Hiljaaegu sai valmis mahukas uuring "Tallinna vanalinna jätkusuutlik areng ja eksponeerimine". Eesti Kunstiakadeemia dotsent ja UNESCO kultuuripärandi uuringute õppetooli koordinaator Riin Alatalu ja Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Liis Ojamäe tutvustasid Vikerraadio saates "Huvitaja" uuringu peamisi tulemusi.

Uuringu tarvis kõrvutasid teadlased Tallinnat Veneetsiaga. Alatalu ütles, et mõlemad on väga tuntud turismikeskused. Ootamatult ilmnes kahte linna võrreldes, et Tallinna vanalinn ei jäänud koroonaeelsel ajal Veneetsiale turismikoormuse poolest sugugi alla, pigem vastupidi: 2017. aastal käis Veneetsias umbes 24 000 000 ja Tallinnas 4 500 000 väliskülastajat. Mõlemas linnas jõuab valdav osa neist vanalinna, mille pindala on vastavalt 646 ja 110 hektarit. Niisiis on mõlema puhul külastuskoormus suurusjärgus 40 000 inimest vanalinnahektarile aastas.

See tähendab, et Veneetsias käis koroonaeelsel ajal ühe vanalinna elaniku kohta 470, Tallinnas aga 1960 külastajat aastas. Kohalike elanike ja väliskülastajate tasakaal oli Tallinna vanalinnas neli korda rohkem väliskülastajate kasuks kui Veneetsias. Tallinna vanalinna rahvastik on seega äärmiselt marginaliseerunud ja võib kahtlustada piirkonna tugevat turismistumist.

Võrdlus illustreerib tõsiasja, et kuigi Tallinn ei ole maailma menukaimate turismilinnade edetabelites kõrgel kohal, oli siinse vanalinna külastuskoormus selle väiksust arvestades koroonaeelsel kõrgajal maailma absoluutses tipus.

Uuringus vaatasidki teadlased ühe osana seda, kui turismitaluv on Tallinna vanalinn. Turismitaluvus tähendab seda, palju linn talub turiste kaotamata seejuures oma eripära ja nii, et see ei häiriks kohalikku elu. Kuigi turistid on head ja elavdavad majandust, siis on oht, et vanalinn muutub liiga turistide keskseks. Uuringu eesmärk oligi leida kokkupuutepunkt turistide ja kohalike elanike vahel: et oleks turistidel hea, kuid säiliks ka ajalooline pärand.

Raputus Tallinnale

Liis Ojamäe rääkis, et vanalinna elanikud ei ole turistide vastu. Küll aga on nad mures, sest enne pandeemiat tajuti väga selgelt turismi suurenevad koormust oma igapäevaelus.  "Oluline on leida tasakaal. Et vanalinn ei oleks liialt kaldu turismimajanduse suunas, vaid ka nende huvidega on arvestatud, kes seal piirkonnas elavad," lausus ta.

Riin Alatalu ütles, et pandeemia andis hingetõmbepausi, mille ajal järele mõelda, mis saab vanalinnast tulevikus. "Teisalt me nägime, mis siis juhtus, kui välisturistid ära kaovad, kuidas vanalinn hangus. See on osa probleemist. Me ei peaks mõtlema ainult välisturistist, vaid kuidas linlane leiaks tee tagasi vanalinna," sõnas ta. Kuigi pandeemiakogemustest on tema sõnul õpitud, võiks seda siiski rohkem teha.

Näiteks rääkis Alatalu, et Veneetsia võib sattuda UNESCO maailmapärandi ohustatud nimekirja, sest seal ei suudeta turismivoolusid kontrollida. Sammud, mis seni on ette võetud, aitavad vähe. "See peaks olema ka hea raputus Tallinnale, kuidas midagi tuleb teha, et turistide arvu vanalinnas kontrolli all hoida," sõnas Alatalu.

Kõrghooajal ehk suvel on Tallinnas korraga 20 000–30 000 turisti ja sageli ummistavad turismibussid vanalinna. "Minu üks lemmikteema uuringus oli see, kuidas saada lahti 500 bussist Tallinna vanalinnas, mis sõidavad ainult kilomeetri või kaks sadamast Toompeale, siis Mere puiesteele tagasi ja ülejäänud ajast on meil jalus," sõnas ta. Seda on võimalik linnal suunata näiteks ringbussiliiklusega. Teine variant oleks tema sõnul näiteks jalgrattalaenutus, et turist saaks omal käel kõik sobiva üles leida.  

Liigturism ei ole omane ainult Tallinna vanalinnale, vaid kõik ajaloolised turismipiirkonnad seisavad silmitsi sarnaste probleemidega. Üks märksõna on Alatalu sõnul see, et sellega tuleb aktiivselt tegeleda. Mujal maailmas on sellega tegeletud paar aastakümmet, Eestis on need arutelud üsna värsked. Erinevad linnad kasutavad eri strateegiaid. "Oluline võtmesõna on siin see, et initsiatiiv ja visioon peaks tulema kohalikult omavalitsuselt, aga see on elujõuline ainult siis, kui seda tehakse koostöös kohalike inimestega, kes on elanikud, ettevõtjad. Erinevate institutsioonide esindajad, kes kohalikku elu iga päev kogevad ja on selles mõttes kõige paremad eksperdid," lausus ta.  

"Linn peaks võtma pisut jõulisema positsiooni. Sageli tekib aga seejuures tõrge. Mõeldakse, kuidas teine pool kindlasti ei taha midagi. Siis selgub, et omavahel pole arutatudki, kuigi tegelikult võiks olla see mõlemale poolele kasulik koostöö. Hirm, et teine pool ei tule kaasa, on sageli täiesti alusetu," lausus Alatalu.

Oluline on ka mõtteviisi muutus, et turism ei ole ainult majandus, vaid tegemist on mitmetahulise nähtusega, mis mõjutab igapäevaelu  ja võib seda teha nii positiivses kui ka mitte nii helges suunas.

Tallinna puhul aitakski see, et kui kohalikul elanikul on seal hea elada, siis see tasakaalustab negatiivse mõju. Ja samuti kohalikul Eesti inimesel, kes võib mujal linna elada. Temalgi peaks olema asja vanalinna. "Üks Tallinna vanalinna suuremaid edu pante on see, et meil on vanalinnas nii palju koole. See tähendab, et sinna tulevad iga päev lapsed, nende vanemad, õpetajad. Inimestel peab linna asja olema," lausus Alatalu.

Kes elab vanalinnas?

Vanalinnas elavaid inimesi iseloomustab Liis Ojamäe sõnul see, et nad hindavad väga kõrgelt oma erilist elupaika, kuigi vanalinnas elada ei ole kõige lihtsam. Argielus tuleb rinda pista, mitmete keeruliste väljakutsetega isegi siis, kui jätta kõrvale turismikoormusest tulenevad probleemid. Peamine mure seisneb selles, et ajalooline keskkond seab teatud nõudmised, näiteks prügivedu. Kuna vanalinnas on kitsad tänavad ja väikesed hoovid, ei ole eriti ruumi prügikonteinerite hoiustamiseks.

Samuti on keeruline vanu arhitektuuriväärtusega ja sageli ka muinsuskaitsealuseid maju korras hoida või renoveerida. Ühelt poolt võib see olla väga kulukas. Teisalt on vaja teadmisi ja häid lahendusi selleks, et säilitada kultuuripärand ja väärtused, mis piirkonnas on.

Teistpidi väärtustavad Ojamäe sõnu elanikud väga kõrgeltl erilist keskkonda, atmosfääri ja linnlikku melu, mis vanalinnas on igapäevane. Probleeme tekitab küll öine müra, aga mitte see, kui inimesed vanalinnas viibivad. Öise müra üle kaeblejatele öeldakse sageli vastuseks, aga vanalinnas elades tuleb sellega arvestada. Ojamäe ütleb vastuseks, et elamud ja elanikud olid vanalinnas enne öölokaale. Tema sõnul on vaja leida kompromiss, aga initsiatiiv saab tulla kohalikult omavalitsuselt. "Ka see on oluline, et teenusepakkujad tajuksid oma vastutust. On ka väga palju vastutustundlikke restoranide ja kohvikutepidajaid, üldistada ei tohi," sõnas ta.

Taolised konfliktid on vanalinnades üsna tavalised ja ega muu peale läbirääkimiste aitagi. Üks pool on reeglid ja regulatsioonid, aga teisalt saab Ojamäe sõnul kasutada ka pehmemat lähenemist. Näiteks tõsta turistide teadlikkust selles osas, et vanalinnas elavad inimesed ning tegemist ei ole ainult meelelahutuskohaga, vaid siin on kellegi kodud. 

Tallinna vanalinn on 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus.

Uuringu "Tallinna vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine" autorid olid Triin Talk, Raul Kalvo, Katrin Paadam, Liis Ojamäe ja Riin Alatalu.