Lapsepõlves ja teismeeas on kaaslastel inimesele suurem mõju. Seepärast annavad lapsed kergemini sõbraga konflikti sattudes järele: nad ei taha liigse erimeelsuse tõttu sõpruse lõpuga riskida. Niisiis on konformsus ehk teiste inimeste tegude ja hinnangutega kohandumine tõhus strateegia, et sõpradele meeldida ja säilitada sõprusest tulevaid võimalikke hüvesid.

Miks aga on nii, et üks sõber teeb teisega võrreldes rohkem järeleandmisi? Seni on üsna palju uuritud, kes sõprussuhtes keda mõjutab. Palju vähem on aga teadmisi selle kohta, miks üks sõber kergemini teise mõju alla satub.

Nüüd otsisid Florida Atlandi Ülikooli teadlased sellele küsimusele vastust. Nad kaasasid oma uuringusse 678 kuuenda klassi õpilast Lõuna-Californiast. Õpilasi jälgiti sõbrapaari kaupa terve õppeaasta vältel. Igas sõbrapaaris oli ühel lapsel vähem sõpru kui teisel. Töörühm  oletas, et väiksema sõpruskonnaga laps on kaaslase mõjule vastuvõtlikum, sest tahab tollega paremini klappida.

Uurijad said laste käitumise kohta infot nii õpilastelt kui ka nende õpetajatelt. Õpetajad andsid ülevaate laste suhtluskäitumisest ja osalusest õppetöös. Õpilased aga kirjeldasid omaenda sotsiaalset ärevust ja sellega seondud kehalisi sümptomeid, näiteks muretsemisest tingitud kõhuvalu.

Kummal on rohkem kaotada?

Uuringust ilmnes, et populaarsem laps mõjutas oma kitsama sõpruskonnaga kaaslast. Kõigil juhtudel muutus üksildasem partner oma populaarsema partneriga sarnasemaks. Mõju võis olla ka vastupidine, aga üksnes õppetööga seoses.

Uuringu autori ja psühholoogia professori Brett Laurseni sõnul on oluline, et last ei muutnud mõjutatavaks väike sõpruskond. Pigem sattus laps kaaslase mõju alla siis, kui tal oli just kaaslasega võrreldes vähem sõpru. Kõige suurema sõpruskonnaga lapsed polnud kõige mõjukamad ega olnud kõige väiksema sõpruskonnaga lapsed kõige mõjutatavamad.

Laurseni sõnul võib lugeja ette kujutada kaht samas klassis käivat õpilast, kellel on täpselt ühe palju sõpru. Need lapsed pole siiski teiste mõjule võrdselt vastuvõtlikud. Kõige selgemalt tõestas seda näide, et ainult ühe sõbraga last mõjutasid rohkem mitme sõbraga kaaslased ja vähem ühegi sõbrata kaaslased.

Professori sõnul on niisiis oluline, et ühel lapsel on rohkem sõpru kui teisel. Ilmselgelt on väiksema sõpruskonnaga lapsel sõpruse lörriminekust rohkem kaotada, leiab ta. Sestap panustab väiksema sõpruskonnaga laps suhte toimimisse rohkem.

Lapsed, kellel on sõpruse katkedes rohkem kaotada, teadvustavad Laurseni sõnul, et konformsus aitab neil paremini suhteid hoida. Kaaslasele järeleandmisi tehes muutuvad kahe sõbra sarnasused tugevamaks – sarnasuste pinnalt leitakse ühist rõõmu. Samuti vähendavad järeleandmised konfliktiohtu ja tagavad seega partneritele sõprusest tulevad hüved.

Laurseni sõnul teavad väiksema sõpruskonnaga lapsed, et nende populaarsemal partneril pole raske vajadusel leida ühiseks ajaveetmiseks kedagi teist. See motiveerib neid rohkem kohanduma. Konfliktis peab keegi alati lõpuks järele andma ja Laurseni sõnul peab üksildasem partner seda enda kohuseks.

Teadustöö ilmus ajakirjas Journal of Youth and Adolescence.