šveitsi ja Kanada laste ning noorte esmaseid pandeemiaaegseid kogemusi ja toimetulekut võrdlev artikkel näitas, et koroonapandeemiaga kaasnenud isolatsioon pani neid ühelt poolt proovile ning õpetas, kuidas raskemates oludes hakkama saada. Teisalt andis see täiskasvanueaks olulise kogemuse iseenda aja ja tegevuste planeerimise osas. Sõprussuhted küll kannatasid, kuid samas kogeti vanemate suuremat tuge ja nauditi aega perega. Mõni laps tundis siiski, et ta oli üksi ja pidi toime tulema vanemate suurenenud koormuse ja stressiga.

Artikli üks autor Dagmar Kutsar tõi kõige olulisema leiuna uurimusest välja just selle, kui palju sarnasusi leiti eri riikide laste ja noorte kogemustes. Noored väärtustasid enim võimalust oma tegevusi planeerida ja aega juhtida, kuid ka võimalust kauem magada. "Kusjuures mitte ainult nendes kolmes riigis, vaid sarnaseid tähelepanekuid on tehtud teisteski riikides," tõi Kutsar välja.

Ta rõhutas, et laste puhul sai kõige rohkem kannatada suhtepõhine heaolu – nii klassikaaslaste, sõprade, õpetajate kui ka vanavanemate ja sugulastega. Sellel on aga tähtis koht laste sotsiaalses arengus.

Kuna Covid-19 pandeemia ajal uuriti lisaks vanemate heaolu, märkasid teadlased, et lapsed ja noored tulid muutuvate oludega palju paremini toime kui nende vanemad. Kuna laste ja noorte heaolu ning toimetuleku jaoks on kõige olulisemad just suhted lähikonnas, näitaski see aeg, et lapsed nautisid seni napiks jäänud, kuid nüüd kasvanud koosveedetud aega.

Eesti vastused näitasid, et siinsed lapsed mõistsid hästi pandeemia tõsidust ja said aru, miks sulgemised vajalikud olid. Šveitsi lapsed ja noored olid muutuste suhtes paindlikumad ning nende perspektiivist ei olnud koroonaisolatsioon nii eriline kui nende vanemate jaoks. Kanada noored muretsesid küll mõneti haigestumise pärast, kuid rohkem kardeti sellepärast, et mitte anda haigust edasi eakatele sugulastele. 

Teadusartikkel ilmus ajakirjas Childhood Vulnerability Journal.