Nende linnade mälestustena aktiveerumiseks, peab miski panema tööle meie kujutlusvõime. Kollektiivset kultuurimälu luuakse lugudes ja piltides, selleks (taas)kasutatakse neid lugusid ja materjale, mis on kultuuris aktiivselt kohal. Samal ajal on palju kunagi oluliseks peetut unustuses, peidus. Seda osa materjalist on aga ka võimalik jälle aktiivseks muuta ja sellega peavadki mälupraktikad tegelema, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse- ja konserveerimise eriala doktorant Maria Hansar.

Mälu-uurijad on seisukohal, et ajaloosündmuste unustamine ei aita meil traumadest üle saada ja mineviku mahavaikimine ei ole lahendus. Võitlus minevikuvarjudega toimub ka rahuajal, kui taevas linna kohal on helge ja tühi. See, kuidas mälestused kujutlusi minevikust muudavad, sõltub olevikus kehtivatest väärtustest. Need aga muutuvad ajas. Samuti sõltub see, kuidas me midagi mäletame, tehnoloogiatest ja materjalidest, mis meile seda minevikku vahendavad.

Oma doktoritöös uurin, millist rolli mängib tehnoloogia meie mälupiltide kujundamisel ja ümbervormimisel. Digitaalne tehnoloogia paneb meid mäluprotsesse ümber mõtestama. Seda, kuidas tekivad uued sidemeid minevikust pärit kujutiste vahel, mil moel luuakse materjalist ajastuomast üldistust uuel moel ja millised on selle mälupoliitilised tagajärjed. Tehnoloogia pressib oma materjali kokku, venitab välja, kaotab ära varasemad tähenduskooslused ja paneb sellest kõigest kokku täiesti uue terviku, mis pidevalt teiseneb.

Narva linna identiteeti on tugevalt mõjutanud teadmine, et nähtava linna taga, all ja sees on nähtamatu, kadunud linn. Vana-Narva papist makett, telefoniäpp, mis taaselustab raekoja platsi või vanalinn Minecraftis, mille ehitas Narva koolipoiss, on vaid mõned näited virtuaalse linna taasmaterialiseerimisest, et muuta kaotatud minevik nähtavaks ja tajutavaks.

Narva lapsed, kellel isiklikud mälupildid oma ajaloolisest kodulinnast puudusid, mäletavad barokk-Narva iga tänavanurka ja maja Vana-Narva kuulsalt pabermaketil. Kohalik ajaloohuviline Fjodor Šantsõn ehitas selle mustvalgete fotode põhjal, mille ta osavalt muutis ruumilisteks papist ja paberist linnakujutiseks. Aastakümneid on see toitnud narvakate kollektiivset kujutlust linna minevikust. See on nagu nukulinn, helgetest mälestustest kokkusulatatud unenägu. See käivitab kujutlusvõime ja loob keskkonna mälestuste elluäratamiseks. Selles unenäolinnas ei unustata kunagist füüsilist linna.

Tänapäeval oleme harjunud nägema maastikke Google Mapsi satelliidivaatest. Selline vaade ilmus inimkultuuri alles 19. sajandi teisel poolel, kui prantsuse fotograaf Nadar ühendas õhutranspordi võimalused fototehnoloogiaga. Ka kartograafide topograafilised ja planeerijate geomeetrilised plaanid kujutavad linnamaastikku kõrgvaates.

Maapinnal on olukord aga hoopis erinev. Linnas kõndides ei näinud inimesed varem tänavate plaani ning hoonete mahud ja paigutus olid vaid aimatavad. Tänapäeval võime mobiiliäpis näha olevikku ja minevikku, lähi- ja linnulennuvaadet korraga või läbisegi, nagu ise soovime. Minevikulinnade füüsiline taastamine elusuuruses koopiana ei ole tänapäeval ainus viis mineviku elustamiseks.

See, kuidas me oma ümbrust näeme ja kogeme (ja mida me seal näeme), muudab ka seda, mida mäletame. Digitehnoloogia on muutnud oluliselt kultuuripärandi väärtustamist ja kogemist. Kaasaegsed uut kohalolekut loovad meediatehnoloogiad lisavad materjali sügavusse kaevumiseks ja sealt kogemuste esiletoomiseks täiesti uusi võimalusi.

Selleks peab aga materjal alles olema. Meil on vaja tellist, klaasnegatiivi ja tänavasillutise fragmente, aga ka arhiveeritud masinloetavaid ajalooürikuid. Need saab unustusest muudetud ja võimendatud reaalsusena uuesti esile tuua. See omakorda loob täiesti uued võimalused kultuuripärandi aktualiseerimiseks, mälestuste ja mälestiste kogemiseks digitaalses materiaalsuses. Sellest tekib võimalus hoida füüsilist materjali tulevaste põlvkondade jaoks alles.

Tänapäevased, teistsugust kohalolekut loovad meediatehnoloogiad muudavad meie kogemuse kultuuripärandist palju mitmekihilisemaks. Ja nendes kihtides on peidus meie tulevikumälestused.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 3. veebruaril

Maria Hansar on muinsuskaitse- ja konserveerimise eriala doktorant ja uurib seda, millist rolli mängib tehnoloogia kultuuripärandi kujundamisel ja ümbervormimisel. Mariat köidavad erinevad kunstivormid, sest nad vahendavad mingit sõnastamata teadmist ja äratavad kujutlusvõime. Seeläbi ongi ta püüdnud kogu elu mõista, kuidas kunst seda teeb.