Disainiajalugu ei piirdu enam kronoloogiliselt järjestatud elitaarsete disaintoodete kirjeldusega, kus progressiivsete kangelastena astuvad esile staararhitektid ja -disainerid. Selline ajalookirjutus loob piiratud ja moonutatud ettekujutuse, milles igapäevase elukeskkonna kujundasid vaid valitud isikud. Kohaliku olmekultuuri eripärasid ning ENSV disainerite vähetuntud loomingukülge aitab valgustada populaarajakirjade Kunst ja Kodu ning Nõukogude Naine koduköögi jooniste, fotode ja tekstide analüüs, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant Liza Sedler.

Intiimne koduköök muutus avalike arutelude aineks aastal 1959. Maailma liidrid Nikita Hruštšov ja Richard Nixon tegid toona ühispildi mikrolaineahju ja nõudepesumasinaga varustatud General Motorsi köögi interjööri taustal, mis oli seatud üles Ameerika tootmissaavutuste näitusel Sokolniki Pargis. Kohtumine köögis algatas sotsialistliku eluviisiga sobiliku köögi arendamist terves Nõukogude Liidus. Selle tungimist koduköökidesse võib vaadelda sümboolse sovetiseerimisena, eriti sõjajärgselt liidetud regioonides.

Mainitud köögi tsiviliseerimine polnud Eesti NSV jaoks uuenduslik. Sõjaeelset kodukultuuri mõjutasid tugevalt 1930. aastate Ameerika, Saksa ja Skandinaavia edasijõudnud kodumajapidamise väljaanded. Koduköögi-teemalised artiklid ilmusid juba Eesti Vabariigi ajal, nt ajakirjades Taluperenaine, Maret, Kaunis Kodu jt, mis võisid olla olulised eeskujud Kunst ja Kodule. Võrreldes 1930. ja 1960. aastate projekte tundub, et nende sarnasus pole pelgalt kokkusattumus, vaid teadlik valik.

Moodne ENSV köök oli seega 1960. aastatel ka teatud mõttes retroköök. See väljendus propageeritavates ideedes, esteetikas, kasutatavates materjalides ja tehnoloogiates. Võrdlusena võib vaadelda arhitekt Erika Nõva 1930. aastatel projekteeritud kööki perekond Wunderile, 1940. aastatest pärit A. M. Lutheri mööblivabriku toodangu kataloogi näidiseid ja 1969. aastal Kunst ja Kodus ilmunud MEV Standardis toodetud sisearhitekti Ilja Suurmetsa KK-3-66 moodulköögi pilte.

Mööbli fassaadid on heledatoonilised, alumistes sahtelkappides peituvad väljatõmmatavad tööpinnad, käepidemed on valmistatud värvitud piklikust puiduklotsist ja ülemiste kappide rida toetub alumistele kappidele.

Ajal, mil Nõukogude Liidus standardiseeriti utilitaarseid pisikesi tüüpkööke, unistasid Eesti NSV arhitektid köögist kui sotsiaalsest ruumist, mida on põhjust külalistele näidata. Prominentne arhitekt Boris Mirov kirjutas aastal 1959: "köök pole enam ruum…kuhu külalisel polnud sobiv oma jalga tõsta". Kunst ja Kodus hakati tutvustama kööki eneseesitlemise esemena, mis defitsiidi tingimustes võis tekitada lugejas ilmselt frustratsiooni.

Soovitud kodukööki oli võimalik saada vaid isetegemise abil: mööblit meisterdada oma kätega, erikujundusega kardinaid õmmelda ise. Isetegemine andis võimaluse eristuda massist ja samaaegselt lavastada sümpaatset eluviisi, nt välismaa oma, mida ideoloogilised keelud vaid soojendasid.

Kunst ja Kodus levitati ajastule iseloomulikku lakoonilist esteetikat, mis langes kokku rahvusvaheliste trendidega. "Moodsa mööbli valikul tuleks põnevatele esemetele eelistada rahulikumaid geomeetrilisi vorme…, lihtsaid konstruktsioone, täisnurki, sirget joont", kirjutas arhitekt Maimu Vaarandi 1963. aastal.

Köögikujunduse artiklite autorite eeskujuks oli peaaegu kindlalt välismaa masstoodang, mida pakuti almanahhi ja ajakirja lugejale tee-ise unikaalprojektina järele proovimiseks. Kahe sisearhitekti Maia Oselein ja Saima Veidenberg kavandites kordub näiteks põnev asümmeetriline rippuva seinakapi vorm kitsama põhja ning laiema pealmise plaadiga. Selle inspiratsiooni allikas võis olla nt Saksa SDV kapp-riiuli mudel, mille foto ilmus samuti Kunstis ja Kodus 1959. aastal. Nõukogude aladel oli ENSV disain tunnustatud kui "legitimeeritud luksus" sellele omase välismaa hõngulise esteetika tõttu.

Disainerite õilis eesmärk oli 1960. aastatel koduelu mugavamaks ja tervislikuks muutmine. Ühelt poolt toetuti kodutöö teaduslikule korraldusele ja teiselt poolt ebateadlikult kultuuriliselt kinnistunud stereotüüpidele. Seksistlikud ergonoomilised standardid põhinesid müütilise keskmise moskvalanna mõõtudel. Köögitasapinda vaatlesid köögiteoreetikud Henry Fordi tehase näitel konveierina, unustades tööülesannete samaaegse täitmise võimaluse. Samadel veendumustel põhinevad ka moodsa köögi proportsioonid ja visuaalne kuvand.

1960. aastatel oli köögidisain kultuuriline kombinatsioon poliitilistest suundumustest, subjektiivsetest teadmistest ja alatarbimise ühiskonna rahuldamatutest ihadest. ENSV koduköögi kuvand tõestab, et disainerid on alati püüelnud inimese heaolu suunas, sõltumata majanduslikust ja poliitilisest olukorrast.

On võluv mõelda, et teadvustades mineviku disaini varjatud saladusi, võib projekteerida kaasaja kodukööki eelarvamustest vabanedes ja toetudes köögikasutajate tõelistele vajadustele.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril

Liza Sedler on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant. Oma uurimistöös keskendub Liza ENSV kodudisaini kuvanditele arhitektide ja disainerite graafikas ja tekstides 1960. aastatel. Tema laiem eesmärk on selgitada ajaloolise disaini ideoloogilisi, kultuurilisi ja tehnilisi mõjureid ning valgustada disainerite vähetuntud loomingukülgi. Teadvustades mineviku disaini varjatud saladusi, võib projekteerida kaasaegset kodu, vabanedes eelarvamustest ja toetudes kasutajate tõelistele vajadustele, lieab Liza.