Alates 2018. aastast tohiks seaduste järgi sattuda laps lastekodusse vaid erandjuhul. Selle asemel peaks kohalik omavalitsus lapsele leidma sobiva hoolduspere, kes on valmis lühemat või pikemat aega tema eest perekeskkonnas hoolitsema, ja kellel on selleks ka piisavad võimalused. Sealjuures säilib lapsel võimalus naasta tagasi oma sünniperekonda. Vaatamata sellele on aga Eestis endiselt üle 800 lapse lastekodus pereootel, kirjutab Tallinna Ülikooli sotsioloogia eriala doktorant Madli Raudkivi.

Uute hooldusperede värbamine on üks kõige põletavam küsimus nii Eestis kui ka mujal maailmas. Kriisidest, sh COVID-19 või Ukraina sõda tulenenud ebakindlus hõrendasid hooldusperede ridu, kuid suurendasid abivajavate laste arvu.

Eestis, nagu paljudes teistes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides, on olukord veelgi keerukam. Ühiskond on harjunud aastakümneid laste eelkõige lastekodusse paigutamisega ja teadlikkus hooldusperedest on madal.

Vaatamata sellele lähevad paljud riigid praegu üle nõukogudeaegsest asutuspõhisest hoolduselt perepõhisele hooldusele. Üritan oma doktoritöö raames aru saada, kuidas hoolduspered näevad sellise ülemineku ajal enda vastutust ja kohustusi lapse eest hoolitsemisel. Ühtlasi proovin mõista, mis on neid ajendanud sellist otsust vastu võtma.

Teadusuuringud mujal maailmas on näidanud, et inimesed otsustavad hoolduspereks saada mitmetel erinevatel põhjustel. Need võivad olla isiklikud soovid, näiteks lapse saamine või oma "tühjaks jäänud pesa" täitmine, kui bioloogilised lapsed on juba suureks kasvanud. Teisalt võib kannustada inimest ka kohaliku kogukonna aitamine.

Eesti hooldusperede motivatsioon erineb kogemuse lõikes

Minu intervjuud Eesti hooldusperedega näitasid, et siinmail jagunevad ajendid laias laastus kaheks. Pered, kes on olnud hoolduspereks juba palju aastaid, alustasid oma hoolduspere teekonda soovist säästa laste sattumist lastekodudesse. Nad ei näinud, et asutus on koht lapsele kasvamiseks ja otsustasid aidata lapsi hoolduspereks hakkamise kaudu.

Teatud määral võib pidada seda motivaatorit mässuks tollaste asutuste ja sealsete olude vastu. See aga võib luua paradoksi, sest Eesti lastekodudes on aastate jooksul muutunud tingimused üha paremaks. Seetõttu ei pruugi enam paljudel olla tunnet või soovi "päästa" lapsi lastekodusse sattumisest. Viimane omakorda võib pidurdada uute hooldusperede lisandumist. 

Uutel hooldusperedel, kes olid oma teekonda alustanud paari viimase aasta jooksul, kasvas mõte hoolduspereks saada lapsendamise soovist. Sellest tulenevalt olid nad valmis hoolitsema ühe-kahe lapse eest pigem pikemaajaliselt. Luule Sakkeus ja Kairi Kasearu on varem leidnud, et laste suurt väärtust Eesti kultuurilises ja rahvuslikus identiteedis peegeldab levinud vanasõna – "naisel ei pea olema meest, kuid tal peab olema laps". See väljendub ka minu uuringus läbi suure soovi saada perre laps lapsendamise või hoolduspereks olemise kaudu.

Lisaks ilmnes minu uuringust, kuidas päritolu ja elukoht võivad mõjutada hoolduspereks hakkamise soovi. Näiteks eesti emakeelega hooldusperede puhul oli nende lähedaste arvamus hoolduspereks hakkamisest soe ja toetav. Vene emakeelega pered olid umbusklikumad ja kahtlesid rohkem. Seega võivad vähendada venekeelse elanikkonna traditsionaalsemad pereväärtused valmidust hoolduspereks saamiseks.

Soov hoolduspereks hakata võib olla nõrgem ka maapiirkondades. Seda pärsib hooldusperedele mõeldud teenuste ja toetuse kehvem kättesaadavus. 

Lisaks on minu uuringud näidanud, et kuigi Eesti elanikkonna hinnangul võiksid elada lapsed pigem hooldusperedes kui lastekodudes, on teadlikkus hooldusperedest madal. Sellest võivad sündida eelarvamused ja skeptilisus hooldusperede suhtes.

Seega on laiemalt oluline tõsta ühiskonna teadlikkust hooldusperedest, et rohkem peresid julgeks selle teekonna ette võtta. Seeläbi saaks rohkem lapsi võimaluse kasvada perekeskkonna ja lastekodudes oleks neid 800 asemel üha vähem.

Madli Raudkivi on Tallinna Ülikooli sotsioloogia eriala doktorant. Tema doktoritöö keskendub hooldusperedele kui ühele asendushoolduse vormile post-sotsialistlikus ühiskonnas. Igapäevaselt töötab Madli avalikus sektoris sotsiaalkindlustusametis ohvriabi ja ennetusteenuste osakonnas kõrge riskikäitumisega laste teemadel. Lisaks annab Madli loenguid ja seminare Tallinna Ülikoolis ning Tallinna Tehnikaülikoolis.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril.