Suhtlemine lähedaste inimestega pakub võimalust vahetada emotsionaalset tuge – seda saada ja pakkuda. See tähendab aktiivset kuulamist, hinnanguvaba suhtumist, julgustamist ja abi elus toimuva mõtestamises, kirjutab Tallinna Ülikooli demograafia eriala doktorant Liili Abuladze.

Sellisele toele on õigus igaühel – teiste kuulamine ja nendega rääkimine võib ennetada või leevendada elus erinevaid raskusi, ka tervisega seonduvalt. Seejuures pole keegi millekski kohustatud – igaüks saab ise valida enda jaoks olulised inimesed, nende hulga ja selle, kui tihedalt nendega suheldakse. Kui suhtluses haldab emotsioone ülekaalukalt üks pool või muutub see inimesele koormavaks, võib mõista seda seetõttu ka tundetööna.

Taolised inimestevahelised suhted võivad mõjutada oluliselt inimese tervist, näiteks puude tekkimist ja selle mõju tema argielule. Seejuures on Eesti tervisenäitajad võrreldes Euroopa riikidega suhteliselt kehvad. Enam kui kolmandikul Eesti täiskasvanutest ja 60 protsendil vanemaealistest esineb mõningal või tõsisel määral igapäevategevustes tervisest tingitud piiranguid.

Sealjuures ei pruugi tegevuspiirangud tuleneda pelgalt terviseseisundist, vaid ka tunnetatud takistustest ühiskonnaelus osalemisel, sealhulgas sotsiaalses keskkonnas. Lisaks inimeste isiklikele eripäradele ning riigiasutuste korraldusele on puude tekkel ja mõjul igapäevaelule samaväärne roll inimestevahelistel suhetel.

Oma doktoritöös keskendusin ma Eesti kesk- ja vanemaealistele. Uurisin, kui paljude lähedastega nad suhtlevad, kuidas on need suhtlemismustrid elueaga üldiselt seotud ning millised lähivõrgustike omadused puhverdavad tegevuspiirangute mõju elulemusele.

Kümne aasta jooksul suri 24 protsenti uuringus osalejatest. Nagu oodata võis, tervisekäitumine ja tegevuspiirangud olid seotud elulemusega kõige rohkem. Minu analüüsis seletasid Eesti kesk- ja vanemaealiste elulemust mõnevõrra ka paar lähivõrgustiku tegurit.

Mehed surid vaatlusperioodil kiiremini, kui neil polnud ühtegi lähedast või jäid nad sel ajal üksi. Samal ajal surid võrreldes kahe lähedasega naistega keskmiselt kaks aastat hiljem need naised, kellel oli selliseid lähedasi vähemalt kolm. Lisaks kaitses võrgustikega mehi varasema surma eest kõrge tajutud emotsionaalne lähedus oma suhteobjektidega.

Samad tegurid ja seosesuunad ilmnesid ka tegevuspiirangute mõju puhverdamise analüüsis. Tegevuspiirangutega, kuid ühegi lähedaseta mehed surid keskmiselt kolm aastat varem kui tegevuspiirangutega ja vähemalt ühe lähedasega mehed. Ka madal tajutud emotsionaalne lähedus oli tegevuspiirangutega meestele kahjulik. Nad surid keskmiselt kaks aastat varem kui emotsionaalselt väga lähedaste võrgustikega ja tegevuspiirangutega mehed.

Naistel ilmnes taoline kaitsev mõju vaid võrgustikusuuruse näitajas. Kolme- ja enamaliikmelise võrgustikuga ning tegevuspiirangutega naised surid keskmiselt kolm aastat hiljem võrreldes oma sookaaslastega, kellel oli kaks lähedast ja tegevuspiirangud.

Seega on lähedastel suhetel Eesti kesk- ja vanemaealiste elu pikendamisel ja nende tervisemõjude puhverdamisel märgatav roll. Isegi kui see on väike ja sooti erinev. Emotsionaalse toe pakkumine on olnud Eestis traditsiooniliselt naiste kanda. Tulevikus võiks tundetöö oskuste omandamine laiema hulga inimeste seas tuua enam kasu ka nende tervisele ja elueale.

Lähivõrgustike ja elulemuse seoseid pole varem Eesti ega Ida-Euroopa kontekstis uuritud. Eesti ei paista selle uuringu põhjal teiste Euroopa riikide seas silma eriliselt omaette hoidva ja suhtlemist võõristava paigana. Samas on võimalik, et eraklikumad inimesed ei soovinud uuringus osaleda ja on sellevõrra alaesindatud.

Võtsin ajas muutuvaid seisundeid arvesse, sealhulgas tegevuspiirangutes – sarnast lähenemist pole varem sama teemaga uurimustöödes eriti kasutatud. Samas polnud mul võimalik vaadelda inimese eluteel enne uuringu algust toimunut nii tervise ega ka suhete mõttes. Lisaks ei mõõda kasutada olnud näitajad suhetega kaasnevaid konflikte või nende pahupoolt, nagu pisendamist, tõrjumist jms.

Minu analüüs toetub SHARE Eesti uuringu käigus kogutud andmetele. Uuringu raames küsitleti aastatel 2010–2020 iga paari aasta tagant samu üle 50-aastaseid inimesi vanuses kuni kümne aasta jooksul või kuni inimese surmani. Kokku kasutasin 6726 inimese andmeid.

Korduvküsitluse andmestikku kasutades sain vaadelda, kuidas muutus selle aja jooksul nende partnerlus, hõivetegevus, tegevuspiirangud, praktilise abi vahetamine ja lähivõrgustikes suhtlemine. Iga vastaja sai nimetada enda jaoks olulised inimesed, nt pereliikmed, sõbrad, naabrid, kolleegid jt või anda teada nende puudumisest.

Lisaks kohandasin mudelid sünnikohordile, päritolule, haridusele, laste olemasolule ja arvule ning tervisekäitumisele. Analüüsisin mehi ja naisi eraldi, sest nii nende tervis, eluiga kui ka lähisuhted on kujunenud erinevalt.

Liili Abuladze on Tallinna Ülikooli demograafia eriala doktorant. Selle keerulise sõna – demograafia – taga peituvad väga elulised küsimused, mis ei jäta kedagi külmaks. Liili doktoritöö keskendub inimestevaheliste suhete ning tervise seoste uurimisele. Oma teadustegevuses ja -tulemuste tutvustamisel annab Liili numbritele sisu ning toetab sisu numbritega.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril.